6/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas Eestis
Kagust loodesse: Holstre Tohvri

Ingmar Muusikus
Leian Ingmari 17. novembri hommikul mitte Holstre poe eest, vaid poe seest. Sber uurib seal, kuidas pseda mda Holstre-Polli suusaradasid Paistu suunas. Poepidaja Villu Kivilaanel meile tpseid teejuhiseid anda ei ole, kll aga teeb ta poe ees meist retke avapildi.
Holstre-Polli tervisekeskuse juures satume infostendile, millel eri pikkuse ja raskusastmega suusarajad thistatud vrviliste juttidena. Ingmar silmitseb mtlikult rajaskeemi, see neb vlja kui sassis lngakera vi Krt-Prtli srk.

Kht nurka, sred ette
Siis kuuleme hli ja neme trobikonda noori suusatajaid end kte jul jisest tusust les kiskumas (mujal olid kruusateed siis ikka lumest paljad, aga mitte seal, Polli mgedes).
Peagi kohtame suusatreener Urve Bergmani, kes meile iget teed juhatab: Roheline Viis viib teid metsast vlja, sealt paistab Paistu kirik. Tegelikult on teil vga ilus minna.
Igaks juhuks tuleb sakas Urve Bergman meiega kaasa, mitte kndides, vaid paneb alla auvrsed Jrvineni suusad.
Treener usub, et Mulgimaa laste seast vrsub veel meistreid. Minu mees tles, et suurest laudast ei kasva iialgi hid lpsilehmi.
66-aastane suusadaam prutab alla ka kruusavtidega pikitud laskumisest. Ma vihkan mulda, hab ta. Muld vtab kinni.
Kohtame taas tosinast lapsest koosnevat suusarongi. Paistu lapsed tulid jala, Krstnast kaks autotit, Holstre lapsed tulid jala, kommenteerib treener. Mis tna viga tulla. Kik on klm ja ilus.
Testi lubatud lrtsi ja vihma asemel saadab meid sel peval krgrhkkonna sinitaevas.
Mets lpeb, ees paistab lage, Paistu kirik paistab, jtame proua Bergmaniga jumalaga. Kuuleme veel eemalt, kuidas ta oma hoolealuseid innustab: Liisi, pane kht nurka! Sred ette, pepud taeva poole!

Olav Renno laiuskraadiretk
le lendab kaunite luikede viisik. Ingmar mrab need khmnokk-luikedeks.
Khmnokkade tiivad teevad lennul meloodiliselt vuhisevat hlt, laulu- ja vikeluik lendavad vaiksemalt.
Taamal paistavad Viljandi linna krged tootmishooned ning suitsud. Meie seekordne kik kujunebki mitte jooksuks mber Viljandi jrve, vaid suureks poolkaareks mber Viljandi linna.
Kella kahe paiku katame pllu veerde heinapalli otsa kohvilaua. Termose koorekohviga paneb lauale ehk heinapallile Mulgimaa mees, ornitoloog Olav Renno, kes meile oma kodukandi piirimaile vastu on tulnud.
Aastal 1967 tmbas meie aatekaaslane Olav Renno Eesti kaardile Vilsandi saare kohalt sirgjoone mandrile ja hakkas seda mda minema. Eesmrgiks oli uurida, kuidas Eesti linnustik hes vi teises kandis jaotub, nha inimesi ja maastikke.
Otse ei saanud minna, Karujrv tuli vastu, pidin ringi tegema, pajatab Olav Renno kpsetatud unu pakkudes oma retkest. Kahe pevaga olid kannad villis. Sitsin koju Lihulasse ja vtsin mopeedi. Motoriseeritult nnestus rnduril valitud joont jrgida, le Vrtsjrve phjatipu ja Tartu kuni oma lppeesmrgi, Piirissaareni.
Mnus on melda kiksugu rnnakutest. Mugime vileibu, haukame unu ja rpame kohvi. Kutsume lauda ka koeraga mda jalutavat maaomanikku, kuid Madise talu peremees Ago Toom keeldub viisakalt. Tal on pris tegu, et oma hundikasvu Brendat paela otsas taltsutada. Veebruaris kaheseks saava Brenda elu on viimasel ajal pris rahutu olnud, kneleb Ago Toom. Kitsed ja suured isased hundikoerad kivad talu aia taga.

