1/2007

Metsaseadus
Metsaseadus peab tähtsaks looduskaitset

Esimest korda on metsaseaduses sõnaselgelt kirjas seaduse eesmärk: tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine.

UUS ÕIGUSAKT NÄITAB MUUTUST METSANDUSE
SUUNAJATE MÕTTEVIISIS


Tänavuse aasta alguses jõustunud metsaseadus
tõi metsade looduse mitmekesisuse
tagamise ja kaitsealade metsade majandamise
õiguslikus korralduses kaasa
mõningaid muudatusi. Samamoodi kui
eelmine seadus piiritleb uus õigusakt
olulised loodus- ja keskkonnakaitse
mõisted, nagu kaitsemets, hoiumets, vääriselupaik,
säilikpuu. Et tagada metsade
säästlik majandamine, sätestab seadus
raiete, metsauuenduse, metsakaitse jm.
nõuded. Isegi esmajoones tuttavas sõnastuses
peitub hulk uusi nüansse, mida
tuleb osata silmas pidada. Loomulikult
on värskes metsaseaduses ka üht-teist
päris uut.

Esimest korda on sõnaselgelt kirjas metsaseaduse eesmärk: tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. Seejuures on täpsustatud, et metsa majandamine on säästev vaid siis, kui on tagatud ka metsakasutuse ökoloogilised vajadused ja elustiku mitmekesisus. Samuti on esimest korda märgitud, et riigi ülesanne on tagada metsaelustiku mitmekesisus. Eelmise seaduse reguleerimisala oli metsa majandamine taastuva loodusvarana, et tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majandustegevuseks vajalikud ressursid, kahjustamata põhjendamatult looduskeskkonda.
Seega on seadus oma lähtekohad ümber sõnastanud, tuues esiplaanile looduskaitse. Uus õigusakt ilmestab metsanduse suunajate mõtteviisi muutust.

KAITSEALADEL VÕIMALDATAKSE VALIKRAIEID
Säästva metsanduse põhialuseks peetavat valikraiet on nüüdsest lubatud teha ainult siis, kui on vaja parandada kaitsealuste liikide kasvu- ja elutingimusi; raie eeldus on kaitstava ala kaitsekorralduskava või liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava. Eelmises metsaseaduses ei olnud valikraie piiratud üksnes looduskaitseseaduses ette nähtud juhtudega ning seda võis teha ka väljaspool kaitstavaid alasid. Nüüd pakub seaduselooja majandusmetsa majandamiseks püsimetsana välja teisi võimalusi, nt. harvendusraie, pika raiejärkude vahega turberaie, üksikute puude raie. Kaitsealadel võib endiselt teha valikraieid. Põhiprobleem seisneb selles, et enamikul kaitsealadel pole kaitsekorralduskavasid ja alati ei saa valikraiet kavandada ka liikide halbadele elutingimustele viidates. Uue seaduse valguses otsustab seda, kas lubada või keelata valikraiet, peamiselt kaitsekorralduskava ja tegevuskava koostaja. Seda võimalust tuleb edaspidi kavu kokku seades hoolikalt kaaluda ja huvipooltega kooskõlastatult kasutada.

SIILUDENA PAIKNEVATE ERAMAADE KORRAL EI OLE VÄLISTATUD ULATUSLIKE LAGERAIELANKIDE TEKE
Lageraielangi maksimaalne pindala on võrreldes varasemaga jäänud samaks, s.o. kaitsemetsades 2 hektarit ning tulundusmetsa okaspuu- ja kõvalehtpuupuistutes 5 hektarit ja pehmelehtpuupuistutes 7 hektarit. Küll on paaril juhul vähendatud lankide lubatud laiust. Lageraielangi lubatud laius pehmelehtpuupuistutes on vähenenud 150 meetrilt 100 meetrini. Uuendus on seegi, et loometsade kõrval ei tohi nüüd ka sambliku kasvukohatüüpides raielangi laius ületada 30 meetrit ja pindala 2 hektarit.
Kahjuks pole uues metsaseaduses varasemat nõuet, mis lubas lageraielangi kõrvale teha teise alles teatud aja möödudes. Vastav nõue kehtib küll ühe omandi piires, kuid ei laiene kõrvuti asuvatele eri omanike kinnistutele. Seega ei takista kitsaste siiludena paiknevate eramaade korral mitte miski ulatuslike raiesmike teket. Seadus käsitleb metsa kinnistupõhiselt, kuid peaks haarama tervikuna. Kannatab maastiku terviklikkus ning ka metsamaal luuakse paiguti alad, kus metsaliikidel napib levikuks metsa. Suurte lageraiealadega kaasneb enamasti suur keskkonnakahju risk ning samuti on raskendatud metsa uuenemine.

ELUSTIKU MITMEKESISUST TAGAVATELE PUUDELE ON ASJATULT SÄTESTATUD MAKSIMAALNE LUBATUD ARV
Lageraie korral tuleb langile peale seemne- ja säilikpuude alles jätta elustiku mitmekesisuse hoiuks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad, mille tüvepuidu kogumaht on vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta. Otsus võtta see säte ka uude õigusakti oli kahtlemata õige. Paraku on küsitav ettekirjutus sääraste puude suurima koguse ja mahu kohta. Seaduse alusel kehtestatud metsamajandamiseeskiri määrab lubatud piirarvuks ühel hektaril 20 puud ja 25 tm tüvepuitu. Seda on omajagu, kuid kas tõesti peab nõuetele hästi vastava 21. ja 22. puu (nt. vana tamme) maha raiuma üksnes seetõttu, et seadus ei jäta muud võimalust. Ometi võiksid needki puud pakkuda veel aastakümneid või isegi -sadu elupaika haruldastele ja vähearvukatele liikidele. Seadust järgides tuleks kahjuks maha võtta ka suure loodusväärtusega puud, mida majanduslikult ei olegi otstarbekas raiuda.
Plusspoolelt saab aga esile tuua asjaolu, et uus seadus annab võimaluse metsaraadamiseks kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas, võttes aluseks kaitse-eeskirja või kaitsekorralduskava. See lahendab kindlasti probleemid, mis on kaitstavatel aladel üles kerkinud, leidmaks õiguslik alus niitude taastamisele, vaadete avamisele jms.

