Artiklis püütakse selgust tuua segases teemas: kui palju on Eestis tegelikult metsi raiutud ja kas raiete maht on olnud optimaalne.

	Värske raiesmik. SMI aruannetes toodud raiemahud põhinevad kändude kluppimisel uutel või vanematel raiesmikel

LÄHTUTUD KOLMEST ALLIKMATERJALIST Aeg-ajalt võtavad meedias sõna kahe huvirühma esindajad: esimesi võib tinglikult nimetada “töösturiteks” ja teisi “rohelisteks”. “Töösturite” mõtteavaldustes kurdetakse eeskätt riigi kehtestatud raiepiirangute üle ja väidetakse, et meie metsadest võiks varuda tunduvalt rohkem puitu, kui õigusaktid seda võimaldavad. “Roheliste” avalduste peamised märksõnad on illegaalne metsandus kõigis avaldusvormides, okaspuumetsade üleraie, väärtuslike metsakoosluste hävitamine. Sageli on sõnavõtud emotsionaalsed ja kõrvaltvaatajal on raske otsustada, kelle poolel on tõde või paikneb see kusagil vahepeal.

Selles artiklis püütakse tabelite ja jooniste abil anda ülevaade Eesti metsades uue aastatuhande esimestel aastatel tehtud raietest. Kindlasti on neid, kes väidavad, et pelgalt kuivadele arvudele toetudes ei saa täit pilti metsas toimunust. Osaliselt on neil õigus, sest suurt osa metsa olemusest ja muutustest ei saa väljendada arvudes. Samas nõustuvad peaaegu kõik, et ülevaate saamiseks on vaja ka sentimeetreid, meetreid, tihumeetreid ja hektareid. Ilma nendeta oleks pilt metsast liiga ühekülgne ja emotsioonide tasemel.
Võrdlus põhineb kolmel raiemahtusid kajastaval allikmaterjalil:
1) metsanduse arengukavas esitatud optimaalne aastane raiemaht aastaiks 2001–2010;
2) era- ja riigimetsa metsamajandamiskavades toodud aastane raiemaht, mille on kavandanud metsakorraldus;
3) tegelik keskmine aastane raiemaht aastail 2000–2002 statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel.
Metsanduse arengukavas esitatud optimaalsete raiete arvandmed põhinevad SMI 1999.–2001. aasta inventuuridel. Et leida uuendusraiete potentsiaalne pindala, kasutati arengukavas klassikalisi, metsa korraldamise juhendi (RTL 27.04.1999, 69, 902) lisas 11 toodud langi arvutamise valemeid ja sama juhendi lisas 10 antud enamuspuuliigist ja boniteedist sõltuvaid puistute küpsusvanuseid. Raiutava tagavara arvutamiseks korrutati leitud arvestuslangi pindala vastava puuliigi küpsete puistute hektaritagavaraga, kusjuures raiemahust jäeti välja seemne- ja säilikpuude maht. Harvendusraiete mahtu prognoosides on lähtutud hooldusraiete normatiividest (EMI Majandusliku Uurimise Laboratoorium, Ü/K “ Metsaprojekt” Eesti Metsakorralduskeskus. “Hooldusraiete normatiivid” (harvendusaste, järjekord, sortimendid). Tallinn, 1980). 2001–2010 raieprognoosi järgi on optimaalne aastane raiemaht 12,6 miljonit tihumeetrit ehk 5,6 tihumeetrit ühe hektari metsamaa kohta, seda eeldusel, et kõik Eesti metsad on leidnud endale kindla omaniku. SMI andmetel on Eesti metsamaa pindala 2,27 miljonit hektarit.

