6/2007



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas Eestis
Kagust loodesse: Holstre – Tohvri

Ingmar Muusikus
Leian Ingmari 17. novembri hommikul mitte Holstre poe eest, vaid poe seest. Sõber uurib seal, kuidas pääseda mööda Holstre-Polli suusaradasid Paistu suunas. Poepidaja Villu Kivilaanel meile täpseid teejuhiseid anda ei ole, küll aga teeb ta poe ees meist retke avapildi.
Holstre-Polli tervisekeskuse juures satume infostendile, millel eri pikkuse ja raskusastmega suusarajad tähistatud värviliste juttidena. Ingmar silmitseb mõtlikult rajaskeemi, see näeb välja kui sassis lõngakera või Kört-Pärtli särk.

Kõht nurka, sääred ette
Siis kuuleme hääli ja näeme trobikonda noori suusatajaid end käte jõul jäisest tõusust üles kiskumas (mujal olid kruusateed siis ikka lumest paljad, aga mitte seal, Polli mägedes).
Peagi kohtame suusatreener Urve Bergmani, kes meile õiget teed juhatab: “Roheline Viis viib teid metsast välja, sealt paistab Paistu kirik. Tegelikult on teil väga ilus minna.”
Igaks juhuks tuleb söakas Urve Bergman meiega kaasa, mitte kõndides, vaid paneb alla auväärsed Järvineni suusad.
Treener usub, et Mulgimaa laste seast võrsub veel meistreid. “Minu mees ütles, et suurest laudast ei kasva iialgi häid lüpsilehmi.”
66-aastane suusadaam põrutab alla ka kruusavöötidega pikitud laskumisest. “Ma vihkan mulda,” hüüab ta. “Muld võtab kinni.”
Kohtame taas tosinast lapsest koosnevat suusarongi. “Paistu lapsed tulid jala, Kärstnast kaks autotäit, Holstre lapsed tulid jala,” kommenteerib treener. “Mis täna viga tulla. Kõik on külm ja ilus.”
Tõesti – lubatud lörtsi ja vihma asemel saadab meid sel päeval kõrgrõhkkonna sinitaevas.
Mets lõpeb, ees paistab lage, Paistu kirik paistab, jätame proua Bergmaniga jumalaga. Kuuleme veel eemalt, kuidas ta oma hoolealuseid innustab: “Liisi, pane kõht nurka! Sääred ette, pepud taeva poole!”

Olav Renno laiuskraadiretk
Üle lendab kaunite luikede viisik. Ingmar määrab need kühmnokk-luikedeks.
Kühmnokkade tiivad teevad lennul meloodiliselt vuhisevat häält, laulu- ja väikeluik lendavad vaiksemalt.
Taamal paistavad Viljandi linna kõrged tootmishooned ning suitsud. Meie seekordne käik kujunebki mitte jooksuks ümber Viljandi järve, vaid suureks poolkaareks ümber Viljandi linna.
Kella kahe paiku katame põllu veerde heinapalli otsa kohvilaua. Termose koorekohviga paneb lauale ehk heinapallile Mulgimaa mees, ornitoloog Olav Renno, kes meile oma kodukandi piirimaile vastu on tulnud.
Aastal 1967 tõmbas meie aatekaaslane Olav Renno Eesti kaardile Vilsandi saare kohalt sirgjoone mandrile ja hakkas seda mööda minema. Eesmärgiks oli uurida, kuidas Eesti linnustik ühes või teises kandis jaotub, näha inimesi ja maastikke.
“Otse ei saanud minna, Karujärv tuli vastu, pidin ringi tegema,” pajatab Olav Renno küpsetatud õunu pakkudes oma retkest. “Kahe päevaga olid kannad villis. Sõitsin koju Lihulasse ja võtsin mopeedi.” Motoriseeritult õnnestus ränduril valitud joont järgida, üle Võrtsjärve põhjatipu ja Tartu kuni oma lõppeesmärgi, Piirissaareni.
Mõnus on mõelda kõiksugu rännakutest. Mugime võileibu, haukame õunu ja rüüpame kohvi. Kutsume lauda ka koeraga mööda jalutavat maaomanikku, kuid Madise talu peremees Ago Toom keeldub viisakalt. Tal on päris tegu, et oma hundikasvu Brendat paela otsas taltsutada. Veebruaris kaheseks saava Brenda elu on viimasel ajal päris rahutu olnud, kõneleb Ago Toom. “Kitsed ja suured isased hundikoerad käivad talu aia taga.”

