Mina, Apus apus olen piiritaja, kelle pesa asus suure kiriku torni ühes õnaruses. Olin seal koos õe ja vennaga.
Meie vanemad olid väga hoolitsevad: kärbseid, sääski ja muid putukaid toodi meile pessa pidevalt. Päevadega kasvas meie jõud, nii et sirutasime end juba pesaäärest üle.
Ja siis ühel päeval see juhtuski: keegi haaras minust kinni ja rebis pesast välja. Rippusin üpris suure linnu noka vahel. Siis kostis äkki maapinnalt koera vali haukumine, mispeale röövel mind lahti laskis ja ma maandusin ühe maja õuele rohu sisse, koerakuudist paari meetri kaugusele.
Lasksin kuuldavale haleda hädakisa: sviir-sviir! Ja järsku tõstis suur käsi mind maast üles. Minu ümber oli uudistajaid palju: kolm poissi ja üks tüdruk. Peeti aru, mis minuga teha.
Helistati loomakaitsesse, aga seal minusugust ei tahetud. Siis sõidutati mind autoga ühe suure maja juurde, kus sain leidjate korteris endale elamiseks ilusa valge majakese, vooderdatud pehme rätikuga.
Kuskilt tõid mu leidjad kärbseid, sääski, ussikesi. Peagi õppisin liha sööma. Eriti maitses mulle värske hakkliha. Vett jõin pisikesest nõust. Iga päev olin hästi toidetud ning tundsin, et olen tugevamaks muutunud. Mu tiivad kasvasid sabast tunduvalt pikemaks.
Nii möödus üle kuu. Kuulsin lahtise akna kaudu valju häälitsust: sviir-sviir! Need olid ju mu sugulased, võib-olla ema ja isagi. Minus tekkis tohutu rahutus: ei maitsenud enam söök ega jook. Mulle olid kasvanud tugevad tiivad.
Möödus paar päeva. Ja siis viidi mind tagasi sinna kirikuaeda, kust olin leitud. Kui tugev poisikäsi mind kõrgele õhku tõstis, tundsin endas jõudu söösta taevakõrgusesse. Olin valmis sügisrändeks kaugele- kaugele. Ja läksingi!
Aitäh teile, minu päästjad ja üles kasvatajad! Tulen järgmisel aastal teid vaatama. Oodake mind!

NB! Juhtus see Tartumaal Puhja alevikus käesoleva aasta juulis-augustis, kiriku lähedal pargis asuvas majapidamises. Koer oli meie Taki, ketikoer, hundikoera ja kolli segu. Pääsuke kosus ühes Puhja paneelmajas. Lapsed olid minu lapselapsed, ja poiss, kelle peost pääsuke ära lendas, minu pojapoeg Kaarel.

Natukene piiritajast

Piiritaja kuulub pikatiivaliste seltsi. Ta on läbinisti õhu lind: õhus on tema jahimaa ja saak, pesamaterjaligi kogub ta lendavatest lemmetest.
See pääsukeste sarnane lind on kiiremaid lendajaid suleliste hulgas. Pikad tiivad lennupäri sirpjalt lookas, vuhiseb ta jõulises sööstus läbi õhu ning vali häälitsus “sviir” sünniks nagu lennuhoost. Piiritaja pesad asuvad varemete ja tornide õnarais. Lind on üleni suitsmust, ainult kõrialune veidi valkjas, saba sügavalt harkis. Piiritaja kaalub kuni 45 grammi, tiivapikkus on 15–18 sentimeetrit. Piiritaja paarid on eluaegsed. Pääsukeste kombel ennustab ka tema kehvi ilmu: ta on vihma- ja tuulepääsuke.