Kas te olete mõelnud, et meie pudelivee hind
on võrdne nafta hinnaga? Ja et see maksab
kraaniveest tuhat korda rohkem?

Suvi tuleb ja sellega koos janu, pudeliveed kioskis on taas kuum kaup. Aga oodake üks hetk selle ostmisega, armas lugeja! Laskem rääkida meie tuntuimal veespetsialistil Erna Sepal. Tema on terve oma elu tegelnud Eesti joogivee uurimisega ja üht-teist õhku ahmima panevat on tal ka pudelivee kohta öelda. Kõik on kirjas tema kevadtalvel ilmunud raamatus “Joogivesi ja meie”. Proua Erna kodus istume teine teisele poole köögilaua taha, meie ees on pudel Värskat, mille ostsin kioskist teel Sõle tänavale, Erna Sepa koju. Eakas daam nõjatub toolil, sätib prillid ninale (ainult imepeenikese kirjaga siltide lugemiseks) ja võtab pudeli kätte.
Nii. Siia sildile on kirjutatud: “Karboniseeritud looduslik mineraalvesi”. See on täielik nonsenss! (Proua Erna raputab pead.) Vesi ei saa olla üheaegselt looduslik ja samas karboniseeritud. Karboniseeritud ehk gaseeritud vesi pole ju enam looduslik! Teate, veesiltidega on meil üks segapuder. Praegu kasutatakse määranguid läbisegi – joogivesi, mineraalvesi, lauavesi, mineraliseeritud vesi. Mõni mineraalvesi peaks olema ravivesi. Pole aga kirjas, millise haiguse puhul seda tarvitada.
Näiteks pudelivee Aura Mineral sildilt loeme: “Naatrium 840, 30% inimese soovitavast päevasest kogusest”. Aga selliseid naatriumi sisaldusi pole Tartu põhjavees olemaski! Vee soolsus ja mineraalisisaldus on liiga kõrged, meie põhjavees ei olegi nii kõrgeid näitusid. Ja kust need protsendid võetakse, mida inimene päevas vajab? Ma pole ju arst, et ise tean! Kui kusagilt oleks järele vaadata, mis asja see tähendab! Piinlik kohe lugedagi.

Millest see segadus tuleb?
Probleem on selles, et pudelietiketi sisu peaks iga veeliigi puhul olema sama. Aga osa nimetusi on võetud täiesti laest. Allikavesi näiteks – levinud termin, mida meie veetootjad kasutavad vabalt, eirates kõiki teadusliku terminoloogia reegleid. Allikavesi peaks tähendama maapinnale avanevat põhjaveeallikat, aga Eestis on ainult ühes kohas, kust võiks vett võtta allikast, Oostrikul. Eesti pudelivesi pärineb enamjaolt põhjaveest või Ülemiste pinnaseveest.

Siltidelt seda küll välja ei loe.
Proua Erna ohkab. Ta on leppinud sellega, et teda kuulda ei võeta, kuigi ta on kirjutanud, kirjutanud, kirjutanud, ikka samal joogivee teemal. Poliitikutele ja ametnikele. Tema jutu peale midagi ette võetud pole. Esialgu, loodame.
Proua Erna valab endale ja mulle tassi vett, jääkülma. Klaaskannust. Joome.
Vaadake, enamik pudelivett müüakse ju plastikpudelites. Keegi pole piisavalt uurinud, kuidas plastikpudelis vesi seisab ja kas PET-pudelist midagi vastunäidustatut vette ka eraldub. Kuidas PET-pudel reageerib valgusele, soojusele. Pudelid seisavad ju poeriiulitel, avatud valgusele. Kindlasti on plastikul oma mõju veele! Pudelivee müüjad tunnistavad, et seda pole piisavalt uuritud.

Mina tahaks teada, miks ma ei näe mõnedel siltidel vee säilivusaega ja rangeid hoiutingimuste juhiseid. Justkui oleks pudelivesi igavene?
Aga ei ole igavene. Õige vesi läheks ju seistes õitsema. Säilitusained on joogivees olemas. Puurkaevuvesi seisab muidugi kauem värske, kuid õhk on ju täis mikroobe, need aga satuvad vette, kus samuti paljunevad. Absoluutselt puhast vett ei ole. Vee säilitamiseks kasutatakse mitmesuguseid säilitusaineid. Gaseeritud vees on avastatud kohati suuri bensoolidoose, mis ületavad lubatu mitmekordselt. Nimelt valguse mõjul kahjulike ainete osakaal pudelivees suureneb. Paraku nende ainete krooniline mõju soodustab pahaloomuliste kasvajate teket.