Siniallikult Heimtalisse
Olav Renno matkab meiega kaasa Siniallikule. Viimati kisin Siniallikal 1958. aasta jaanuaris, mainib ta.
Sinialliku Siniallikas on vaatajaile testi sinine paistnud. Vrvi annab phja settinud sinine savi, mngu vib segatud olla ka misniku vrgutatud sinisilmne orjapiiga, kes end allikasse uputanud, selgitab 1964. aastal ilmunud Harri Moora koostatud matkajuht.
Kasutan vimalust oma silmade pesemiseks, selle ohvriallika vesi pidi olema hea mjuga.
Harri Moora pajatab allikavaimust, kes kiivalt varandust valvab. Sinialliku rahapaja saab ktte siis, kui seitse aastat pimedas kasvanud must tkk ja poisike allikast le ujuvad.
Hals- und Beinbruch! viskab Olav Renno meile lahkuminekul saksakeelse kivi kotti. Kaela- ja jalamurdmist! thendab see eesti keeles. Tee ei ole tegelikult kuigi libe.
Mdume Sinialliku jrvest ja linnamest, mille 19. sajandil avastas Abja koolmeister Jaan Jung, ning Sinialliku kenast jaamahoonest kunagise Viljandi- Misakla kitsarpmelise raudtee res.
Mda asfaltteed minnes prutame kontsi, kuni juame pimeduse hakul kenasse Ramsi alevikku. Bussipeatuses ootav Sinialliku mees Albert Krt soovitab meil tingimata helkurid klge panna, muidu vib politsei trahvi teha.
Ingmar otsib kotist pealambi, mina kinnitan seljakotile punase vilkuri. Nii kmbimegi suurt teed pidi Heimtali poole, saatjaks Viljandi linna kauged tuled.
Heimtali sai Olav Renno jutu jrgi nime Peter Reinhold von Sieversilt. Noor misnik olla Saksamaal kohanud itsva vlimusega ttarlast Luiset Heimthalist. Selgus kahjuks, et itsva vlimuse, kahvatu jume ning punetavad psed andis itsev tiisikus. Misnik plistas armastatu nime kohanimena.
Kriku bussipeatuses loeme taskulambi valgel kokku esimese peva sammud: Juhani 22 872 ja Ingmar 24 194. Pool kuus vaatab autoukse vahelt tuttav ngu sugulane Tarmo Vassus, kes viib meid bima Viljandisse.

Hiiretabamisfoks
Jrgmisel hommikul sidutavad talumbli huvilised Rainer ja Laine meid tagasi Heimtalisse. Aasa klalistemaja seitsmekiguline hommikusk khus, uurime teerset kivist posti.
Kriku talu perenaine Anu Raud teab telda, et tegu on vana verstapostiga. Olgu meeldetuletuseks mrgitud, et vana vene pikkushik verst on 1067 meetrit.
Ilmataat on teinud ga kannaprde. Seal, kus eile paistsid peval pike ning htul thed, paistavad pilved. Tpiline Eesti november, udune hingedeaeg, mis on ka ilus.
Jtame Heimtali rikka koduloo lugejate uurida (niteks Johannes Koka 1982. aastal ilmunud taskuvljaanne, mida meiegi retkel lugesime) ning prame thelepanu Heimtali karjrile.
Sber pab objektiivi truu khmnokkluikede paari karjrijrvel. Nib nagu hoiaks vaid nende kehasoojus lahti vikest vabavee ala. ks luikedest tundub magavat.
le hapra j lumise leheklje viib rebase jljerida. Kas ritas reinuvader riskantset jahiretke? Kohe nemegi jahimeest ennast eemal pllul hiiretabamisfoksi tantsimas.