Siniallikult Heimtalisse
Olav Renno matkab meiega kaasa Siniallikule. “Viimati käisin Siniallikal 1958. aasta jaanuaris,” mainib ta.
Sinialliku Siniallikas on vaatajaile tõesti sinine paistnud. Värvi annab põhja settinud sinine savi, mängu võib segatud olla ka mõisniku võrgutatud sinisilmne orjapiiga, kes end allikasse uputanud, selgitab 1964. aastal ilmunud Harri Moora koostatud matkajuht.
Kasutan võimalust oma silmade pesemiseks, selle ohvriallika vesi pidi olema hea mõjuga.
Harri Moora pajatab allikavaimust, kes kiivalt varandust valvab. Sinialliku rahapaja saab kätte siis, kui seitse aastat pimedas kasvanud must täkk ja poisike allikast üle ujuvad.
“Hals- und Beinbruch!” viskab Olav Renno meile lahkuminekul saksakeelse kivi kotti. “Kaela- ja jalamurdmist!” tähendab see eesti keeles. Tee ei ole tegelikult kuigi libe.
Möödume Sinialliku järvest ja linnamäest, mille 19. sajandil avastas Abja koolmeister Jaan Jung, ning Sinialliku kenast jaamahoonest kunagise Viljandi- Mõisaküla kitsarööpmelise raudtee ääres.
Mööda asfaltteed minnes põrutame kontsi, kuni jõuame pimeduse hakul kenasse Ramsi alevikku. Bussipeatuses ootav Sinialliku mees Albert Kärt soovitab meil tingimata helkurid külge panna, muidu võib politsei trahvi teha.
Ingmar otsib kotist pealambi, mina kinnitan seljakotile punase vilkuri. Nii kõmbimegi suurt teed pidi Heimtali poole, saatjaks Viljandi linna kauged tuled.
Heimtali sai Olav Renno jutu järgi nime Peter Reinhold von Sieversilt. Noor mõisnik olla Saksamaal kohanud õitsva välimusega tütarlast Luiset Heimthalist. Selgus kahjuks, et õitsva välimuse, kahvatu jume ning punetavad põsed andis õitsev tiisikus. Mõisnik põlistas armastatu nime kohanimena.
Kääriku bussipeatuses loeme taskulambi valgel kokku esimese päeva sammud: Juhani 22 872 ja Ingmar 24 194. Pool kuus vaatab autoukse vahelt tuttav nägu – sugulane Tarmo Vassus, kes viib meid ööbima Viljandisse.

Hiiretabamisfoks
Järgmisel hommikul sõidutavad talumööbli huvilised Rainer ja Laine meid tagasi Heimtalisse. Aasa külalistemaja seitsmekäiguline hommikusöök kõhus, uurime teeäärset kivist posti.
Kääriku talu perenaine Anu Raud teab ütelda, et tegu on vana verstapostiga. Olgu meeldetuletuseks märgitud, et vana vene pikkusühik verst on 1067 meetrit.
Ilmataat on teinud ööga kannapöörde. Seal, kus eile paistsid päeval päike ning õhtul tähed, paistavad pilved. Tüüpiline Eesti november, udune hingedeaeg, mis on ka ilus.
Jätame Heimtali rikka koduloo lugejate uurida (näiteks Johannes Koka 1982. aastal ilmunud taskuväljaanne, mida meiegi retkel lugesime) ning pöörame tähelepanu Heimtali karjäärile.
Sõber püüab objektiivi truu kühmnokkluikede paari karjäärijärvel. Näib nagu hoiaks vaid nende kehasoojus lahti väikest vabavee ala. Üks luikedest tundub magavat.
Üle hapra jää lumise lehekülje viib rebase jäljerida. Kas üritas reinuvader riskantset jahiretke? Kohe näemegi jahimeest ennast eemal põllul hiiretabamisfoksi tantsimas.

