Räpina poldri peamise väärtuse loovad üleujutatavad rohumaad, mis sarnanevad rannaniitude või jõelammidega. Need on koguni arvatud rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka ja nende kaitseks on siia moodustatud ka hoiuala. Vähetähtis pole ka selle paiga asukoht maakaardil – üle Lämmijärve ja Räpina poldri kulgeb suur lindude rännutee.

Inimese kätetöö
Kunagi laiusid siin Lämmijärve kaldail ilmselt lamminiidud, mida järv oma äranägemise järgi kevaditi uputas ja siis jälle kuivatas. Seepärast on ka vanad talukohad rajatud targu kaugemale, sisemaa poole. Kohalikud mäletavad, kuidas vahel oli kevadel vesi nii kõrge, et haug mängis otse taluakna all. Järveniitude rammus hein oli aga heaks kõhutäiteks koduloomadele, kes end siin suvel nuumasid, ja mida jätkus talveheinakski. See oli vanasti.
Eesti NSV aegadel ei peetud paslikuks, et järved ja sood omatahtsi laiutavad ja head maad mädandavad. Nii algas Eestis suur maade kuivendamise kampaania ja sündisid ka poldrid. Polder on maa, mis on veekogu üleujutuse eest kaitstud tammiga ja kuivendatud. Räpina poldri rajamist alustati 1967 ja lõpetati alles 1985. Tulemusena valmis Eesti suurim polder, mille 14-ruutkilomeetrist pinda lahutab Lämmijärvest 10 km pikkune tamm. Et aga kevadised sulaveed põlde ei uputaks, on ehitatud kaks pumbajaama, millega liigvesi üle tammi järve pumbati.

Pumpamisel arvestatakse lindudega
Vahepeal võsastunud ja kulustunud polder on praegu jälle kasutuses ja hooldatud. Kahest pumbajaamast on töökorras vaid üks. Et siin kevadel ikka vett oleks, püütakse seda kõige paremates paikades alles äsja rajatud regulaatoritega kinni hoida. Ka pumpamisega oodatakse võimalusel, kuni veelinnud pesitsemise lõpetavad. Nii püüavad siin inimesed ja linnud kompromisse leida ning üheskoos hakkama saada. Rohumaade niitmine ja karjatamine on aga isegi vajalik, et säilitada nende looduslik väärtus.
Kahjuks ei ole aastad vennad, suurt liigirikkust igal aastal siin ei kohta. Kõik sõltub veest ja suure järve tasemest. Kui kevadel jõuab suurvesi kohale ja jääb püsima, on siin tõeline paradiis. Mõnel aastal aga jääb maa hoopis kuivaks või on vett väga vähe – vaid kraavidel võib näha parte ja sõtkaid, teised veelinnud aga peavad kusagil leidma endale parema koha. Sellisel aastal tuleb pisut kannatlikum olla ja vaikselt ringi vaadata, muu elu käib siin ju edasi.

Poldril ja linnutornis ehk keda-mida märgata

Järgnevad meenutused ei pärine Niiluse kallastelt, vaid Eestimaa idaservast, Räpina poldrilt.
Ühel kevadpäeval võtan retke ette jalgrattal. Nii on siin kõige mugavam liigelda. Lumi on ammu põldudelt kadunud ja asendunud veega. Seda on siia nii palju kokku voolanud, et kraavisängid on kitsaks jäänud ja vesi helkleb nüüd rohumaade mätaste vahel. Kohati on vett isegi nii palju, et sõida või paadiga. Selliseid kevadeid pole siin kahjuks igal aastal. Võtan suuna põhja poole, paremal aeg-ajalt vilksatamas Lämmijärv, vasakul heina- ja põllumaad, kaugemal üksikud taludki.

Rohumaal
Selle lõunanurga rohumaad on üks minu lemmikpaiku, eriti pärast seda, kui siia mõned aastad tagasi toodi veised rohtu pügama. Varem kulustunud heinamaa on nüüd hoopis teise ilmega ja kevadine taimestik haljendab roheliselt. Üleujutatud karja- ja heinamaad on suurepärane linnuparadiis. Tildrite ja kiivitajate alarm ning koovitajate ja viglede häälitsused on need, mis teistest üle. Vees sulistavad sajad pardid ning edasi- tagasi sagivad kajakad ja viired, püüdes vee kohal lendlevaid putukaid. Just siit on Eesti linnunimestikku lisandunud koguni kaks uut eksootilist liiki – valgesaba-kiivitaja ja kõnnu-pääsujooksur.

