Pakime kotte päevaharjal, Sänna mõisa trepil, sirelimere ääres. Lõunakaaretuul puistab laiali sirelihõngu. Paneme kirja lauljaid linde: ööbik, karmiinleevike, pruunselg-põõsalind.
Otsime sirelipõõsast õnne. Teate küll, nelja kroonlehega õis – tavaline, kolmega – õnnetus, viiega – juba õnn. Seitsme või üheksa kroonlehega sireliõis – peaaegu paradiisivärava võti, mille meie vanaemad pistsid igaveseks säilitamiseks noorepõlve-armastuse kingitud lõhnaõlipudelisse.
Rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe märgib, et kombeks on õnnetoov sireliõis ära süüa, et siis saab õnn päriselt omaks. Ja mõned, kes kõigi inimeste peale mõtlevad, söövad isegi ära kolme lehega õnnetu õie, siis on õnnetuski oma, ei lähe teistele külla.
Leian väikese otsimise peale viie lehega õnne, see maitseb mõrkjasmagus, ja eneseusk, see tõuseb kohe paari pügala võrra.

Paar hääd klahvi
Pool tundi hiljem püsime ikka veel vaatlusi tehes Sänna mõisa ees. Märkame, et vapsik maandub pesamaterjali otsinguil võilillede vahele. Ingmar tunneb ära väänkaela hüüded, mina leian trepilt 1986. aastast pärit ühekopikalise.
Tuleb elatanud mees, tühja esikummiga jalgratast käekõrval lükates, otsib räästa all varjulise koha ja võtab istet.
Selgub, et tema nimi on Jüri Kadak, 73 aastat vana. “Minu nimega on nii, et see on alati roheline, nii suvel kui ka talvel.”
Kui Ingmar pärib kauplusbussi kohta, vastab igirohelise nimega mees, et bussi on oodata tunni aja pärast, kella ühe paiku.
Kaugusest kostub müristamist. Saame Jüri Kadakult teada, et hommikul kallas Sännal äikesevihma. “Pani paar hääd klahvi!”
Müristamine kordub. Mis siis saab, kui äike meid metsade vahel tabab! Äkki jõuame ikka enne Tsooru, kui uue hoo üles ajab?
Asutame end Sännalt viimaks teele. Meie vastne tuttav ei tule kaasa, tema jääb mõisa ette istuma.

Siku tasuta takso
Väike-lehelind, mets-lehelind. Metsa vahel lisandub uusi lauljaid. Peatume teeäärse, põlise Virunuka kalmuaia juures, kus leidub nii esimesest aastatuhandest pärit kalmeid kui ka keskaegseid matuseid.
Kalmuaia man maandub mu käele emane kuuse-puidusikk ja sirutab oma kõveraid sarvi.
“Ei pea sa täna äikest kartma,” näib olevat siku sõnum. Matkame tervelt pool kilo meetrit koos, käeselg sikule tasuta taksoks. Ja siis: ise ta tuli, ise ta läks.
Ületame Mustjõe, jõuame Roosikule, asfaltteele. Tuul tõuseb, pilved kogunevad, Ingmar märgib, et lindude hääled muutuvad ärevaks. Sõber januneb stiihiat kajastavate piltide järele, ta ei ole rahul, kui paljulubav äikesepilv ära vajub. Jõuame kuivalt Tsoorule.
Poest jogurtit ostes kuuleme, et ühes vanemas majas, millest möödusime, endises haiglas, kummitab. Räägin poerahvale, kuidas kinnisvaraarendajad Tartus endistesse kliinikuruumidesse kortereid planeerivad.
Tsoorult lahkudes näeme põllu peal jalutamas ja huikamas koovitajat.

