Hea lugeja, kes Sa tahaksid teada saada, kas Türgi näis mulle küpse või ebaküpse euroliidumaana, või küsida, kas Türgi muslimit tuleks ehk karta – Sulle jätan ma vastamata nii selles loos kui ka siis, kui tänaval mu kuuenööpi keerama satud.

	Toomas Jüriado

Küsi türklaselt Türgis või Küprosel – ja siis ka näiteks Rootsis või Saksamaal: “Kes on türklane?” Ja kuula, mis ta Sulle vastab. Vaata türklast Izmiris ja vaata türklast Anatoolias – ja Sa saad aru, kui suur on erinevus.
Võiksin tsiteerida lausungit, mille ütles meie kogenud ja tark reisijuht Ott Sandrak: “Izmiris polegi ehk nii raske mõista, et nad on NATO-s ja Euroopa Liitu tahavad! Aga minge Kurdimaale – ja teie arusaamine muutub kardinaalselt!” Nii et lepi, hea lugeja, täna parem loodusejutuga!

Türgi on teadagi tohutu suur – pinda üle 783 000 ruutkilomeetri ehk sama palju kui 17 Eestit. Niiviisi võid seal mõne päevaga küll hirmuäratava hulga kilomeetreid läbi kimada, aga kui pärast marsruudi kaar dile joonistad, saad aru, et kaetud on vaid kasin tükike. Kõnelemata sellest, et mida rohkem kimad, seda vähem jääb tegelikku vaatamisaega.
Mingi pilt vaimusilma ja mekk suhu siiski jääb – ja selles on palju mäletamisväärset. Sestap näib lausa ebaõiglane, et sellel omapärase ja vormirohke loodusega ning ülikirju ajalooga maal on vaid üheksa paika, mida on siiani peetud vääriliseks täiendama kokku 830-objektilist UNESCO maailmapärandi nimistut. Meil jutus jätkub ruumi kahele – neile, mille tähelepanuväärsus tuleneb loodusest.

Jäätisest puuvillaloss
Pamukkalele lähenete te üsna kindlasti läbi Denizli, Türgi mastaabis väikese, meie jaoks aga soliidselt kopsaka kolmesajatuhandelise elanikkonnaga agrotööstuslinna. Linn lösutab otsekui mägedest moodustatud kausis. Ja selle kausi põhjaservas hakkab juba eemalt silma suur valge laik. “Ju see mingi lubjakivikarjäär on,” arvab mitteteadja põhjamaalane. Lubjakivi? Jah, see on peaaegu õige. Täpsem nimi on travertiin ehk allikalubi, ka nõrglubi.
Keemiliselt ikka seesama kaltsiumkarbonaat, nagu ka kriit või marmor; lihtsalt mineraalide struktuurid on erinevad. Aga karjäär kindlasti mitte.
See on Pamukkale, üks paljudest Türgi loodusimedest. Küllap on õigus neil, kes nimetavad Türgit üleni inimtekkelise ökokatastroofi piirkonnaks: üleharitud ja ülekarjatatud. Nagu ka naabermaa Kreeka. Ja ometi leiab sellest inimkäe halastamatust tunda saanud loodusest mõlemal pool Egeuse merd silmapaistvalt palju paiku, mis õhku ahmima panevad. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillaloss”. Kui me setetest laudsiledaks muutunud jõeorust kuni 160 meetrini kõrguvat, kahe ja poole kilomeetri pikkust valget kolossi mõnesaja meetri kauguselt pildistame, küsin kaaslaseilt, et noh, kas on siis nagu puuvillaloss? Muidugi on see põhjamaalase jaoks jaburalt võõras võrdlus, paljukest puuvilla siis nii mäeviisi nähtud on?! Sestap arvab mõni, et on kui jäämägi. Või hiiglase jäätiseports. Või valgest juustusordist murtud pirakas tükk.
Giid Evren osutab mäenõlval diagonaalis paiknevaile mustadele täppidele. “Pingviinide paraad,” muheleb reisisaatja Ott. Ahjah, need täpid ju liiguvad. Ja muutuvad binokliga vaadates inimesteks. Paar tundi hiljem saame ka ise pingviinideks, keda ehk juba mõni teine turismibussitäis kaugvaates silmab.

Kuidas vesi lossi ehitas
Kõik on iseenesest imelihtne. Menderesi jõe bassein on tektooniliselt aktiivne piirkond. Üsna sagedaste maavärinate kõrval tähendab see ka rohkeid kuumaveeallikaid. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab – päike ju aina kütab –, sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis aastatuhandeid, et valmiks praegu näha travertiinmassiiv; tasapisi on see kasvades liikunud edelasse. Kõneldakse, et eriti kaunis olevat valge kalju päikeseloojangus, mil värvub õrnroosadesse, ooker- või purpurtoonidesse.