VÄÄRISELUPAIKADE KAITSE TUGEVNEB
Uue seaduse abil jõuab erametsandusse palju toetusi. See on kiiduväärt ka looduskaitse seisukohalt, sest kõige raskem on kaitsta loodusväärtusi maadel, mis käivad käest kätte. Toetused aga aitavad hoida maaomanike püsivat huvi oma maade vastu – kui maal on järjepidev omanik, siis soovib ta oma metsa anda
Majandusmetsades on endistviisi kaitse all vääriselupaigad. Erametsas hoitakse vääriselupaiku nagu varemgi lepingute alusel. Nüüd aga sõlmitakse maaomanikuga notariaalne leping, millega koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks. Nõnda tagab riik, et vääriselupaik säilib ka metsaomanike vahetusel.
Uuendusena sõlmitakse lepingud nüüd ka kaitsemetsa kohta. See leevendab varasemat olukorda, kus kaitseala piiranguvööndis ei saanud lepinguid sõlmida. Tegelikult polnudki seal võimalik vääriselupaiku kaitsta, sest piiranguvööndis pole raied valdavalt keelatud ning neid, kes oma metsa ainult heast tahtest majandamata jätavad, pole palju: kõrval asuvas tulundusmetsas makstakse ju selle eest raha.
Elustiku mitmekesisuse kaitset puudutab aga valusalt asjaolu, et uus seadus kehtestab vääriselupaiga maksimaalseks suuruseks 7 hektarit, kuigi eelmises seaduses polnud pindalapiiranguid. Vaevalt et üle 7 hektari suurustele väärtuslikele metsaosadele hakatakse eraldi kaitsealasid looma, nõnda võivad ulatuslikumad suure kaitseväärtusega metsaosad jääda sootuks kaitseta. Looduse mitmekesisuse seisukohast ohustab aga just seda laadi metsaosade vähesus metsaelustiku säilimist. Uusi kaitsealasid on raske luua, samuti võtab see palju aega. Võttes arvesse Natura 2000 võrgustiku rajamise pingeid, on väheusutav, et keegi võtaks lähiajal ette 7 hektarist suuremad vääriselupaigad ning püüaks neid süsteemselt ja sobiva kaitsekorraga liita kas praeguste kaitstavate objektide juurde (laienduste, lahustükkide, tsoneeringu muutustega) või asutada uued kaitsealad.

KAITSEMETS ASUB KÕIKIDE KAITSTAVATE ALADE NING RANNA JA KALDA PIIRANGUVÖÖNDIS
Uues metsaseadus käsitab sootuks teistmoodi kaitsemetsi. Kui eelmine seadus loetles kohad, kus paikneb kaitsemets, siis uue õigusakti järgi asub kaitsemets kõikide kaitstavate alade ning ranna ja kalda piiranguvööndis. Muud alad, mis varem olid kohe arvatud kaitsemetsa kategooriasse – survelise põhjaveega alad, uuristus- ja tuuleohtlikud alad, lood ja muinsuskaitseobjektid – saavad nüüd kaitsemetsa staatuse keskkonnaministri määrusega.
Üleminekuks uuele süsteemile on antud üks aasta. Loodetavasti on 1. jaanuariks 2008 keskkonna head seisundit tagavad olulised metsaalad saanud kaitsemetsaks, sest muidu pole alust seada piiranguid nende metsade majandamisele. Iseenesest on põhimõte määrata kaitsemetsad hea, sest nõnda kehtestatakse ühtaegu eri kaitsefunktsiooniga kaitsemetsadele sobiv majandamisrezhiim. Taas pole seaduseloojad unustanud metsaomanikke: on sätestatud võimalus kompenseerida omanikule metsast saamata jäänud tulu või hüvitada lisakulud. Tõsi, vaid nendes kaitsemetsades, mille majandamist pärsivad olulised piirangud.
Uus seadus paneb RMK-le kohustuse teha kõik tööd, mis on vajalikud selleks, et riigimetsa saaks võimalikult mitmekülgselt kasutada. See kohustus hõlmab ka metsamajandustöid kaitsealadel, tagamaks kaitstava objekti soodne seisund. Kohustus teha selles valdkonnas koostööd on kirjas ka riikliku looduskaitsekeskuse ja RMK vahel 2006. a. detsembris sõlmitud lepingus. Uus säte on kaotanud eelmise metsaseaduse segaduse, kus riigimetsa valitseja oli kas RMK või kaitseala valitseja ning kulude katmine oli alaline vaidlusküsimus.
Kokku võttes: uus metsaseadus annab kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostajatele üsna vabad käed, planeerimaks tegevust (valikraied, raadamine jmt.) kaitsealadel. Sedavõrd suureneb ka vastavate eeskirjade ja kavade koostajate ning kinnitajate vastutus.
Nõuab palju tööd, et seaduse võimalused metsaelustiku kaitseks toimiksid: dokumentide vormistamine, toetuste maksmine jt. Vajalikud alused seadus igatahes suures osas annab. Samuti on seadusega loodud eeldus maaomanike toetavale suhtumisele metsalooduse kaitsesse.



Riina Martverk, Kaili Viilma

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: