5/2007



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Rein Maran portreteerib põtra

Portreefilm meie suurimast imetajast.
Rein Maran
Saame Rein Maraniga kokku telemaja kohvikus paar päeva pärast Matsalu loodusfilmide festivali. Küll on hea, et just nüüd, festivali lõppedes, satun võhikuna teda intervjueerima – tänu festivalile hakkasin hetkeks maailma nägema loodusfilmija pilgu läbi. Nagu Rein Maran nägi mõnda aega maailma läbi põdra silmade, ainult et seda muidugi mitte mõne päeva jooksul, vaid järjest mitu suve.

Loodusfilmijad on maailmaparandajad. Kui vaatad festivalifilme, siis igaüks neist räägib mingist probleemist, ja siiralt.
Kui tahad maailma parandada, alusta iseendast. Iga päev ja iga tund väljas annab ka looduses valikuid – kas sa astud ühe tähtsusetu vihmaussi surnuks või ei tee seda. Kas rebid möödaminnes puude oksi või mitte. Kõik hakkab imetillukestest asjadest peale. Inimene on kõigesööja kiskja ja tädiliku loodusarmastusega pole siin midagi peale hakata. Aga ära söö ja tapa rohkem kui elus püsimiseks vaja. Nagu kiskjagi.
Selles mõttes võib loodusfilm olla teejuhiks. Sellesse usun küll, et need inimesed, kes loodusfilmidega tegelevad, on vähemal või suuremal määral õpetatava arusaama kandjad.

Kaadreid saab nii ja naa filmida, neid kokku panna väga erinevateks fi lmideks. Panna sisse emotsioon või jääda külmaks. Loodusfilmi vaatamine ei jäta reeglina tühja tunnet, selles on alati tunda tegija vastutust.
Loodusfilme on ka väga hirmsaid. Mäletan ühte BBC tellimustööd, mis oli pühendatud ainult sellele, kuidas loomad murravad. See on ju pool tõde! Või, mäletan ühte justkui väga mõnusat Prantsuse filmikest, kus armsatele loomadele olid inimeste riided selga pandud ja neid dresseeritud inimese tegusid tegema.

Selliseid filme vist enam ei tehta.
Jah, see film on päris vana, praegu vist enam naljalt selliseid ei tehta.

Teie tegite nüüd filmi põdrast.
Mul on üks hea sõber, vana jahimees Harri Põldsam, kes mind kutsus ikka ja jälle põdrast filmi tegema. Alguses ma üldse ei plaaninud seda, aga tasapisi hakkas materjali kogunema. Õppisin neid paiku ja radu tundma, kus põdrad käivad. Muidugi toetusin Põldsami kogemustele.
Siis sai ehitatud varjeid. Eelviimasel aastal veetsin neis varjetes terve suve! Selle aasta suvel aga korjasin lindile neid hetki, mida eelmisel kätte ei saanud. Kõike plaanitut ei saanudki jäädvustada.

Mis on ühe minuti hind filmis? Mitu tundi või päeva on ühe minuti hind? Film on 60 minutit pikk.
Vahel ei saa mitu päeva kaadrit, mida filmi panna. Mina käisin väljas eraldi ja Harri käis väljas oma pojapoja Joosep Matjusega. Mina olen üksi käija. Nemad liikusid palju ringi, mina aga, leidnud sobiva koha, jäin sinna varjesse. See tähendas seda, et läksin varakult varjesse sisse – see oli ehitatud kuhugi kõrgemale, et minu lõhn põtru ei peletaks. Jäin sinna rahulikult ööbima. Passisin õhtul hilja, kui loomad välja tulid, ja hommikul vara.

Põdrad tulevad õhtul välja?
Jah, nad on tegelikult öise käitumisega loomad.

Minule on päeva ajal vaarikaid korjates selja taha tulnud põder.
Kui te vaarikas olete, siis tähendab see seda, et olete ta ammu juba üles ajanud. Päevaks läks ta ju võssa peitu, tal on seal hea tukkuda. Ju siis tuli vaatama, et kes seal käib.