UNESCO päästab
Pamukkalet Allikaveel on ravitoime; see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud.
Kui aga pisikesest unisest Pamukkale Köyü külast sai pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas pansion, üritasid suuremad hotellid pühast allikast kasu lõigata ja sooja mineraalirohket vett enda tiikidesse juhtida. Tekkis oht, et massiivi terrassidele oluline vee juurdevool jääb liiga kasinaks. Sestap on “veevargus” nüüd range kontrolli all, nii et ajahambast ja inimmõjust puretud kaljuosad saavad taas vajaliku hooga taastuda ning ehk kasvab midagi ka juurde. Oluliselt on piiratud ka inimeste liikumist massiivil ja juhitud see teatud kindlatele radadele. Sellest ka enne silmatud “pingviinide paraad”.
Kunagi võimalikule seebi ja šampooniga ihupesule ei maksa siin enam mõelda, kõnelemata samuti populaarseks peetud jalg- või koguni mootorrattasõidust nõlvadel. Reguleeritakse isegi veevoolu ennast: kui soe vesi voolab pidevalt, hakkavad kaljud sammalduma. Sestap on osa “liudasid” aeg-ajalt kuivad.
Iidne, meie reisijuhi sõnul “aegade algusest samal kohal” paiknev vesiravila on aga mäe ülemise nõlva soojaveeallikal siiski alles; hästi priske sissepääsurahaga muide. Ja enamik kümblejaid näib kõnelevat vene keelt. Aga suurem ravisuplushimuliste mass hajutatakse lähikonda, sest on ka teisi kuumi allikaid, millest mõni, näiteks see, mille imevõimeid meie proovisime, sisaldab lisaks lubjale ka veel rauda.
Mõistlik kasutus- ja külastusrezhiim kehtestati alles pärast seda, kui aastal 1988 kanti Hierapolis ja Pamukkale üheskoos UNESCO maailmapärandi loendisse.

Hiigelseente ja -porgandite metsas
Kui Pamukkale loodusime on aja jooksul kokku kantud, siis Kapadookia vähemalt sama iseäralikud pinnavormid on tekkinud vastupidisel moel: pika ajaga on loodus üht-teist laiali kandnud. Ja omajagu on kaasa aidanud inimkäed.
Jõuame üsna Türgimaa geograafi lises keskmes asuvale maale õhtupimeduses: välja valgustatuna näivad tee servas turritavad koonused iseäranis lummutislikena. Nagu polekski te ehk enam koduplaneedil, vaid kusagil mõnest fantaasiafi lmist tuttaval taevakehal. Kui käänulisi kitsaid teid pidi lõpuks Göreme väikelinna hotelli Ottoman House (Osmani maja) juurde jõuame, näivad veidrad pinnasevormid olevat siiski kaugemale hajunud.
Varavalges välja rutates saan oma eksimusest aru: tegelikult on kõikvõimaliku kujuga kuhjatisi, torne, seeni, liivakooke – nimetage, kuidas soovite, lausa kõikjal ümberringi. Ja kui juba tänaval seisan, vajub mu suu veel enam ammuli: koonuste vahelt hõljuvad üksteise järel välja tõusva päikese kiirtes sätendavad hiigelõhupallid. Hiljem kuulen giidilt, et lennata hommikustes õhuvooludes unikaalse maastiku kohal on siinse kandi üks müüvamaid turismiatraktsioone.
Kapadookia pole tänapäeval ei riik, maakond ega mingi muu administratiivpiirkond; seepärast kirjeldavad eri allikad tema piire üsna erinevalt. Kohanimi tulevat pärsiakeelsest sõnast Katpatuka, mis tähendavat “ilusate hobuste maad”. Siinsed hobused olnud nimelt Rooma ajal kõrges hinnas. Kunagi käisid siit läbi elavad kaubateed, kunagi leidsid siit varjupaiga varakristlased. Mingil hetkel tundusid paiga kirjeldused eemal elavaile valgenahalistele nii uskumatud, et neid peeti väljamõeldiseks. Nüüdne Kapadookia elab turismist.