Pudelid seisavad üle poole aasta, valguse ja soojuse käes – nagu see Värska pudelgi, mille ostsin kioskist. Selle sisu võib olla mitte just tervislik?
Jah, kui mikrobioloogid hakkavad seda vett uurima… Tegelikult võiksid olla EL-i ulatuses omad nõuded pudeliveele, aga ei ole. Kõik on üks “uputus” selles vallas. Pudelivee osas puudub meil igasugune süsteem. Sageli on teadmata toorvee allikas.
Erna Sepa värskelt ilmunud raamat “Joogivesi ja meie” lebab laual. Ta kirjutab, et paradoks on selles, et inimesed, kes joovad pudelivett, usuvad end just tervisliku eluviisi järgivat. Aga ettevaatust – suur osa Eesti pudeliveest ja karastusjookidest villitakse Ülemiste veest, mille kvaliteet jätab soovida. (Lähemalt sellel teemal lugege järgmisest ajakirja numbrist.)
Samuti on pudelivees säilitusaineid. Ja veel. Pudelivesi on ligi tuhat korda kallim ühisveevärgiveest.

Kas pudeliveest loobuda?
Proua Erna ei vasta ja valab endale veel kannust vett, mida ta joogiks külmutab. Tallinna Ülemiste vett ta otse kraanist ei joo, aga külmutab seda, ööseks paneb kausi jääkülma, hommikul sulatab joogiks.

Kust see külmutamise idee on tulnud?
Joogidelt. Kõik Kaukaasia mägilased, kes elavad üle saja aasta, joovad jää sulavett.

Mis veega külmutades toimub?
Vesi struktureerib end täielikult ümber. Kui ta kraanist tulles on surnud mass, suure survega pressitud ju, siis tänu sellele külmutamisele toimub ümberstruktureerimine, sellisena säilib 18–24 tundi. Külmutades kogunevad mineraalained jäämütsi keskele, kausi äärtesse aga jääb puhas jääsulavesi. Külmutamine kogub kloori ja kõik muu keemia keskele. Sulades jätan selle viimase osa jäävett lilledele.

Proua Erna, kas on mõnes Eesti linnas kraanivesi, mida jooksite?
Prauhti nii ei saa öelda, aga tean, et Tartus ja Valgas on veetorud korda tehtud ning korralik põhjavesi. Seda jooks küll kraanist.
Järelikult – tartlased ja teised – võiksite rahus oma pudelid veega täita kodus! Eriti veel, kui vesi on nafta hinnas praegu, nagu kirjutab Erna Sepp oma raamatus.
Veeäri on võtnud ülemaailmse mastaabi. Äri, mille vastu ei saa. Seda enam, kui tervisekaitsjad ei osuta sellele probleemile vajalikku tähelepanu. Väga raske on spetsialistil astuda suurtootjate vastu. Mina enam midagi kirjutada ei tahagi, olen öelnud juba kõik.

