6/2007



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Attila mustvalge sõnum

Jaanuaris avab Attila Lóránt Tartus näituse “Silmapiiri taga”.

Pika patsi ja pehme hääletämbriga Attila meenutab esmapilgul pigem kodus nokitsejat kui mässuliste eest põgenevat seiklejat. On raske kujutada teda mootorpaati varastamas või auto all põgenemas – aga just sellised on olnud tema seiklused viimase paari aasta jooksul, mil ta on uurinud Amazonase põliskultuure.

Farmerid põletavad Brasiilias Mato Grossos vihmametsa,et teha ruumi sojaistandustele ja suurtele kodulooma karjadele.
Kohtume Toompeal Ungari instituudis, kus Attila (ta on ungarlane) paar päeva peatub, kuni Tallinna Botaanikaaias näitus (novembris) avatakse.

Attila, üks lugu, mida auditooriumi ees jutustasid, räägib Amazonase piirkonna korruptsioonist. Reisides üritasid saada luba bensiini ostmiseks, saidki 700 liitri peale, läksid seda välja lunastama, sulle anti aga ainult 350 liitrit sama kalli raha eest – sõnadega, et rohkem ei saa, võta või jäta. Ülejäänud bensiin läks “vasakule” – jäi sõjaväelaste kätte, kes selle edasi müüsid. Ja päev hiljem oli valge mehe – Sinu – kohta juba sõna liikvel ning mässulised üritasid Sinult ka ülejäänud 350 liitri osa paljaks varastada.
Kas Sa kunagi kartsid ka neil ekspeditsioonidel?

Jah, ma kartsin tihti. Sa ei kujuta ette, kui palju. Aga sel pole siiski tähtsust.

Kuidas on võimalik, et looduskaitsealadel toimub nii palju keelatut – teemandikaevandamine, naftapumpamine, metsade hävitamine jne.
Brasiilia looduskaitse seadused on ühed parimad maailmas, väidetavalt palju paremad kui Euroopa omad. Ainult et neid ei järgita üldse. Valitsus pigistab kaevanduste koha pealt silma kinni.
Kolmandas Maailmas jõuad korruptsioonini kohe, kui veidi kaevad.

Mis Sa arvad, kui räägid nii kaugel elavatest rahvastest ja sündmustest, kas see jõuab Euroopa inimesteni, kelle kultuur ja argipäev on väga erinevad?
Mida ma siinsetele räägin, on vaid köömes. See aitab meil ehk otsustada, millist teed käia, milliseid valikuid oma elus teha. Need hirmsad muutused, mis noil kaugetel maadel aset leiavad – neid toetatakse just siin, rikkas Läänes. Näiteks Tallinnas ei peaks toetama nende asjade ostmist, mis on seal maades toodetud. Kasutame liiga palju energiat, sõidame autoga 100 meetri kaugusele, kuigi võiksime minna jala, mõtlemata, et selline käitumine tekitabki suurema vajaduse naftatootmise järele.
Indiaani hõimude probleemid näivad kauged, on aga tegelikult väga lähedal. Ma loodan, et minu jutud toovad inimestele reaalsuse koju kätte – et meie kaasinimesed kusagil teises kohas jäävad kultuurist ja elupaikadest ilma läbi meie valikute siin.

Konkreetselt, kas me Sinu arvates peaksime Brasiiliast tuleva kohvi ostmisest loobuma?
Ma nii ei ütleks. Aga näiteks õunad: sageli olen mõtelnud, et miks pean neid õunu ostma, mis tulevad Tshiilist, need kasvavad ju ka Euroopas. Muidugi, Lõuna- Ameerikas on neid odavam toota, aga seal tehakse seda äärmiselt loodust mittesäästval viisil. Kui palju metsi peab surema selleks, et neid Euroopa jaoks kasvatada – väga palju. Eriti just sellised asjad, mis meie maal ka kasvavad, peaksime ostma kodumaised.

Kohvioad siin ei kasva. Aga mida arvad Õiglasest Kaubandusest (Fairtrade) – kas seda – kas seda süsteemi maksab usaldada?
Olen Fairtrade’i inimesi oma reisidel kohanud ja arvan, et see süsteem toimib, selle taga pole pettusevõrku. Palju tarbimis otsuseid saab tahtmise korral teha õiglasemalt. Minult küsitakse tihti, et mida meie saame ette võtta Lõuna- Ameerika olukorra mõjutamiseks – midagi? Mina vastan: meie igapäevased valikud on see koht, kus saame midagi teha.

Jalutame Ungari instituudist välja, munakivisele tänavale. Silmitseme Kohtuotsa kitsukeselt platvormilt tuledes hämarduvat Tallinna. Puhub kõle tuul, Attila kohendab tuulejopet.

Mida Sa siin seistes näed? Sa tead, mida üleilmastumine teeb väikeste rahvakildudega – neelab nad alla. Meie, eestlased, oleme juba globaliseerunud.
Tallinnast jääb mulle väga hea mulje. Tundsin end eile Loodusõhtul väga hästi – et niisugune hulk rahvast siin huvitub teistest kultuuridest. Paljud Euroopa linnad, mis on mitu korda suuremad kui 400 000 inimest, ei saaks sellist hulka huvilisi kokku, nagu eile oli. 5–6 miljoni elanikuga linn ehk saaks kokku sama palju inimesi nagu Loodusõhtul oli kuulama tulnuid loengule Amazonase probleemidest.
Tallinn on jah Euroopa linn. Aga siin on üks “aga”. Mõned ütlevad, ärge muutke indiaanlaste elu, ärge tehke midagi, nad peavad elama nii nagu nende esivanemad. Tähtis on aga see, et nendesse peab suhtuma kui võrdsetesse, neilt peab KÜSIMA. Nad peavad ise otsustada saama, mida nad tahavad. Neid ei saa globaliseerumisest välja lükata.
Mõelgem oma esivanemate saatusele. Teie, eestlased, ei ela siin nii, nagu elati 2000 aastat tagasi. Meie, ungarlased, ei sõida enam hobustega. Me oleme muutunud. Ka meie kultuure muudeti luba küsimata, kui tulid võõrvallutajad. Usun, et tänapäeva indiaanlastega juhtub seesama asi, neilt ei küsita.
Aga nende sõnum meile praegu on, et on ka teisi viise elamaks oma elu, mitte ainult lääne tee. Neil on väärikas elu, kuigi see pole tehnikaimedega varustatud. Lihtsalt meile teadmiseks.
Minu hinnangul oleme meie, eurooplased, looduse asemele sättinud mingi tehnikajumala kummardamise. See on üks asi, mis meid Amazonase inimestest eristab. Me oleme loodusega sõjas. See on halb. Loodus võidab alati, kui me oleme nii lollid, et ta välja kutsuda sõdimiseks. Me võitleme ja kaotame sõja inimkonna kadumise hinnaga – on seda vaja proovida?
Indiaanlane teab, et kui ta liiga palju jahiloomi püüab, saavad nad otsa ja juurde enam ei tule.

Oled maailmas palju reisinud, ütle, kuhu Sa turismi liigitaksid – kas pluss- või miinuspoolele? Mida see inimesega teeb? Kui inimene näeb maa ilma, avardab see tema silmaringi. Läbi kihutades jäetakse endast aga tugev saastejälg maha.
Turism on väga erilise tähtsusega küsimus, selles on korraga palju nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. On hea, et rahvad saavad omavahel suhelda. Igaühele teeb head tunda natuke ka teisi kultuure.
Millalgi keskajal oli ju meistri õpipoiste kohus viibida välismaal kaks aastat ja õppida sealses kultuuriruumis.
Arvan, et murdepunkt on inimeste rõhuasetuste muutumises: kui reisitakse mitte enam sooviga näha teisi maid ja rahvaid. See soov on muutunud paljudele teisejärguliseks.
Ja veel. Näiteks Amazonase põliselanikelt pole keegi küsinud, kas nad tahavad turistidega kohtuda või mitte. Reisimise puhul on väga oluline kaaluda ja arvestada kõikide aspektidega.
Mõned kultuurid ei ihaldagi võõraid näha. Ka sellega tuleb arvestada. Ma olen tihti öelnud kaasinimestele, et palun ärge reisige nendesse maadesse, millest loengus räägin. Sest need ehedad kultuurid ei ihalda oma territooriumil näha võõraid, kes toovad neile tihti ainult probleeme juurde, puudutades ja muutes nende kultuuri.
Samas, paljud erafi rmad korraldavad nende juurde “reise”.

Et näidata kohalikke kui ahve puuris?
Jah.

Kuhu piir ikkagi tõmmata? Raske on vahel mõista, millal uudistamine muutub koormavaks.
Muidugi, üleilmastumine ei peatu, see tuleb koos tehnika arenguga. Maakera on väga väikseks muutunud, peaaegu igasse paika jõuab nüüd 24 tunniga. Kui maailm on väike, jõuvad muutused kiiresti igasse punkti. Seepärast ma ka käin neis kaugeis paigus, sest kardan, et need kultuurid hääbuvad pea.
Töötan National Geographicu kõrval ka väikses organisatsioonis nimega Dissappearing Cultures (Kaduvad Kultuurid). Koostame dokumentsatsiooni kohalike inimeste eluolust. Valisime uurimiseks hõimud, kes on tõesti suures ohus. Arvan, et neid pole võimalik päästa.
Tahan ka öelda, et vahel nad igatsevad muutuste järele.

Miks?
Raske küsimus.
Meie lääne kultuur, mis on väga-väga agressiivne – see on minu hinnang põliselanike poolt vaadatuna – võtab nendega kontakti ja siis näitab neile väga imelikku uut maailma, mis peegeldab luksusasju. Inimene on nii ehitatud, et kui ta midagi uut näeb, hakkab ta selle järele igatsema. Niisamuti sealsed kohalikud hõimud. Nad tahaksid ka meie asju Amazonasesse. Praegu on neil kanuu-tüüpi paadid, aga juba nad soovivad mootorpaati.
See aga tähendab, et vaja oleks ka bensiini, mille jaoks tuleb hankida raha. Raha saab aga suheldes muu ühiskonnaga. Andes midagi, mida ühiskond vajab. Ja nii see läheb. Seepärast ütlen, et neid kultuure ei saa enamikus päästa.

Tundub, et maailmas on mõned kultuurid, kes on suutnud kohaneda globaliseerunud maailmaga. Oleme ju näinud filme kohtadest, kus satelliit telekad paistavad jurtast.
Aga neid on vähe ja mõne puhul tähendab muutus siiski seda, et too toimub lihtsalt aeglasemalt.

Üks lugu, mida auditooriumis rääkisid, pani saali õhku ahmima. Väike machiguenga hõimu kaheaastane poiss kukkus lõkkesse ja sai suured põletushaavad. Üritasid tema päästmiseks kutsuda helikopterit, et ta lähimasse suurimasse haiglasse toimetada, kuid see ei õnnestunud. Kui kuu aja pärast tagasi tulid, arvasid, et teda pole enam elavate kirjas – aga poiss jooksis üllatuseks ringi. Kohalike taimede jõul oli ta peaaegu täielikult haavadest paranenud.
Saan aru, et suurim aare sealsetes kultuurides pole mitte kuld või nafta, vaid kohalike teadmised. Näiteks teadmised ravimtaimedest.

Kahjuks need teadmised võivad hääbuda koos hõimudega. Neid teadmisi ei saa lääne meetodil endale nõutada, nagu praegu üritatakse teha.
Rahvad on nii erinevad. Mitu korda oli mul sealsete inimeste hulgas tunne, et olen planeedil nimega Marss. Nagu oleksin kohanud UFO-sid.
Näiteks võtame mõiste “sõprus”. Enawene Nawe hõimus Brasiilias, kus üritasin seletada, mis on sõprus, see ei õnnestunud. Nad ei saa aru, mis on mõiste – sõprus. Neil on väga väike hõim – 300–400 inimest, kõik elavad tihedalt koos, hoolivad üksteisest. Nad ei pea seda nimetama. Meie eluviis on hoopis teistsugune.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?