Ta oli suur... ta vaatas mind.
Põder ei tee inimesele kurja. On ainult kaks situatsiooni, kus ta võib pahandust teha. Esiteks siis, kui ta on marutaudis. Olen seda korra näinud, see oli üsna jube. Põdral on siis hirmus vaev ja valu. Aga sellise põdra tunneb ära – tal ila tilgub, karv on tokerjas.
Ettevaatust nõudev võib olla situatsioon pulmamängu ajal, kui pull ei saa päris hästi aru, millega tegemist on. Kui tõstad käed niimoodi üles, nagu oleks sul sarved peas või kui lähed, statiiv üle õla – need ka meenutavad sarvi – siis ta võib asjast valesti aru saada. Enamikul juhtudel ta tuleb sind siis kergelt ehmatama. Aga üldiselt on põder rahumeelne loom. Tõenäoliselt ka emapõder tuleks oma vasikat kaitsma. Aga mul ei ole põtradega selliseid ärevaid olukordi olnud.
Tulles filmimise aja juurde – see on tavaline, et passid ühe õhtu ja öö ja hommiku ja järgmise öö varjes, kolmanda ja neljandagi. Ja mingeid hetki ei saa ega saa lindile. Aga ühel hommikul, kui on vedamine, võid saada ehk terve filmistseeni kätte, looma olekut või käitumist kirjeldavad kaadrid.

Ja kõik need päevad varjes peab talitsema oma liikumisvajadust?
Jah. Alles pikapeale hakkad taipama, missuguse ilmaga ja millal põdrad ilmuvad välja. Saad näiteks aru, kas jahimees on nad liikvele hirmutanud või liiguvad nad muul põhjusel.

See on siis nagu rollimäng, pead põdramaailma sisse elama.
Loomulikult. Arvan, et minu ameti põhisaladus ongi, et sa pead ise muutuma oma maailmatajumises selleks loomaks, keda filmid. Et sa hakkaksid taipama tema käitumise loogikat.
Kui istud pikalt varjes, on sul aega tegeleda looma käitumise analüüsimisega. Kui siis näed looma, hakkad temaga rütmis kaasa liikuma. Kui loom keerab pead, siis sa vaatad, et mida ta võis seal näha, kuigi su kuulmine on palju halvem. Nägemine on meil umbes sama hea kui põdral, haistmine ei kõlba inimesel muidugi koera saba allagi. Aga nii kui hakkad seda loogikat mõistma, hakkad aru saama, miks loom nii või naa teeb, ja mida ta järgmiseks võib teha, alles siis on võimalik hakata filmima.

Põdrafilmi puhul näeme ühe vägeva looma elu, keda kõik nimepidi tunnevad, aga tegelikult ei tea temast palju. Kuidas põtra ikkagi saab jälgida – ta ei ole ju kogu aeg ühe koha peal, varje lähedal?
Põder liigub palju. Ta talvitub ühes kohas, kevadel läheb aga luhtadele, kus on palju süüa. Talve veedab ta rohkem metsas, suvel välja peal.
Varjeid oli mul hea hulk tegelikult, mis olid eelnevalt pika jälgimise peale paika pandud. On ju näha, kus on loomade liikumisrajad.
Osa kaadreid tegin ma Pärnumaal, osa Läänemaal. Läänemaal filmisin Matsalu kaitseala serva peal, seal on üks metsik vahepealne osa, mis läheb Topi lahte välja, kuhu põdrad sööma kogunevad.
Kui oled varje valmis saanud, siis pead sel tükk aega laskma niisama olla, et põdrale ei seostuks varje sinuga. Varje peab nii palju kõrgemal olema, et põder tema jaoks inimese ebameeldivat haisu ei tunneks. Et lõhn tõuseks üles õhku, paned kas või korstna varjele peale.
Kui loom on varjega harjunud, saad hakata jälgima, mis ajal ja kus ta liigub. On olemas moodsad kaamerad, mis infrapunakiirtega fikseerivad liikumise, sellega saad n-ö tunniplaani kätte. Kui looma juba rohkem tunned, näed ju kohe ära, kas ta käitub normaalselt või kas ta tunneb, et midagi on korrast ära. Tal on ju mitmeid tajuorganeid. Kui ta kogu aeg jälgib ümbrust, siis midagi ilmselt häirib teda, kuigi ta ei pruugi aru saada, mis täpselt. Ja siis ei käitu ta loomulikult. Sellepärast peab ka varjest lahkudes sellega arvestama. Mina näiteks jätan oma pesu sinna, et minu lõhn, mis tal on kogu aeg õrnalt sõõrmeis olnud, ei kaoks ära.

Mitut põtra te filmisite?
Oi, neid on fi lmis palju. Osa on minu, osa Joosep Matjuse fi lmitud.

Vaataja ei tee vahet?
Teeb küll. Nad näevad erimoodi välja, ja erinevatel aastaaegadel on nad ka erinevad. Kevadel on karv tokerjam, siis tekivad papadel väiksed ümarad sarvemüksud. Need on alguses nagu sametiga kaetud, pehmed. Alles suve lõpul, kui sarved on suureks kasvanud, hõõruvad nad selle sameti maha ja siis muutuvad sarved sellisteks tugevateks ja võimsateks.
Filmis on aga mõned peategelased, need läbivad filmi.

Kas põdraindiviidid on üksteisest väga erinevad?
Aga loomulikult. Kõik loomad on. See on nagu koduloomadega, olete neid kasvatanud? Mul endal on kodus kolm vana kassi, nad kõik on absoluutselt erinevad isiksused, omavahel väga keerukates suhetes.
On põtru, keda on väga lihtne filmida, kes usaldavad, teised aga mitte. Oli üks põdramullikas, kes oli juba suur, aga millegipärast oli minetanud kartuse inimese vastu, ta otsis lausa inimestega kontakti.

Kas see oli too Kiideva põder?
Jah, Matsalu kandis. Pärast sai ta hukka. Ta uimastati ja viidi teisele poole lahte – ühe inimese soovil, keda julge põder olevat häirinud. Põdra uimastamine on alati seotud riskiga. Ta seedimine on ju keerukas ja kui ta on ebasobivas asendis – võib selline transportimine halvasti lõppeda. See põder hakkas ärgates edasi koperdama, sattus mingisse kraavi – ja uppus.
Aga filmis pole juttu ainult põtradest, pealkirigi on “Põdra kuningriik”.
Näeme kogu seda loomade seltskonda, kes elab tolles ümbruses, kus põder liigub. Seal on rebased, kitsed, metssead, mitmesugused linnud.

Kas põder puutub kõigi nendega oma elus kokku, nad ei karda üksteist?
Nad suhtuvad üksteisesse teatava respektiga. Seda on ka filmis näha, kuidas põder ja metssiga on kõrvuti, lausa ühes kaadris. Ja kui me räägime kuningast, siis põdrapulli vägevad sarved ongi tema kroon – ja igal aastal kroonitakse ta ju uuesti. Hilissügisel, kui pulmad läbi, muutub sarvede jalami luu hapraks. Vastu puud puskides murrab põdrapull sarved maha. Neid pole enam tarvis. Milleks talv otsa seda ränka koormat kanda. Loodus on pillav, kuid ka ratsionaalne. Murtud sarved jäävad kas kingiks õnnelikule leidjale või mälestuseks loodusele. Olen isegi metsast sarvi leidnud, värskeid, võitluses säravaks lihvituid või siis hoopiski päris vanu, ajahambast räsituid, lausa valgeks pleekinuid või roheliseks sammaldunud.

Kuidas on põdra arvukusega Eestis?
Asjatundjad ütlevad, et praegu on neid paras jagu. Kunagi pärast Esimest maailmasõda loendati põtru aga terve Eesti peale vaid 24 isendit. Suured sõjad ja ohjeldamatu salaküttimine on alati hukatuslik olnud. Aga põdrasugu on visa. Kui vähegi võimalik, taastub jälle.

Et neid sammaldunud sarvi leiaksime metsadest ka edaspidi...



Intervjueeris: Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?