Kihikoogist voolitud sambad
Kõik sai alguse ikka jälle piirkonna seismilisest aktiivsusest. Kas oli see siiani aktiivseks peetav ligi neli kilomeetrit üle merepinna kõrguv Erciyes, 3200-meetrine Hasan või mõni tillem vulkaan – või miks mitte ka järgepidi või üheskoos kõik piirkonna tulemäed –, igatahes moodustus nende juba miljoneid aastaid tagasi alanud pursetest rohkem kui saja meetri paksune tufi , basaldi, ignimbriidi ja teiste purskekivimite ning tuha kiht, osalt kõvem, osalt pehmem.
Hiigelvulkaanide laavast tardunud platood murdsid väiksemate tulemägede hilisemad pursked, siis asus skulptoritööle jõgede ja järvede vesi, kohati liitus vee-erosiooniga tuule jõud. Mõnes paigas on tulemuseks värvikihtidest järsakutega orud, teisal hiiglaslikke liivalinnu meenutavad laugete nõlvadega pinnavormid, kolmandas sambad ja seened. Viimased – vahel ka “haldjakorstnaiks” kutsutud –, on kohati tõeliselt naljakad: enamasti kollakat või beezhi tooni “varred” kannavad tumepruuni “kübarat”. “Varre” materjal on hoopis hapram ning just tugevam “kübar” on omamoodi vihmavarjuks, mis mahendab vee edasist hävitusjõudu. Aga pikemas ajalises lõikes on kogu see maastik muidugi endist viisi pidevas muutumises.
Seentes, korstnates ja koonustes võib sageli olla olnud või on ka praegu mingi inimasustus: lausa elamu või kirik, ühes kohas näeme ka seenes paiknevat sandarmipunkti. Oli ju pehmest kivimist kuhjatis nagu loodud selleks, et sinna koopaid õõnestada. Igal juhul sai elamu niiviisi hoopis lihtsama vaevaga valmis, kui seda kividest üles ladudes. Meie öömajalinnas Göremeski oli näha nii kivisse õõnestatud majandushooneid kui ka elupaiku ning isegi hotelle.
Eriti oluline oli paik varakristlikele usumeestele, kes leidsid Kapadookias varju muud usku inimeste viha või ka lihtsalt röövretkede eest. Ent paik sobis eralduda soovijaile ideaalselt ka rahulikumatel perioodidel. Just Kapadookiast on pärit Püha Basileios, kellest sai alguse õigeusukiriku munklus kogu oma reeglistikuga.
Suurim vanade, 9.–12. sajandi apostelliku õigeusu kirikute, kabelite ja kloostrite kontsentratsioon on Göreme rahvuspargis. Paiguti tundub, et türklased ei peaks teiseusuliste muistsest pühapaigast ehk kuigivõrd lugu, kui tegemist poleks tõelise turismimagnetiga. Muu hulgas reedab seda näiteks infonappus ja paras segadus nimedes. Siiski saab huviline pargis ringi vaadata ja uurida oma lihtsuses imelisi ennistatud freskosid.

Maa-alused linnad
Ent veelgi omapärasemad paigad on maa-alused linnad; meie käime neist Kaymaklis; teine sama tuntud kunagisest vähemalt poolesajast on Derinkuyu. Neis on maa sisse õõnestatud mitu-mitu korrust kõigi eluks vajalike ruumidega: elutoad, köögid, veinivalmistuskambrid, sanitaarsõlmed. Isegi kalmistud on seal. Ja muidugi ka suurepäraselt talitlev ventilatsioonisüsteem.
Hädaohu korral nihutati sissepääsu ette tohutu kiviplokk, pealegi oli võõral labürindis peaaegu võimatu õiget teed leida, ja liikuda sai vaid hanereas. Nii suudeti pikka aega röövründeile vastu seista. Liigset ruumikust maa-alustes linnades küll pole, aga minusugunegi natuke klaustrofoobne inimene saab seal päris rahulikul meelel ringi uidata, suunajaiks punased nooled. Või kui äkki tekib kiire värske õhu kätte jõudmise soov, siis sinised. Hiljem bussiaknast näeme muide Magic Life keti kummalise väliskujuga uut hotelli. Selle sisekujundus olevat inspireeritud just allmaalinnade võhikule tabamatust ruumipaigutussüsteemist, mis mõnelegi öömajalisele oma toa leidmise raskeks tegevat.
Kapadookias näeb Türgi kohta tavatult palju viinapuid. Moslemi jaoks on vein ju keelatud jook; siin on aga veel alles kreeklaste mõju – ja veidi ka kreeklasi endid. Siinsed viinapuud on aga iseäralikud: väädid maad ligi või lausa mullaga kaetud, väljas vaid marju kandvad oksad. Põhjuseks talvine küllalt karm kliima, mis puud ära rikuks. Oleme ju oma 1200 meetrit üle merepinna ja pealegi soojast merest kaugel sisemaal. Aga muld on siin väga viljakas ja vein saab hea.
Võib päris kindlasti uskuda reisiraamatut, mis soovitab Kapadookiat avastada jalgsi. Meie paraku kiirustame jätkama marsruuti, millele näiteks ameeriklased kulutavat giid Evreni kinnitusel täpselt kaks korda kauem aega kui meie.