Aare Baumer

Lapsepõlves viis tädi mind Klooga randa. Oh, küll oli see ilus koht! Väikesele poisile tundusid liivaluited nii suured, lainemurrus kaardusid veest seinad üle pea ja taevas oli sinisinine.
See lainete müha ja valge liiv on siiani minu mälestustes olemas.
Hiljem, vanaisal külas olles, nägin tema reisikollektsioonis suuri merikarpe.
Panin tühja merikarbi vastu kõrva ja kuulsin äkki lainete müha – sedasama mis rannas. Uurimisvaim ajas mind karpi seestpoolt uurima, aga midagi seal ju polnud. Vaid natuke liiva ja kuivanud mererohu tükike.
Kuidas siis tekib see imeline heli?
Meie ümber on igal hetkel väga palju erinevaid helisid. Enamus neist on varjatud ehk maskeerunud tugevamate alla. Metsas on tugev lindude laul ja nõrk lehtede sahin, toas kostab tugev teler või raadio ja nõrk vastuvõtja sahin.
Et kuulda üksikuid helisid, tuleb neid kuidagi eraldada üldisest mürast. Hermann von Helmholtz oligi see teadlane, kes avastas, et ühest otsast avatud anumas resoneerivad ainult kindla sagedusega helilained ja teised kõik summutatakse.
Merikarp on samasugune ühest otsast kinnine anum, mis surub maha kõrged ja madalad helisagedused ning jätab alles keskmised. Ümberringi, kodus või õues aga kõik sahiseb, siriseb ja säriseb – need kokku moodustavadki siis “merelainete müha”.

Loome ise lainemüha
Võtame mõned anumad, näiteks plastpudeli ja joogitopsi.
Pudeli võid kaevata liiva, nii vähendad üleliigset müra.
Siis heida pikali ja kuula pudelikaela juures, millised helid on tugevamad.
Kui kasutad joogitopsi, kalluta seda kõrva lähedale, nii saad resoneerivat sagedust natukene muutagi.
NB! Anumate asemel võid kasutada plastist torujuppi, mille ühes otsas on kork.
Head kuulamist!