Pärast Eesti taasiseseisvumist kehtib meil juba kolmas metsaseadus. Päris uut seadust teha ja vana kehtetuks tunnistada tasub kummatigi vaid siis, kui kogu senise seaduse mõte ja ideoloogia vajab muutmist.

ESIMENE SÕJAJÄRGNE METSASEADUS PIIRITLES ERA- JA RIIGIMETSANDUSE
1993. aasta metsaseaduse vastuvõtmine oli paratamatu, sest sisuliselt kehtis ikka veel ENSV metsakoodeks. Metsakoodeks välistas erametsad, kuid maareformi käigus tekkisid ometi erametsad ning õigusaktides tuli sellega arvestada. Paraku kammitsesid seadusloomet kivinenud arusaamad (aastane arvestuslank erametsas jne.). Kuid pärast seaduse jõustumist oli siiski loodud õiguslik alus ja võimalus erametsi majandada. Tähtis on, et määratleti riigimets: kuni 1940. aastani riigile kuulunud metsi ei erastatud. Riigimetsi majandas metsaamet, kes ühtlasi tegeles erametsadega ning valvas kõikides metsades toimuva järele.

TEISE METSASEADUSE JÄRGI VÕIS METSAOMANIK TEHA KÕIKE, MIS EI OLNUD SEADUSEGA KEELATUD
Enne kui 1998. aastal võeti vastu metsaseadus, kiitis riigikogu 1997. aastal heaks Eesti metsapoliitika. Et viia ellu metsapoliitika suundumusi, tuli seaduses teha olulisi muutusi. Tollane õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli rõhutas korduvalt, et 1993. aastal vastu võetud metsaseadus oli põhiseadusega vastuolus, kuna seaduse järgi oli metsamajanduskava tehtud metsaomanikele kohustuseks. Põhiseaduse kohaselt tohib eraomandi kasutamist piirata ainult seadusega, kuid metsaseadus nägi ette kehtestada piirangud metsamajanduskavaga. Tollase arusaama järgi võis metsaomanik teha kõike, mis ei olnud seadusega keelatud.
Tuleb rõhutada, et selles metsaseaduses olid riigi majandus- ja võimufunktsioonid lahutatud. Riigimetsa majandamiseks loodi RMK, metsaameti rolliks jäi riigivõimu teostamine kõigis metsades. 1998. aasta metsaseadus kehtis peaaegu kaks riigikogu valimisperioodi. 1999. aastal loodud uus koalitsioon sulges esimese sammuna metsaameti, hajutades sel moel riigi hallatavate ülesannete täitmise eri institutsioonide vahel. Rõhuasetus läks haldustegevuselt karistamisele, metsaomanike suunamine ja nõustamine asendus tugeva järelevalvega. Sajandivahetuseks suurenes raiemaht 12 miljoni tihumeetrini aastas, mis oligi tegelikult üks metsapoliitika eesmärke. 1997. aastal heaks kiidetud metsapoliitikas on nimelt kirjas: “Kuna metsaressursside tarbimine on praegu allpool ühtlast kasutust tagavat piiri, on riigi metsapoliitika üheks suunaks metsakasutuse mahu suurendamine.” 1997. aastal oli raiemaht alla 6 miljoni tihumeetri aastas ning 1993. aasta metsaseadusest tulenevad piirangud takistasid selle kasvu.
Pärast 2003. aasta valimisi muutusid keskkonnaministeeriumi seisukohad. Ehkki raiemahu kasv oli metsapoliitikaga planeeritud, seadis keskkonnaministeerium sihiks vähendada raiemahtu iga hinna eest. Esimese sammuna loobuti diameetri järgi raiumisest, sellele järgnes metsamajanduskavade kohustuslikuks muutmine. See tõkestas bürokraatlikult metsade normaalset majandamist. Kui seni võis omanik teha seda, mis ei olnud seadusega keelatud, siis seadusmuudatuse tõttu oli omanikul voli teha vaid seda, mida lubas ametnik.

KOLMAS METSASEADUS SOOSIB METSA KASUTAMATA JÄTMIST
2006. aastal vastu võetud metsaseaduse jõustumisel 1. jaanuaril 2007 on metsasektoris kujunenud järgmine olukord:
• 17% metsamaast pole omanikku,
• 2/3 erametsadest ei majandata (puuduvad kehtestatud kavad),
• 2006. aasta raiemaht oli 5,5 miljonit tihumeetrit (arengukavas optimaalne 12,6 mln. tm),
• ümarpuitu veetakse sisse üle 2 miljoni tihumeetri,
• saematerjali imporditakse 750 000 tihumeetrit,
• Eesti puiduvajadus kokku on 8,5 miljonit tihumeetrit.
Nõnda on Eestist kujunenud riik, kes oma puiduvajaduse rahuldamiseks peab importima ligi 3 miljonit tihumeetrit puitu.
Uue metsaseaduse põhimõtted soosivad metsa kasutamata jätmist. Riik näeb enda funktsiooni ainult keelamises ja raha jagamises, ent metsaomanike tegevuse korraldamisest on riik ennast distantseerinud. Praegust Eesti riiki saab metsanduses võrrelda lapsevanematega, kes annavad lapsele taskuraha ja karistavad teda eksimuste eest. Kuidas laps toime tuleb, neid eriti ei huvita.
Ilma metsandusettevalmistuseta, piisava motivatsioonita ning traditsioonideta metsaomanikud on metsast eemaldunud ja uus seadus tõrjub neid veelgi kaugemale. Raha eraldamine erametsandusse erametsakeskuse kaudu kui ainus abinõu ei ole piisav, arendamaks jätkusuutlikku metsandust, ka riigi tasandil peab keegi metsaomanikke suunama. Kurb näide eeltoodu kohta on kasutamata jäetud miljonid eurod, mis olid mõeldud põllumaade metsastamiseks.

UUS METSASEADUS PIDURDAB METSASEKTORI ARENGUT
Kahtlemata tehakse Eesti metsades liiga vähe hooldusraieid, samas on väga suur oht, et metsamajanduskavade kehtestaja ei suuda kõiki hooldusraieid 10 aasta peale planeerida. Kumb tunneb metsa paremini: kas iga päev metsas viibiv metsaomanik või korraks eraldise servast läbi jooksnud metsakorraldaja? Miks riik ei usalda metsaomanikku ega lase tal teha hooldusraieid vajadust mööda? Miks oleme taasavastanud nõukogudeaegse võlusõna „sanitaarraie“, mille varjus saab majanduskavast mööda hiilida? Tahtmatult meenub Venemaal nähtu: lageraied on esimese grupi metsades keelatud, aga sanitaarlageraiet tehke palju tahate! Meie metsandusjuhid tulevad nüüd välja umbes samasuguse jutuga: kui muud ei lubata teha, tehke sanitaarraiet! Miks me peame peitust mängima?
Uue metsaseaduse loojate mõttemaailma on pärssinud metsamajandite aegne ideoloogia. Kas tõesti saab erametsi majandada sama skeemi järgi nagu metskondi: ülevalt tulev plaan, karmid käsud ja keelud? Metsaülem ei pea oma peaga mõtlema, vaid täitma täpselt majandamiskava ja saadud korraldusi. Väikeste metsaomandite puhul on eduka metsamajandamise eeldus omaniku tahe ja võimalus teha asja korralikult, seda ei saa korraldada üksnes keeldudega.