Aga mis lood selle kunagi nii armastatud Värskaga täpselt on?
Värska puhul on see asi, et vanad puurkaevud ulatuvad erinevate veekihtideni, mille mineraalide sisaldus on väga erinev. Selle vee keemiline koostis on ju teada, neid uurisime omal ajal, kõikumised ei tohiks olla suured, aga praegu on. Järeldan, et eri kihtide veed on segunenud. Värskas oli omal ajal seitse puurkaevu. Saada vett 400 meetri sügavusest on väga raske, tehnilistel põhjustel. Esiteks peab olema töös spetsialist, teiseks tsementeerimisagregaat, mis viib tsementi poole kilomeetri sügavusele ja tõstab maapinnale tagasi. Seda on vaja toru kaitsmiseks.
Ilma spetsiaalse tehnoloogiata, nagu praegu, ei tohiks puurida, aga seda on tehtud. Kardan, et erinevate veekihtide vesi on segunenud.
Ja jälle, Värska vesi peaks olema määratletud raviveena ja stabiilse koostisega. Peaks teadma, millise tervisehäda puhul tasub seda juua. Iga päev küll mitte.
Teine kurb asi – hea tava nõuab, et pudelivee nimi pannakse selle asukoha järgi. Värska, meie uhkeim kaubamärk, on täiesti ära rikutud. See juhtus siis, kui lisaks Värskas villitud Värskale hakkas A. Le Coq tootma Värskat. Nemad teevad seda ju kohalikust veest!!!
Proua Erna toob mulle tagatoast ühe raamatu, venekeelse.
Teate, vesi on meie organismile kõige loomupärasem jook.
Siin on üks väga huvitav raamat, mida ma alles pärast oma raamatu ilmumist lugesin, India tarkade saladustest – “Vee ravijõud”. Ameerikas on see praegu bestseller. Mis mind köitis selles loos, oli väide, et tänapäeva inimese organism kannatab pideva veetuse all. Kui laps sünnib, saab ta emapiima, aga pärast topime talle kõike – mahla, piima, keefi ri –, ainult mitte vett! Lõpuks on nii, laps nutab, tahab vett. Pikapeale saab aru, et ei anta ja võõrdub. Me ise joome teed, limonaadi, kohvi.
Samas on vaja juua just vett, sest vesi sobib meie organismile kõige paremini, on hapendaja. Vee happesuse pH on 7,3, sama, mis verel. Aga kui joome kohvi või teed, nende pH on 2,5–3,2 , õllel 4,7. Järelikult selleks, et see vedelik jõuaks ajudeni, peab organism tegema palju tööd – hapendama, et see pH võrduks meie vere omaga! Aga organism suunab vee sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – ajudesse näiteks. Kui me puhast vett ei saa, siis osa organeid saavad vähe vett. Ja ajapikku hakkavad tekkima vähialged, sest vähk ei vaja happelist keskkonda, saab hakkama ilma veeta.
Vesi on meie loomulikem jook.
Me otsime praegu oma laste tüseduse põhjust. Andkem neile rohkem vett juua.
Coca-Cola on ju näiteks keemia pluss suhkur, lisaks on organismil seda palju keerulisem omastada kui vett.
Mäletan, kuidas mullegi alguses Coca- Cola meeldis. Aastaid tagasi Aafrikas (Erna Sepp on käinud spetsialistina Sambias puurauke kaevamas) saime esimest korda maitsta Coca-Colat. Issand, kui hea ta oli! See oli selline mõnu! Ei teadnud siis sellest joogist ju midagi.

Palun valage mulle veel vett! Proua Erna valab. Vaatan oma veetassi kuidagi erilise austusega.

Kas ma võin nüüd pea anda, et see sulatatud vesi on absoluutselt destilleeritud?
Proua Erna silmitseb oma klaasist kannu, kus puhas vesi kenasti läbi paistab.)
Et see on kõikidest sooladest vaba! Ma ei või seda! Siis peaks tegema põhjalikumalt analüüse, mitte ainult kuue komponendi osas. Eriti uurima neid, mis tulevad läbi heitgaaside. Ülemiste järv on ümbritsetud autoteedest. Bensiini hulka pannakse lisandeid, mis soodustavad põlemist, aga need toksiinid ei põle kahjuks täielikult ära, vaid satuvad vette ning nende liikumist praegu ei jälgita, kas joome endale neid sisse või ei.
Vanasti polnud üldse näiteks dioksiinid probleem. Nüüd nende hulka mõõdetakse küll kalades, aga mitte joogivees. Kui küsin, miks seda ei mõõdeta joogivees, öeldakse, et pole vajadust. Seadus ei nõua.
Erna Sepp kehitab õlgu. Mulle satub midagi silma ja lähen vannituppa. Vann on pooleldi täis külma vett.
Mul on kell kolm öösel uni läinud. Aga kõiki haigusi saab veega ravida, ka unetust. Kui uni läheb öösel ära, kargan külma vee vanni, kastan algul jalad, siis puusadeni. Viis minutit nõnda, siis mässin sisse ja voodi ja uni tuleb.
Vesi aitab kõige vastu.
P.S. Äsja tuli müügile uus joogivesi ARKTA, mis maksab vaid 3.60 krooni 1,5 liitri eest. See lööb meie pudelivee keskmise hinna veidi alla. Aga see on tore.