Litsmetsal tormipaos
Kuulsa nimega paigas näivad sirelid vana aida seina taga juba õitsemist lõpetavat. Mina leian lilladest puhmastest taas õnne, Ingmar aga aida põranda alt roostes Saksa sõduri kiivri. Kas see just õnn on, aga huvitav ikka.
Vestleme teeäärse talu perenaise Lehte Puuraga metsa kohale tumedatest kogunevatest pilvedest. “Mäed nüsivad meie vihma ära, vaat Haabsaare pool, seal sajab,” arutleb perenaine. “Litsmetsas vihma ei tule, siin elavad patused inimesed.”
Praeguseks längu vajunud Litsmetsa kõrtsis peatus 20.–25. septembrini 1844 keeleuurimisretkel Soome rahvuseepose “Kalevala” looja Elias Lönnrot. Oma päeva raamatus kirjutab Lönnrot, et jõudis kohale pärast 18 versta pikkust rännakut Karula suunast.
Meie hakkame just Karula poole astuma, kui saabub loodetud ja kardetud stiihia ning kinnitus Litsmetsa rahvale, et nendegi patud on kustutatud.
Varjume vihma eest mahajäetud Koidu talu puukuuri. Sõber püüab jäädvustada, kuidas raju kaski raputab.
Muuseas, Lönnroti päevaraamatus leidub märge, et 21. septembril ja 24. septembril 1844 sadas Litsmetsas päev läbi. 26. mail 2007 kestab sadu vaid tunni. Edasi, Kaika poole!

Roheliste kuplite vahel
Õhtu selgineb, veel tibab pisut vihma. “Vaata, kui sellised mullid on vee peal, jääb sadama pikemaks,” osutab sõber lombile teel. Hiljem selgub, et rahvatarkus peab paika, sajabki mitu-setu päeva järjest.
Et Ingmar kannab lisaks kahele kotile veel kaamerat ja kolmjalga, pean leitud sõdurikiivrit tassima mina. Et saaksin sammudes märkmeid teha, panen kiivri pähe, võtan ka üles laulu: “Auf der Heide blüht ein kleines Blümelein und das heißt: Erika.” Väsinud jalad astuvad veidi hoogsamalt.
Latiku külas näeme korraga sookurgi ja kullerkuppe, haruldane vaatepilt ühe linnamehe silmade jaoks.
Ingmari ettepanekul läheme Kaikale väikese ringiga. Tõrgun, kuid nõustun. Vihm lakkab täiesti ja oma pead hakkab tõstma udu. Korraga on meil aega.
Õhtu on ilus ja me ei kiirustagi. Peatume, et vaadelda vanu taluhooneid, lehmakarju, piimapütte, hobuseid, Kaika rohelisi kupleid.
Head sõnad ütleb meile oma koduõuest kaasa Kaika Laine ning meenutab, kui pikki maid ta külapostiljonina läbi pidi käima.
Tagantjärele oleme väga rahul sellega, et eelistasime suuremale kruusateele väiksemat, külavaheteed.
Kella üheksaks jõuame mööda külavaheteid Tuhka tallu, kus meid ootab suitsusaun. Ingmar 29 923 ja Juhani 27 352 sammu.

Kiiks-video
Hommikul jätab Tuhka peretütar Meeli korraks tomatitaimede istutamise katki, et meile piimaga kohvi ja maitsvaid võileibu valmistada. Lauaseltskonda pakuvad (laua alt) vesihall õige nimeta kass ja Bingoks ristitud koer.
Kergemat käiku ihkavast Ingmarist jäävad Tuhkale maha üks kott ja kiiver, lubame neile hiljem järele tulla.
Vähese vaevaga jõuamegi Kaika lähistel viie tee risti, kus peatume pildistamiseks. Põhjus: meie käimasolev retk kagust loodesse lõikub selles kenas punktis eelmise, põhjast lõunasse kulgenud retke rajaga.
Kuuleme karmiinleevikese esitust. “Kiiks-video, kiiks-video,” näib ta Kaikal laulvat. Kõnelen Ingmarile, et Tartumaal laulavad karmiinleevikesed “video-video” ning “kivi-video”. Linnukeele murrakud.
Videovaatamise asemel ootab meid ees aga palav päev, Ingmar valab vett oma kaabu sisse. Pöörame kruusateelt kõrvale, ühele Karula matkarajale, mis viib Ödre järvele. Kui järvest mööda saame, näen sõpra kord kaardijupile, kord taevasse kahtlevat pilku viskamas.
Päris eksinud me siiski ei ole, kuid ei tea, kuhu rada kulgeb. Varsti selgub, et sohu.
Vajume selles soos lämbet palavust trotsides mõlemad üle põlve sisse, Ingmar päästab siruli kukkudes ennastsalgavalt kalli aparaadi märjaks saamisest.
Esmalt kostab röögatus, ja kui vaatama pöördun, näen tilkuvat sõpra kuivale ronimas. Ta püüdis soomülkas seistes pildistada oma Timberlandi tublisid käimasid, kuid kaotas tasakaalu. Vajus esmalt põlvini, siis vööni ning kukkus seejärel täiesti vette, aparaati otsekui Püha Graali pea kohal hoides.
See ongi siis ürgne Karula oma vägevuses, mõtlen soost kaugenedes, ahmides äikese-eelset õhku.
Mahajäetud Luukina talu juures jõuame tee peale, ja siis saame aru, et oleme hakkama saanud oma retkede suurima viltuhaagiga. Et taas põhja poole minna, peame kõmpima Lüllemäele.
Kagust loodesse kõnnakul ei saa öelda, et loodusjooned meie matkasihiga samas suunas kulgeksid, pigem vastupidi. Sood ja metsad laiutavad oma laamasid risti meie teel, peame muudkui põiklema.