Põlluteel
Mööda põõsastega ääristatud põlluteed edasi liikudes saadab mind kiivitajate vali kiivitamine ja lõokeste lakkamatu trillerdus, kõrguses seiravad kaks merikotkast ja ühte silman ka vette uppunud surnud metsatukas puutüükal istumas. Merikotkad on siin alalised külalised. Madallennul luurates otsib saaki üks rooloorkullipaar ja oma pesa kohal tiirutab väike-konnakotkas. Kõik põõsad ja metsaribad on täis väikeste värvuliste saginat ja laulu. Järsku hakkab eest sõidusuunast kostma mühinat ja pladinat, mida saadab vali kaagatamine. Need on haned, kelle olen tahtmatult põllult lendu ehmatanud. See paik on Eestimaal üks hanede lemmikuid. Kevadel peatub neid siin korraga isegi kuni 9000, vahel juhtub sekka ka mõni lagle.

Linnutornis
Pärast mõnekilomeetrist sõitu hakkab paistma minu tänane sihtkoht – linnutorn. See on siia püstitatud juba kuus aastat tagasi ja mitte ilmaasjata. Tornist paistab kätte kogu siinne mitmekesisus – järv, roostik, metsatukad, põõsaribad, kraavid, põllumaad ja nende taga külad. Just siin on ka heinamaad, mis kevaditi jäävad kõige sügavama vee alla. See mitmekesisus meelitab siia kokku väga eripalgelise elustiku, kõige silmatorkavamaks on muidugi veelinnud, alates partidest ja vartidest ning lõpetades kurvitsaliste ja kajakatega. Otse torni all on sel aastal näha isegi üks tutkamäng: isastel võitlejatel erivärvilised kraed uhkelt kohevil.
Alles äsja on oma rännult tagasi jõudnud väikekajakad ja mustviired. Need on selle ala ühed vapilinnud. Täna paistab siin neid mõlemaid ehk sadakond. Naerukajakate valju kisa vahele end ära mahutades püüavad ka nemad leida endale turvalist pesapaika vette uppunud mätastel.
Korraga kuuldub otse põhjast, kunagi põlenud heinamaa asemele tekkinud roostikust, kume hääl, justkui puhuks keegi pudelisse. See on hüüp. Too nähtamatu lind elavneb enamasti ikka videvikus, kuid kevaditi võib teda isegi keset päeva laulmas kuulda. Siit edasi ei maksa minna, et mitte linde häirida. Jään hoopis torni pisut kauemaks. Et siinsest elust täielikku ülevaadet saada, peab natuke kannatust olema.

… ja soojemal ajal
Järgmise retke võtan ette mõned nädalad hiljem, seekord õhtul. On õnneks vaikne ja soe. Esimese peatuse teen kindla eesmärgiga leida üles rohunepid. Need haruldased linnud on siia asunud alles mõned aastad tagasi, kui heinamaid jälle regulaar selt niitma hakati. Täna on mul eriliselt õnne – õige pea kostab üle kraavi vaikset klõbistamist ja pisut hiljem ka teiselt poolt. Näha ei ole kedagi. Hääle järgi võib neid siin olla isegi kümmekond. Nii palju pole ma neid korraga kuulnudki!
Rattaga mööda teid vaikselt edasi vändates hakkab pikapeale kõrvus kumisema, nii vali on kõikjal saatev rukkirääkude saagimine, millega konkureerivad ritsiklinnud ja roolinnud, ööbikust rääkimata. Jõudes linnutorni juurde, jääb rääkude kisa pisut kaugemale ja asendub iseäralike piitsaplaksudega. Need on täpikhuigud, kelle “vhuit” meenutab piitsalööki õhus. Siin on neid kümneid, kes koos moodustavad üsna kummalise helitausta. Piitsutajate vahelt kostab siit-sealt läbi ka laukude terav hääl, ruikade ruigamine ja kahe hüübi huiked, kes teineteist püüavad üle trumbata. Siinne ööelu on täiesti omaette maailm, eksootiline, pigem troopilistest loodusfi lmidest tuttava helipildiga.