Puiatu vidisev viirpuu
Meie retkede esimene rebasengemine! Rein nagu kuuleks meie mtteid ning foks asendub eemalduva galopiga.
Liigume Puiatu suunas mda Raudna je orgu. Klistame Puiatust prit Jaan Tttele ning ksime, mida peaks sel teel silmas pidama. Sber Jaan soovitab vaadata taevast ja pilvi. Tema on seda teed kinud kll ja kll, sageli sel Viljandist koolipidudelt jalgsi koju tulles, varbad kastevees ning ps tuhat vastset viit.
Puiatu teeotsas neme unapuupuhmast. Tuleb meelde hea Tarmo Timmi lugejakiri teersete unapuude asjus. Nimelt kirjutas Tarmo Timm, et Nukogude ajal istutati unapuid tee rde mitte lumeredelite asemele, nagu meie pakkusime, vaid selleks, et kogu maa paistaks kui ks suur mitshuurinlik itsev aed.
Puiatu lasteaed-algkooli juures neme testi midagi rmustavat. Koolipargi puude juures on puust tahvlid liiginimedega ja mitte ainult eesti, vaid ka ladina keeles. Vaid nii me saamegi kasvatada tulevasi loodusteadlasi, tahaks telda, ja tlengi.
Puiesteel kuuleme hallpea-rhni kurblik- nudlikku leelutust ja neme ka leelutajat ennast puult puule lendamas, krgel oksal istumas. Liiga krgel, et Ingmar hsti tabada saaks.
Hoopis madalamal, punaste viljadega viirpuupsas, istuvad Puiatu poe ees viis siidisaba. Ingmar ei lhe isegi poodi sisse. Hoolimata khuthjusest asub ta vidistavaid siidisabasid pildistama.
Puiatu linnuteema lpetuseks: silt poes kutsub les sealkandis paar aastat tagasi kohatud haruldase siniraa vimalikust taasngemisest teatama.

Ees Ruunaraipe luited
Puiatul saame endale retkepeva lpuks uue seltsilise, Vanamisa Kuusiku talu peremehe Paul Vesteri. Eestis leidub ligi kolmkmmend Vanamisa-nimelist paika.
Paul elab Prsti-lhedases Vanamisas. Paul kutsus meid ammu oma kodukanti, Madisepeva lahinguvlja ning vepealik Lembitu vimalikku matmispaika vaatama. Meie tee triivis aga rohkem Kuresoo klje alla.
Koos saame nd ikka kia, mitmes paigas metsavahi ametit pidanud Paul rgib, kuidas ta kevadistel paadimatkadel puude vahel aerutades jesnge otsinud.
Lhme jutustades Tohvri poole. Keegi on selle tee peal kommi snud, mrgib Ingmar, iga 60 sammu tagant on kommipaber.
Nutru bussipeatuse juures silmame vana lauda klaasita katuseaknal istumas kummalist kuju. Hndkakk, otsekui raidkuju.
Ta ootab hmarust, pakub Ingmar ja asub kaameraga lhemale hiilima. Hndkaku nrvid ei pea kaua vastu, ta lahkub oma vaatluspostilt.
htuhmaruses lheme lbi unenolise, mitmekordsete kivimajadega Tohvri tlisasula. Vaid mnes aknas paljudest pleb tuli, kll aga undab saekaater.
Viimane pevavalgus kulub ra pildi tegemiseks prast Raudna je letamist, Soomaa sildi juures. Pauli kaasa Merle teeb meie ra toomiseks julge autosidu ning peva saame lpetada tema pajarooga kiites.
Kahe pevaga astus Juhani 42 895 ja Ingmar 44 582 sammu.
Kui vaadata kaardil meie kagust loodesse tmmatud joont, paistab selgelt silma, et kusagil Heimtali ja Tohvri vahel sai kidud pool meie teekonnast Psaspea neemele.
Jaanuaris ootavad ees kenad Ruunaraipe luited ja Kuresoo serv, nagu suure kotka tiib.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet