Ando Eelmaa on nõukas metsaomanik. Omateada on ta ainus Eestis, kes on igal aastal müünud kümneid tonne kasemahla Itaaliasse. Kuidas käib tänapäevane tööstuslik mahlalaskmine kaasikutes? Kui palju see metsaomanikule tulu annab?

MAHLANOOLIJAID ON OHTRALT Kohtusime 20. aprillil ette kavatsemata. Liikudes Padise ümbruse metsades sain kuulda, et siin võib mõnes kaasikus näha, kuidas käib moodne mahlalaskmine. Sõitsin juhatatud paika Padise– Harju–Risti maantee ääres ja leidsingi kasetuka, mis tulvil plastkanistreid ja -voolikuid. Veidi kõhelnud, kas omanikult luba küsimata võib fotosid teha, otsustasin siiski kaameraga autost välja tulla. Olin vaevalt jõudnud kraavipervele astuda, kui maanteel peatus otse minu auto kõrval tume farmeriauto ning autost astus välja nokkmütsiga mees. “Mida te siin teete ?” päris ta nõudlikult. Astusin mehele lähemale ning tutvustasin ennast ja oma ametit. Mees ütles ka oma nime: metsaomanik Ando Eelmaa. Tegelikult olime kord varem kohtunud ja mehe karm toon kadus sedamaid. “No käib siin küll igasugu huvilisi,” ütles ta. “Kes nad siis sellised on?” pärisin. “Ega neid nägupidi teagi,” vastas kaasiku peremees. “Mina näen ainult tagajärgi: tühjendatud kanistreid. Sellist mahla nagu praegu nad enam ei võta. See on nende jaoks liiga vana. Aga mahlaaja alguses, siis kui mahl on selge ja värske, siis käivad noolimas. Võtavad ikka nii palju, et ainult oma janu kustutamiseks see küll ei lähe. Ei teagi täpselt, mis nad nii suure virutatud hulgaga peale hakkavad.”

Tegime koos jalutuskäigu kaasiku all.
Metsa vanus paistis ulatuvat üle keskea,
kuid puude tüved olid üsna kleenukesed.
Padise ümbruse maad pole kuigi viljakad
ja seepärast on ka kaasikute kasv nigelavõitu.
Jämedamatesse tüvedesse olid
vähem kui meetrikõrgusele maapinnast
puuritud sõrmejämedused augud. Sealt
ulatusid välja tumedad voolikud. Vooliku
teine ots suubus umbes kümneliitrisesse
kanistrisse. Kanistrites ei paistnud mahla
kuigi palju, kõige rohkem paari liitri jagu
iga anuma kohta. “Tänavune mahlatulek
on olnud vaevaline,” põhjendas olukorda
Ando Eelmaa. “ Mitu korda kevade
jooksul jäi tilkumine päris seisma. Nüüd
hakkab vist lõplikult kinni jääma.”
Nõustusin kiiresti tema ettepanekuga
minna teise, paremasse mahlakaasikusse.
Sinna pidi ta ise niikuinii minema, et
autokastis olev tsistern mahla täis pumbata.
Peagi pöördusime maanteelt ära
ja sõitsime haruderohket teed pidi metsasügavusse.
Sellesse paika poleks küll
osanud omapead ja kogemata minna.
Nõnda on koht kindlasti ka paremini
kaitstud soovimatute uudistajate eest.
MAHLA KOGUTUD NELI AASTAT
Jõudsime ligi 40 aasta vanusesse kaasikusse,
kus puid ja kanistreid oli märksa
rohkem kui eelmises. “See mets on tulnud
looduslikult 1967. aasta tormimurru
langile. Olen siin teinud ühe harvendusraie,
teise tahaks enne lõppraiet veel teha,“ selgitas omanik puistu ajalugu.
Farmeriauto kastist lapati lahti pikk
voolik. Vooliku üks ots oli tsisternis
autokastis, teine kinnitati neljakandilise
reservuaari külge metsa all. Kahe
anuma vahele paigutatud pump pandi
tööle ning metsaaluse paagi sisu pumbati
tühjaks. “ Tänavu on neljas aasta,
kui kasemahla varun,“ jutustas Ando
Eelmaa. “Algul sai katsetatud igasugu
võtteid, kuidas töö ladusamalt läheks.
Tassisime mahla autosse käsitsi pangedega.“
Pärisin, kas on proovitud seda
trikki, et mahl lastakse voolikuid pidi
joosta tüvedest otse maa sisse kaevatud
reservuaari, nagu Kanada suhkruvahtra
metsades kombeks. “Siin ei ole sellel
mõtet,” sain vastuseks. “Reservuaari
maa sisse kaevamine on suur töö ja
mahla tuleb liiga vähe, et see ära
tasuks. Oleme oma varustust ja kogumise
tõhusust küll pidevalt suurendanud.
Need mugavad riistad, mis praegu
kasutada, ei kuulu tegelikult meile.
Oleme saanud need laenuks firmalt,
kellele mahla müüme.” Märkasin, et
mullu puuritud mahlaaugud olid kinni
prunditud korgitammest pudelikorkidega.
“Seda on tehtud rohkem südametunnistuse
rahustamiseks. Tegelikult
kasvatab kask augu ise kinni,” teatas
Ando Eelmaa ja näitas aastatetagust
puurauku: servadest peale kasvanud
puukoor oli selle tõepoolest peaaegu
sulgenud. Küsimusele, kui palju igal
aastal kasemahla kokku saadakse, vastas
ta, et kogus lepitakse igal aastal
varujafirmaga kokku. “Nii palju, kui
neil vaja, nii palju ka kogume. Tänavu
on plaan näiteks kakskümmend tonni.
Kõige rohkem olen andnud kevadega
kuuskümmend tonni. Oleme alati vajaliku
koguse kokku saanud. Rohkem
pole firma Eestist ka minu teada soovinud.
Nii et oleme minu arust praegu
Eestis ainsad, kes sellise asjaga tegelevad.”
OSTJAKS ROHAN ITALIA
Firma, kes Eestist kasemahla ostab, kannab
nime Rohan Italia. Ando Eelmaa seletuse
järgi on Itaalias tegutsev firma spetsialiseerunud
loodustoodetele: eelkõige
mitmesugused kosmeetilised vahendid,
loodusravimid, tervistavad toidud ning
joogid. Kuigi firma on võrdlemisi väike,
on ta haare lai. Toorainet hangitakse
peale Eesti Taanist, Põhjamaadest, aga
ka näiteks sellistest eksootilistest paikadest
nagu Iraan ja Tahiti. Valmistooteid
turustatakse peamiselt Itaalias ja mujal
Lääne-Euroopas. Hiljem uurisin kodus
Internetist Rohan Italia kohta andmeid.
Kõige esinduslikumad on firmal jaapanlastele
mõeldud veebileheküljed:
Jaapanist loodetakse oma toodetele
kiiresti laienevat turgu. Internetist sai
selgeks ka see, et Rohan Italia teeb
maailmas tihedat koostööd firmade võrguga,
kelle siht on valmistada, vahetada
ja müüa loodustooteid. Tooteid saaks
Interneti kaudu osta ka iga eestlane.
Millisel kujul täpselt Eesti kasemahla
laias maailmas müüakse, seda ei teadnud
Ando Eelmaa öelda. Ka Internetist
ei leidnud seda toodet. Mõned aastad
tagasi tutvustas ETV saates “Pealtnägija”
Itaalia firma kasemahlahuvi; kõneldi,
et toodet müüakse apteekides Arktilise
neste nime all kui erakordset tervisejooki.
Selleks, et eksootiline rüübe kliendile
harjumuspärasem tunduks, on joogile
antud kerge sidruni maitse. Muus osas
on mahl töötlemata ja ehe. Kasemahl on
Rohan Italia toodete seas tagasihoidlikul
kohal. Olulist tulu annavad näiteks mitmesugused
rasvhappe kapslid. Et Ando Eelmaa pakutud kasemahl
vastaks firma esitatud nõuetele, tuleb
läbi teha range kontroll. Minu imestuseks
polnud sellel, kas mahl on värske
ja selge või vana ja hägune, kuigi olulist
tähtsust. Oluline polevat ka mahla
suhkrusisaldus. Peamine, mida jälgitakse,
olevat kaltsiumi- ja mõnede teiste mineraalainete
sisaldus toormahlas. Peale
selle on talu mahlatootmist kontrollinud
kodumaine taimeinspektsioon. Ametliku
tunnustusena on metsaomanik saanud
sealt kirjaliku sertifikaadi.
KASEMAHL ON VAID ÜKS METSATALU PALJUDEST
TOODETEST
Ando Eelmaa on metsaomanikuna tegutsenud
alates 1995. aastast. Metsa on
kokku ligi 800 hektarit. Peamiselt on
need kaasikud ja kuusikud, endised kolhoosimetsad.
Iga-aastane hooldusraiete
maht on tühine. Puistud on hooldusraie
east suuremalt jaolt välja kasvanud.
Veidi, umbes kümne hektari jagu, tehakse
igal aastal uuendusraieid. Niisama
palju pannakse kasvama uut metsa.
Ainuüksi puiduga tegeldes ei tuleks talu
ots otsaga kokku. On vaja pidevalt midagi
välja mõelda. Näiteks hangib Ando
Eelmaa oma metsast materjali lindude
pesakastide ja linnumajade jaoks. Seda
ostab Padise puidufirma OÜ Otiüraks.
Viimane tegutseb muide üsna edukalt
rahvusvahelisel turul ja müüb enamiku
toodetest Eestist väljapoole.
Kuigivõrd annab metsaomanikule tulu
ka jõulukuuskede, puuokste ja kindla
mõõduga lattide müük. Kasemahl kuulub
koos eelnimetatutega metsa kõrvalkasutuse
saaduste hulka. Kõigi see kokku
annab aastas kogutulule juurde ehk kuni
10%. Kasemahl on nende seas tähtsaimal
kohal. Nagu metsaomanikud Eestis ikka,
siunas Ando Eelmaa tänapäeva Eesti
seadusetust. “Olen saanud Eesti riigilt
ametlikult karistada kui ebaseadusliku
raie tegija, sest kord avastati, et mu
veoselehel puudus number. Aga metsavargad,
kes mu metsast hulga tihusid
virutasid, on tänaseni karistamata. Ehkki
tegijad on täpselt teada.”
Eesti suurim kasemahla varuja loodab
siiski, et ka kaasmaalased avastavad kord
taas selle meie traditsioonilise rüüpe.
“Keegi võiks Eestis kasemahla propageerimise
ja turustamise tõsiselt käsile
võtta. Meie põlvkond ikka ju veel mäletab,
kuidas siis poelettidelt kolmeliitrised
kasemahla purgid vastu vaatasid,“
meenutab 37-aastane mees. “Tänapäeval
võiks seda pakkuda palju põnevamal
kujul ja uudsel moel. Mina näiteks hoian
kasemahla sügavkülmas. Võid aasta läbi
võtta ja üles sulatada. Maitse on täpselt
sama kui kevadises kaasikus. Päris tore
oleks ju näiteks Eestimaa suvisel laadal
palavaga jää-kasemahla limpsida,” leiab
Ando Eelmaa. Tema meelest kaalub iseenese
ja talu peremeheks olemine kõik
metsaomaniku vaevad siiski üles.