Möödunud aasta lõpus ilmunud raamatu on välja andnud Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Mahukas teatmeteos (527 lk.) sisaldab 1356 levikukaarti, kus on esitatud andmed suurema osa looduslike, naturaliseerunud, tulnukana või kultuurist püsivalt metsistununa leitud taksonite, s.o. liikide, alamliikide või hübriidide kohta. Levikukaartide jaoks hakati andmeid koguma 1973. aastal, kui “Eesti floorat” koostades mindi üle ruutudele 9 x 11 kilomeetrit, nagu enamikus Kesk-Euroopa atlastes. Vahepeal töö soikus, kuid aastail 1998–2000 jätkati seda taas. Abiks oli sadadest inimestest koosnev kaastööliste võrk. Samamoodi kui 1993. aastal ilmunud Erast Parmasto “Eesti seente levikuatlas” ja samal aastal välja antud Olav Renno koostatud “Eesti linnuatlas” on käsitletav teos asendamatu teatmeallikas igale loodusesõbrale. Ka metsamehed saavad siit kahtlemata olulisi teadmisi metsataimede kohta.