Pildiaabits Loodus
Larousse
Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur
Kirjastus Valgus, 2007, 105 lk

Huvitav, et lapsed kodus kipuvad ikka minu looduse entsüklopeediaid vaatama, aga seda kena värvilist, spetsiaalselt väikestele mõeldut nad ei viitsi eriti uurida.
Juba kaks kuud olen õhinal neile Looduse pildiaabitsat üritanud toppida. Kas kuulus entsüklopeediate väljaandja Larousse Prantsusmaal on sedakorda mööda pannud?
Mine tea, ehk on lapsed erinevad.
Minu väikeste hinnangul on aga raamatu pildid igavad. Miks? Sest kõik marjad, lilled, putukad, köögiviljad jt on kontekstivabalt üles joonistatud. Ei saa me teada, kus nad kasvavad või mis seos inimestel nendega on.
Pilt kookospähklist – karvane kera – ei ütle iseenesest ju mitte midagi. Lapsed õpivad seoste loomise ja emotsioonide abil. Ripuks siis pähkel puus või roniks mõni inimene teda sealt alla tooma. Aga on ainult karvane kera.
Parimad looduse entsüklopeediad on juba ammu läinud seda teed, et kujutatakse konkreetset isendit, mitte liiki üldiselt. Mukit, mitte koera kui sellist. Külmalt mõjub, kui liigitunnused on täpselt üles joonistatud, aga konkreetsest isendist, mida joonistamise modellina kasutati, ei saa me midagi teada.
No kuulge … see on tuupimise-aegne lähenemine. See ei vii kuhugi, ainult ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Kookospähkli puhul võiks lisaks karvakerale näidata kas või poeriiulil müüdava konservi silti – kah midagi elulisemat kui lihtsalt pähklikera. Nelja-aastane laps keerab kaks korda lehte ja rohkem mitte. Paneb käest ära ja võtab teise, millesse süüvib pooleks tunniks.
Iseenesest on raamat väga ilus, lastele sobilike paksude lehtedega. Mõnel juhul kindlasti ka kasulik – ehk siis koolitundides.