18. augustil peeti Lahemaa loodusõppe- ja külastuskeskuses seminar, kus tutvustati FSC-sertifikaadi levikut ja tuntust Eestis ning selle mõju metsandusele.
KUIDAS ON FSC-SERTIFIKAAT EESTIS LEVINUD? Avaettekandes kõneles FSC-töörühma liige Rein Ahas sertifitseerimise olemusest ja sellest, kuivõrd on see tegevus Eesti metsanduses levinud. FSC ehk Forest Stewardship Council on asutatud 1993. aastal. Selle eesmärk oli luua globaalsed reeglid, mille järgi saaks metsa kasvatajad, kasutajad ja tarbijad kokku leppida ja kinni pidada hea metsanduse põhimõtetest. Neile, kes peavad kinni FSC kehtestatud standarditest, väljastab FSC kinnitava märgi.
Hea metsanduse mõõdupuud on mitmekülgsed: 1) puidu päritolu ja legaalsus peavad olema tõestatud; 2) töötajate tervis ja huvid peavad olema kaitstud; 3) keskkonda tohib kahjustada väga vähe; 4) kohalikel elanikel ja põlisrahvastel on õigus kaasa rääkida metsamajanduse planeerimisel. Et kõiki neid külgi silmas pidada, koosnevad FSC-töörühmad alati kolmest tasakaalustatud rühmast: 1) majanduskoda – vaatleb küsimusi majanduslikust aspektist; 2) sotsiaalkoda, kes jälgib töötingimusi ja muid sotsiaalseid teemasid; 3) keskkonnakoda – võtab vaatluse alla keskkonna säästmise probleemid. Nende põhimõtete alusel loodi 1998. aastal FSC metsatoodete sertifitseerimise töörühm ka Eestis. FSC on kahtlemata olnud maailmas väga edukas. Näiteks Euroopas on FSC märgiga serditud üle poole kõigist metsadest, Põhja-Ameerikas ligi 16% ja Ladina-Ameerikas umbes 12%. Kuidas on lood Eestis? 2000. aastal tehti esimene sertimine metsaomanik Lembit Laksi metsas. Teine lisandus 2002. aastal, kui sertifikaadi sai RMK, seega korraga üle kolmandiku Eesti metsadest. Nii suurt metsaala, ligi üks miljonit hektarit, polnud korraga serditud mitte kusagil mujal Ida-Euroopas. Edasi tempo rauges. Praeguseks on FSC-sertifikaadi omandanud veel 12 ettevõttet, kellel on õigus serditud puitu edasi müüa. Serditud puidu tarneahelas metsast kuni tarbijani on kõige parem olukord esimeses lülis: müüdava metsamaterjali puhul. Paraku kahaneb serditud puidu osakaal järgmistes lülides peaaegu olematuks. Eesti puiduturul olevast puidust on serditud vaevalt üks protsent. Lõpptarbija, kes sooviks osta FSC-märgiga tooteid, peab neid kauplustest tikutulega taga otsima. Suure vaevaga võib ehk leida näiteks mõne FSC-märgistusega omamaise puitkilbi või koerakuudi. Nõnda on FSC-märk Eesti tarbijale praeguseni võõras, erinevalt Lääne-Euroopa tarbijast, ja ta ei oska seda isegi nõuda. See hinnang on kindlasti kivi asjaosaliste kapsaaeda ning peaks sertimisega tegelejad ja ka seminari korraldajad juurdlema panema. MIDA ON FSC-MÄRK ANDUD RMK-LE? Vastuse andis RMK müügijuht Ulvar Kaubi. Eelkõige on sertimine parandanud Eesti metsanduse ja riigimetsadest pärit puidu mainet. Tavaeestlase meelest on kõik maanteedel vuravad palgikoormad varastatud või muul hämaral viisil hangitud. Tegelikult sisaldab iga neljas palgikoorem tänu RMK püüdlustele kindlasti serditud puitu. RMK on sertimise tõttu muutunud usaldusväärsemaks nii Eestis kui ka välismaal. Aga ilmselget rahalist võitu ja paremaid turge pole FSC-märk seni andnud. Kuid tulevikku vaadatakse optimistlikult, lootes saada hüvitust pikema aja pärast. Seminari lõpuks suundus kogu seltskond metsa. RMK Loobu metskonna raielangil tutvuti sellega, kuidas FSC-nõuetest kinnipidamine on mõjutanud metsatöid. Teavet jagas Loobu metsaülem Eerik Väärtnõu. Tema kinnitusel on peamine uus tahk see, et nüüd on vaja rohkem suhelda eri instantsidega ja täita mitmesuguseid formulare. Näiteks enne raiet tuleb keskkonnaküsimused kooskõlastada maakonna keskkonnateenistusega ja kasutatavas tehnoloogias ning tehnikas leppida kokku puidu ülestöötajaga. Pärast raiet on vaja üle kontrollida, mis seisundisse on lank jäetud. Kokkuvõttes pole rahvusvaheliste FSC-nõuete järgimine toonud metskonnas kaasa mingeid imelisi muutusi. FSC-normid lähtuvad headest metsandustavadest. Kuid Eesti riigimetsades on need tavad kogu aeg au sees olnud.
|