Hea, et niigi läks
“Minu lähedased jäid ükskord Luukina lähedal päris pimeda peale,” kõneleb Rebasemõisal Olav Sarv, keda tema koduõues trehvame. “Käisid seenil, jäid lõksu, künkad ümber, järgmine hommik pääsesid.”
Bioloogiharidusega Olav Sarv tutvustab meile meeleldi Rebasemõisat, Peksukivi, mille peal muiste orjasid nüpeldati.
Uuemal ajal ei ole Peksukivil suuremat löömist olnud. “Kooli ajal kirjutasin küll kirjandisse, et andsime Peksukivil üksteisele peksa,” märgib Rebasemõisa mees. “Oli hea legendi ära kasutada. Tegelikult ootasime kivi juures koolibussi, oli selleks hea koht, hommikupäike paistis peale.”
Nägemist, Rebasemõisa! Liigume kiire käiguga Lüllemäele ja edasi, et kaotatud aega tasa teha ning õhtupoolikuks oma eesmärgile, Tagulasse jõuda.
Helistan käigult Narva patal joni veteranile Kalju Jakobsoole, jutustan leitud sõdurikiivrist ja kiirest rännakust.
“Peaasi on hingamine,” õpetab Kalju ja tuletab meelde, kuidas nad oma väeosaga rindeolukorras kui üks mees pikki vahemaid läbisid.
“Patuperä tee ots oli see, me ei tea, mis ootab meid Lilul,” kuulen sõpra fi losofeerimas. Ta kõnnib, nina vastu kaarti. Laskume Karula kõrgustiku servalt alla, seljataga laotust piiramas mürisevad kõuepilved, ees märgades võserikes rebaselõhna välgulöögid.

Saatsid sirelid ja äikesemürin
Meiga lähistel ületame kahe kõikuva prussi abil liivase põhjaga Ärnu jõe, kus raamatu “Eesti jõed” andmeil elab erakordselt suuri lepa maime.
Ärnu võiks olla tulevane harjusejõgi, lisab raamat.
Meigal (kas paik on nime saanud kaelustuvi järgi?) võtame mahakukkunud puutüvel istudes pruukosti. Menüüs on leib, juust, viin ja hommikul Tuhka-Bingo poolt ära põlatud (nätsutatud) poolik sibul. Kõik maitseb parem kui argipäeval kohvikus.
Kell 16.30 ületame Võru-Valga raudtee.
Äikesepilved küll piiravad meid igast kandist, aga nad ei saagi meid sel päeval kätte. Tagulasse me ei jõua, küll aga Korijärvele, kust veel ühe sireliõnne leian ning kust tuttav auto meid pardale võtab.
Autos ootab meid üllatus, poolteist liitrit maasikaid. Sööme need kahe peale veerand tunniga ära. Oleme tänulikud.
Maasikamahlast tilkuvate näppudega uurime sammumõõtjaid: Ingmar tegi kahe päevaga 55 970 ja Juhani 54 513 sammu. Nelikümmend kilomeetrit.
Järgmine kord murrame Mulgi murdeala poole.