Juba kakskümmend aastat on keskeltläbi paarile- kolmele tuhandele inimesele tähistanud suurimat kevade-elamust rattasadulas veedetud päevad roheliste retkedel. Neid inimesi on pea sama palju kui tänavuses stardipaigas Räpinas elanikke. Seega terve linnatäis!
Ligi kolmandik eestlastest on kas või korra mõnel rattaretkel osalenud. Läbitud on ligi 4000 kilomeetrit Eestimaa teid. Küll siledaid, küll auklikke. Sirgeid ja käänulisi. Just selliseid, nagu nad meil on.
Kõige põhjalikumalt on läbi kammitud Virumaa paigad, sinna kanti oleme sattunud koguni kuuel aastal. Ent alati on olnud uusi avastamisi, nii Viru- kui Võrumaal, Hiiu- ja Harjumaal, Rapla- ja Järvamaal, Tartu- ja Valgamaal... Õnneks jätkub meie pisikeses Eestis uusi paiku veel pikaks ajaks. Vaatamata sellele, et juba senigi läbitud vahemaaga võiks Eestile mitu tiiru peale teha.
Tänaseks on peale kasvanud uus põlvkond rattureid, samuti uus põlvkond rattaid. Rattad on muutunud kiiremaks, ratturid on endiselt altid vastu võtma pakutavat. Ning südantliigutav on näha ja ära tunda ratturite ridades paljusid, kes alustasid samuti 20 aastat tagasi, nagu ka korraldajate tuumik. Kuid sama meeldiv on näha igal aastal uusi sõtkujaid, kelledest paljud polnud kahekümne aasta eest veel sündinudki. Just sel moel saabki traditsiooni edasi viia.
Aeg veereb omasoodu. Ja vormib meie tegudest, kogetust ja läbielatust ajaloo. Hetked neil fotodel on saanud ajalooks. Meenutagem neid hetki, need olid ilusad!