Dodo laul
David Quammen
Saarte biogeograafia väljasuremise ajastul
Inglise keelest tõlkinud Marika Liivamägi,
toimetanud Indrek Rohtmets
Varrak, 2004, 760 lk

Ta algab kordumatult kauni Pärsia vaibaga ja lõpeb cenderawasih’i lauluga. Ning selle keskmes tegutsevad inimesed oma lapsemeelsuse ja geniaalsuse, visaduse ja kadeduse, otsimisvalu ja andmisrõõmuga. Nii lihtne ja samas kordumatu ongi ühe loodusteaduse haru kujunemislugu, mida kirjeldab oma erakordselt huvitavas raamatus ameerika teaduskirjanik David Quammen.
Tekst on põnevalt mitmekihiline, meelitades seeläbi endaga kaasa väga erineva ettevalmistuse ja ootustega lugejaid. Teda võib neelata kui põnevat reisikirja kaugete maade ja haruldaste loomade juurde. Lugejal on võimalus koos autori ja huvitavate reisikaaslastega seigelda Malai saarestikus, Amazonase vihmametsades või Madagaskaril ning teha lähedalt tutvust väljasuremise äärel olnud haardahvide ja Mauritiuse pistrikuga või igaveseks kadunud kukkurhundi ja rändtuviga.
“Dodo laul” on ka kogumik põnevaid biograafiaid. Bioloogidele tsiteeringutest tuttavate, kuid igavust tekitavate nimede tagant ilmuvad selles raamatus isiksused oma detailirikaste karakteritega. On ju inimlikult nii põnev lugeda , kuidas sattus Daniel Simberloff Florida Keydele oma geniaalselt lihtsaid ja samas suure läbimurde toonud saareökoloogilisi välitöid tegema. Saame teada, milles seisnes Robert MacArthuri kordumatu karisma või millised on Ted Case’i nõrkused.
Paljudes emakeelsetes käsitlustes juba kivinenult klassikalise tähenduse omandanud Charles Darwini looming saab Alfred Russell Wallace’i jälgedel käies hoopis teise varjundi. Sealjuures ei varja Quammen oma sümpaatiat varju jäänud Wallace’i suhtes.
Kuid ennekõike on “Dodo laul” siiski ülevaade saarelisuse bioloogia ja looduskaitse kujunemisloost. Seda lugu on loodetavasti huvitav lugeda nii neil, kes on pead murdnud küsimuse üle, miks ei ela Saaremaal puukoristajaid, kui ka neil, kellele on kevadpäikese poolt roiutavalt kuumaks köetud auditooriumis kuhugi ajukääru pidama jäänud kummalised lühendid SLOSS, S=cAz või 50/500 reegel. Raamatus seigeldes omandavad nad kõik taas elavalt uue tähenduse.
Soovitan selle rohelise raamatu lugemist kõigile, kelles on sügavamat uudishimu välibioloogia lähiajaloo vastu. Esmapilgul ei maksa heituda ka raamatu paksusest (ikkagi 760 lk) ja kohutavalt vigasest, kuid samas retke jätkumist võimaldavast bibliograafi ast. On ju Potteri lood veelgi paksemad ning bibliograafi a korda sättimiseks pole toimetajal ilmselt enam aega jätkunud. Kuid see kõik on tühine raamatu sisu kõrval. Muretsege endale “Dodo laul” (paremini varustatud raamatupoodides on ta laopindade kitsikusest tingituna kenasti 100 kroonile hinnatud), varuge aega ja sukelduge põnevasse looduslukku. Kindlasti ootab igat otsijat kuskil oma cenderawasih.