AASTAIL 2000–2002 OLI METSAKORRALDUSE KAVANDATUD RAIEMAHT 7,8 MILJONIT TIHUMEETRIT AASTAS Üks metsakorralduse põhiülesanne on kavandada puidukasutust. Üldjuhul koostatakse metsamajanduskava kümneks aastaks ja teoreetiliselt on optimaalne aastane raiemaht üks kümnendik majanduskavas toodud raiemahust. Siinse analüüsi tarbeks sai kasutada peaaegu kogu riigimetsa (umbes 830 000 ha metsamaad) ja 600 000 ha erametsa majanduskavade andmeid. Vaadeldaval perioodil (2000–2002) ei olnud metsamajanduskava raiete tegemiseks vajalik, kuigi sel ajal oli eraomandis keskmiselt 750 000 ha metsamaad. Seetõttu suurendati erametsa võimalikku raiemahtu võrreldes majanduskavades hinnatuga 25% (eeldusel, et metsamajanduskavadega katmata mets on samaväärne korraldatud metsaga).
Tagavarade arvutamise (sealhulgas raiutava ja raiutud tagavara) metoodika ja täpsus on SMI ja tavametsakorralduse puhul erinev. Et andmeid saaks kõrvutada, esitati metsamajanduskavade raiemahud võrreldavas suurusjärgus statistilisel metsainventuuril põhineva raieprognoosi ja tegeliku raiemahuga.Arvutustest selgus, et metsamajanduskavade alusel oli optimaalne kasvava metsa aastane raiemaht (riigi- ja erametsas kokku) uuendus-, valik- ja harvendusraietel 7,8 miljonit tihumeetrit. Vaadeldaval perioodil oli keskmisena omandis (kasutuses) umbes 1,58 miljonit hektarit metsamaad (70% võimalikust). Seega oli kavandatud raieintensiivsus ühe hektari metsamaa kohta 4,9 tihumeetrit puitu aastas.
SMI aruannetes toodud raiemahud põhinevad kändude kluppimisel. Erinevalt kalendriaastast algab SMI raieaasta mais ja lõpeb aprillis. 1. mai on võetud perioodi alguspunktiks kahel põhjusel. Esiteks on ta kõige väiksema raieintensiivsusega perioodi (aprillmai) keskpaik. Teiseks võib maikuud pidada uue vegetatsiooniperioodi alguskuuks. Seetõttu saab lihtsa vaatluse põhjal ilma olulise veata määrata, kas SMI proovitükile sattunud känd on raiutud enne või pärast seda kuupäeva. Detsembris või jaanuaris raiutud puu kändu ei ole aga ilma täpset raieaega teadmata võimalik eristada.
Siinseid arvandmeid ei saa võtta absoluutse tõena, sest nad põhinevad valdavalt statistilisel valikuuringul, mille puhul on paratamatud meetodist ja valimi suurusest tulenevad esindusvead. Siiski on nad küllalt täpsed iseloomustamaks uue aastatuhande esimestel aastatel meie metsades toimunut. Arvutulbad on saadud eri metoodikaid kasutades ja seepärast pole nad päris üks-üheselt kõrvutatavad. Siiski ilmnevad suundumused üsna selgelt.

ERAMETSADES RAIUTI VAADELDAVAL AJAL ÜHE AASTAGA KAHE AASTA MAHT Riigimetsa on majandatud metsamajandamiskavade järgi. Mõningased erinevused kavandatu ja tegeliku raie vahel ei välju metoodika täpsuse piiridest. Ainsa olulisema kõrvalekaldena võib välja tuua kuuse enamraie võrreldes kavandatuga.
Erametsades on aga aastaga raiutud lausa kahe aasta raiemaht. Nii männi kui ka kuuse puhul on kavandatud aastalank ületatud üle kahe korra. Kui metsakorraldajad olid okas- ja lehtpuu raiet planeerinud võrdses mahus, siis tegelikust raiest hõlmas okaspuu kaks kolmandikku ja lehtpuu ühe kolmandiku. Üle kahe korra optimaalsest vähem on aga raiutud halli leppa.
See, et erametsade aastane raiemaht erineb teoreetiliselt kavandatust, on metsaomandi killustatust arvestades paratamatu. Metsaomanik võib kõik metsamajandamiskavas kümneks aastaks kavandatud raied (kui mingi seaduse punkt seda ei takista) raiuda ühel aastal, kuid võib ka kõik raied kogu kava kehtimisajal tegemata jätta. Isegi juhul, kui omanik on teadlik ja hoolikas majandaja, ei võimalda omandi väiksus ühtlast puidukasutust. Kui 10 ha suurusel kinnistul on kavandatud 2 ha suurune lageraie, raiutakse see üldjuhul korraga: majanduslikult oleks mõttetu jaotada raie kümne aasta peale. Seega pole millegagi tagatud, et erametsades raiutakse igal aastal just kümnendik kavandatust. Kui lisada asjaolu, et kahjuks raiutakse sageli sealt, kus ei tohi ja rohkem, kui seadus lubaks, siis suureneb ebamäärasus veelgi.
Oluline on ka puiduturu hetkeseis. Raiutakse seda, millele on turgu ja mille hind on hea. Siin eristuvad jälle suur- ja väikemetsaomanikud. Kui näiteks RMK võib endale lubada ka nullkasumiga või isegi kahjumiga raieid, siis väikeomanik ei saa üldjuhul nõnda talitada. Turu puudus on ka põhjus, miks halli leppa raiutakse mitu korda vähem kui võiks. Eelnevate arvutuste järgi, mis tuginevad metsanduse arengukavale, saaks seda puuliiki raiuda üle 2 miljoni tihumeetri aastas, kuid SMI andmetel raiutakse keskmiselt 0,4 miljonit tihumeetrit, seega viis korda vähem.
Viimasel ajal karmistunud õigusaktid, sealhulgas metsamajanduskava nõue teha uuendus- ja harvendusraieid, tingib paratamatult raiemahtude vähenemise, kui mingil teisel moel leevendusi ei tehta (näiteks uuendusraiet lubavate kriteeriumide muutmine). Veel mõned aastad tagasi aitas raiemahtu suurena hoida maareform, sest igal aastal lisandus kasutusse kümneid tuhandeid hektareid peaaegu puutumata metsi. Viimastel aastatel on reformi tempo tunduvalt aeglasem. Käsitluse all on küll viimane viiendik, kuid ikka on ilma kindla peremeheta kuni 400 000 hektarit metsamaad.

MIDA ANALÜÜS NÄITAS? Joonisel 1 (vt ajakirjast) on võrreldud metsamajanduskavade järgi planeeritud raiemahtu, metsanduse arengukavas aastateks 2001–2010 toodud optimaalset aastast raiemahtu ja tegelikku keskmist aastaraiet aastail 2000–2002. Siinjuures tuleb silmas pidada, et metsanduse arengukavas on raieprognoosi aluseks kõik Eesti metsad, metsamajandamiskavadega plaanitu hõlmab aga ainult 70% nende kogupindalast. Ka tegelik raie tehti valdavalt omandis olnud metsamaal, sest sellel metsal, mis pole läbinud maareformi protsessi, on kasutusmäär väike. Hoolimata asjaolust, et peaaegu kolmandik metsast oli kasutusest väljas, jäi tegelik raie prognoositule alla ainult miljoni tihumeetri võrra. Okaspuud, valdavalt kuuske, raiuti üleliia ligi 2 miljonit tihumeetrit. Üldjoontes jäi tegelik raie arengukava prognoosist väiksemaks põhiliselt halli lepa väga olulise vähemraie tõttu.
Joonisel 2(vaata ajakirjast) on esitatud raiete pindala võrdlus põhiliste raieliikide kaupa. Tähelepanu võib juhtida metsakorraldajate kavandatud harvendusraiete suurele pindalale, mis ületab nii arengukavas prognoositu kui ka tegeliku raie. Metsakorraldajad on kavandanud küllaltki palju väikese raiekraadiga raieid, mille efekt on väike, kuid mis võimaldab erametsaomanikul teha raiet ka kinnistustel, kus metsad on võrdlemisi noored, hõredad ja madala boniteediga.
Joonisel 3 (vaata ajakirjast) on võrreldud metsakorraldajate kavandatud ja tegelikku väljaraiet uuendus- ning harvendusraietel. Kui lageraie puhul on numbrid peaaegu võrdsed, siis turbe- ja harvendusraietel ületab tegelik raie kavandatu kaks korda. Kahjuks tuleb tõdeda, et suur osa SMI välitööde käigus turberaieks kirjutatust ei vasta selle raieliigi tegelikule sisule ja eesmärgile. Paljudel juhtudel oli tegemist äpardunud lage- või raskelt määratletavate “lagaraietega”: suurem ja kvaliteetsem osa tagavarast on raiutud, kuid kasvamajäänu vastas veel puistu kriteeriumidele (täius 0,3 või enam). Harvendusraiete mahu suurt erinevust võib mõneti mõista: ei raiutud puistute juurdekasvu ega tehtud väheotstarbekaid ning väikese mahuga raieid. Kuid keskmine raie hõlmab siiski 40–50% puistute raie-eelsest tagavarast. Siin ilmneb selge vahe riigimetsa ja erametsa majandamisel: keskmiselt saadi harvendusraiel hektarilt 105 tihumeetrit puitu, ent riigimetsas oli see näitaja 64 tihumeetrit ja erametsas 125 tihumeetrit ehk peaaegu kaks korda suurem. Seega võib väita, et suure osa aastatel 2000–2002 erametsades tehtud harvendusraiete eesmärk ei olnud mitte metsakasvatuslik, vaid soov saada võimalikult palju puitu.
Joonisel 4 (vaata ajakirjast) on kõrvutatud puuliigiti raiet ja juurdekasvu. Ehkki meil tarvitusel olevasse juurdekasvu arvutamise metoodikasse võib suhtuda umbusuga, võime üsna kindlalt väita, et kuuske raiutakse tunduvalt enam, kui teda juurde kasvab. Tuleb tõdeda, et meie kuusikute seisund on halb ja neid peabki raiuma. Kuid see ei muuda olematuks tõsiasja, et sama tempoga ei saa kuusikuid pikka aega raiuda. Siinjuures tuleb arvestada, et võrdse raiemahu ja juurdekasvu korral puistute tagavara siiski väheneb. Olenevalt metsa vanusest, puuliigist ja raieintensiivsusest on see näitaja erinev, kuid osa puid sureb, langeb maha ja kõduneb metsas. Üldjoontes jääb metsade tagavara samaks, kui raie hõlmab juurdekasvust ligikaudu 80%. Kui see arv on suurem, siis üldtagavara väheneb, muidu aga suureneb.

KOKKUVÕTTEKS: METSADE VÄÄRTUST ON ENIM KAHJUSTANUD RAIETÖÖDE HALB KVALITEET JA EBAPIISAV UUENDAMINE Eeltoodu kinnitab tõsiasja, et aastatel 2000–2002 ületas aastane raiemaht nii metsamajanduskavadega planeeritu kui ka metsanduse arengukavas prognoositu. Esimest korda jõudis raiemaht 10 miljoni tihumeetri piirini 1997. aastal ja see on suur seniajani, hoolimata mõningasest langusest viimastel aastatel. Raiemahtudest viimase 15 aasta vältel annab ülevaate joonis 5. Kuni aastani 1998 on raiemahud leitud kaudsel teel, alates 1999. aastast põhinevad aga statistilisel metsainventuuril.
Raske on anda vastust küsimustele, milline on viimaste aastate mastaapse metsaraie mõju meie metsade seisundile ja kui suureks kujuneb raie tulevikus. Kindlasti on parem, kui raiemaht püsiks optimaalse ja stabiilsena võimalikult pikka aega. Küllaltki suure tõenäosusega, kuigi mitte täie kindlusega, võib eeldada, et raiemaht väheneb mõnevõrra ja siis stabiliseerub (tasemel 10 miljonit tihumeetrit aastas?). Palju oleneb siin riigi metsapoliitikast ja olukorrast rahvusvahelisel puiduturul. Minu arvamuse kohaselt on suurest raiemahust tunduvalt enam halvendanud metsade seisundit ja väärtust raietööde halb kvaliteet ja metsataastamistööde, eelkõige okaspuude kultiveerimise ebapiisav maht. Kuigi nendes valdkondades on mõningat edu märgata, on asi rahulolust veel kaugel.