Puiatu vidisev viirpuu
Meie retkede esimene rebasenägemine! Rein nagu kuuleks meie mõtteid ning foks asendub eemalduva galopiga.
Liigume Puiatu suunas mööda Raudna jõe orgu. Kõlistame Puiatust pärit Jaan Tättele ning küsime, mida peaks sel teel silmas pidama. Sõber Jaan soovitab vaadata taevast ja pilvi. Tema on seda teed käinud küll ja küll, sageli öösel Viljandist koolipidudelt jalgsi koju tulles, varbad kastevees ning pääs tuhat vastset viit.
Puiatu teeotsas näeme õunapuupuhmast. Tuleb meelde hea Tarmo Timmi lugejakiri teeäärsete õunapuude asjus. Nimelt kirjutas Tarmo Timm, et Nõukogude ajal istutati õunapuid tee äärde mitte lumeredelite asemele, nagu meie pakkusime, vaid selleks, et “kogu maa paistaks kui üks suur mitshuurinlik õitsev aed”.
Puiatu lasteaed-algkooli juures näeme tõesti midagi rõõmustavat. Koolipargi puude juures on puust tahvlid liiginimedega ja mitte ainult eesti, vaid ka ladina keeles. Vaid nii me saamegi kasvatada tulevasi loodusteadlasi, tahaks ütelda, ja ütlengi.
Puiesteel kuuleme hallpea-rähni kurblik- nõudlikku leelutust ja näeme ka leelutajat ennast puult puule lendamas, kõrgel oksal istumas. Liiga kõrgel, et Ingmar hästi tabada saaks.
Hoopis madalamal, punaste viljadega viirpuupõõsas, istuvad Puiatu poe ees viis siidisaba. Ingmar ei lähe isegi poodi sisse. Hoolimata kõhutühjusest asub ta vidistavaid siidisabasid pildistama.
Puiatu linnuteema lõpetuseks: silt poes kutsub üles sealkandis paar aastat tagasi kohatud haruldase siniraa võimalikust taasnägemisest teatama.

Ees Ruunaraipe luited
Puiatul saame endale retkepäeva lõpuks uue seltsilise, Vanamõisa Kuusiku talu peremehe Paul Vesteri. Eestis leidub ligi kolmkümmend Vanamõisa-nimelist paika.
Paul elab Pärsti-lähedases Vanamõisas. Paul kutsus meid ammu oma kodukanti, Madisepäeva lahinguvälja ning väepealik Lembitu võimalikku matmispaika vaatama. Meie tee triivis aga rohkem Kuresoo külje alla.
Koos saame nüüd ikka käia, mitmes paigas metsavahi ametit pidanud Paul räägib, kuidas ta kevadistel paadimatkadel puude vahel aerutades jõesänge otsinud.
Lähme jutustades Tohvri poole. “Keegi on selle tee peal kommi söönud,” märgib Ingmar, “iga 60 sammu tagant on kommipaber.”
Nutru bussipeatuse juures silmame vana lauda klaasita katuseaknal istumas kummalist kuju. Händkakk, otsekui raidkuju.
“Ta ootab hämarust,” pakub Ingmar ja asub kaameraga lähemale hiilima. Händkaku närvid ei pea kaua vastu, ta lahkub oma vaatluspostilt.
Õhtuhämaruses läheme läbi unenäolise, mitmekordsete kivimajadega Tohvri töölisasula. Vaid mõnes aknas paljudest põleb tuli, küll aga undab saekaater.
Viimane päevavalgus kulub ära pildi tegemiseks pärast Raudna jõe ületamist, Soomaa sildi juures. Pauli kaasa Merle teeb meie ära toomiseks julge autosõidu ning päeva saame lõpetada tema pajarooga kiites.
Kahe päevaga astus Juhani 42 895 ja Ingmar 44 582 sammu.
Kui vaadata kaardil meie kagust loodesse tõmmatud joont, paistab selgelt silma, et kusagil Heimtali ja Tohvri vahel sai käidud pool meie teekonnast Põõsaspea neemele.
Jaanuaris ootavad ees kenad Ruunaraipe luited ja Kuresoo serv, nagu suure kotka tiib.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?