2/2008



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Ugandasse ja tagasi

Aafrika on suur südamekujuline kontinent ja ehk
on sellepärast raske otsida Aafrika südant. Aafrika geograafi line keskpunkt jääb kindlasti kusagile Kongo ürgmetsade ja Sahara kõrbe piirimaile. Ometigi võiks Uganda olla üks Aafrika südamaa riike.


Ugandas kõneldakse luganda keelt. Luganda keelt oskab Ugandas ehk 70–80 protsenti inimestest, eesti keelt Eestis ehk sama palju. Aafrika on väga paljurahvuseline kontinent, nagu kõik teisedki kontinendid. Aafrika keeled pole ennast aga saanud kehtestada kirjakeelena. Suahiili keelt kõneleb üle 50 miljoni inimese, ülikoolikeeleks aga pole see veel saanud, vähemalt mitte loodusteaduste õpetamisel.
Ida-Aafrika on piirkond, mida turistid kipuvad päris- ehk Mustaks Aafrikaks nimetama. Kohalikke see nimetamine sisuliselt ei puuduta, sest turistidega suhtlevad inimesed räägivad just seda, mida turistid ootavad.

Metsa ja savanni piiril Kõik, kes loodusteadusi õppinud, teavad, et põnevaimad ja ka liigikirevaimad alad on piirialad. Uganda tervikuna võttes pole kindlasti klassikaline piiriala, ent ometigi lõpeb just seal savann ja algab tuhandete kilomeetrite ulatuses läände laiuv ürgmets. Muidu klassikaliselt sobivat pilti rikuvad mäed, mis mõjutavad teadagi nii taimestikku kui loomastikku. Ometigi pakub läbi Uganda kulgev alanguvöönd ruumi kahele savannipiirkonnale, mis mõlemad on rahvusparkidena maailma suurte parkide reas tuntud. Kelle muu kui inglise mõju Mõnekümne aasta tagune Uganda diktaator, Idi Amin, andis oma riigi järvedele, jõgedele ja mägedele tagasi varasemad omakeelsed nimed. Need pole siiski juurdunud ja täna kutsub iga ugandalane oma suuri järvi nii nagu kunagised kolonisaatorid on neid oma kuningliku perekonna järgi nimetanud. Kõige suurem on Victoria järv ja edasi tulevad Kongo piirile jäävad Alberti ja Edwardi järved, hoolimata sellest, et meie esinduslikem Eesti Entsüklopeediakirjastuse atlas nimetab viimast järve “vana” nimega Rutanzige. Tähtsaimad mäestikud on Rwenzori ja Mount Elgon, kuigi viimast võib nimetada pigem üksikuks kõrguvaks mäeks, nagu naabrusse jäävaid Mount Kenyat ja Kilimanjarot. Tänane Uganda pealinn, Kampala, on kärarikas ning inimesi ja autosid pungil täis. Varasem pealinn, Entebbe, mis asub otse Victoria järve põhjarannikul, on aga rahulik, roheline ja väärikas. Juba 19. sajandil inglaste poolt rajatud park on kindlasti linna üks suurimaid vaatamisväärsusi, ja seda nii vähem kui ka rohkem innustunud loodusesõpradele. Aafrika kõige sõbralikum riik! Eelnev vahepealkiri on Uganda riigi tunnuslause. Seega sama, mis Welcome to Estonia! Erinevalt meie n-ö visiitkaardist sisaldab see tunnuslause ka mingit teavet, vähemalt suhtumist. Väga veristes ajalootormides räsitud ugandalased ongi sõbralikud ja kindlasti ka uhked oma riigi üle. Samas on väga paljud neist äärmiselt vaesed, vähemalt läänemaises mõttes. Sellest hoolimata võiksid väga paljud neist olla eeskujuks meile siin, et eneseväärikuse hoidmise eelduseks ei pruugi tingimata olla rikkaks saamine. Rääkida mõnel leheküljel ühest maast ja rahvast ammendavalt on lootusetu ettevõtmine. Asun seepärast andma põgusat ülevaadet Uganda loodusest. Turist näeb Aafrikas kohalikku loodust eelkõige rahvusparkides. Paljudes maades mujalt ürgloodust ei leiagi. Uganda pole siin väga suur erand, sest riik on pigem üle- kui alarahvastatud. Mägine maastik muudab põlluharimise keeruliseks, ometigi on üles haritud ka suur osa mäenõlvadest. Tööd jätkub nendel põldudel hommikust õhtuni, ja varavalgest pimedani on inimesed ka oma igapäevaaskelduste keerises. Kes lükkab banaanidega koormatud jalgratast turu poole, nii et silmad ähvardavad suurest pingutusest pealuust välja karata, kes raiub kõblaga rasket paakunud pinnast, et põllule veel mõni jalatäis lisaks saada, kes veab kollase kanistriga vett alt orust üles mäenõlval asuvasse kodusse. Ligemale 30 miljonist ugandalasest on vaid viiel protsendil kodus elekter, ning veevärk kindlasti veel palju vähematel. Ainuke energialiik, millele loota, on su enda lihasjõud. Küllap just nende kohustuslike füüsiliste harjutuste tõttu on keskmine ugandalane väga heas kehalises vormis ja ei pea kindlasti oma fi tnessi jõusaalis kohendama. Kaks kuulsat ja mitu vähemat Uganda kuulsamad rahvuspargid on Kuninganna Elizabethi rahvuspark (Queen Elizabeth NP) Edwardi järve idakaldal ja Murchisoni joa rahvuspark (Murchison Falls NP) Alberti järve kirde- ja põhjakaldal. Kaardilt leiab veel Bwindi ja Rwenzori ja Kidepo pargid, kui rääkida suurematest, kuid peamiselt külastavad Ugandasse saabunud loodusesõbrad just esimesena nimetatud parke. Kidepo asub pealekauba otse Sudaani piiri ääres ning sinna on tänapäeval lausa eluohtlik minna. Ka Bwindi ürgmets pole päris ohutu, viimase kümmekonna aasta sees on seal rünnatud Euroopa päritolu turiste, mis pole aga gorillahuvilisi siiski peatanud. Bwindi on nimelt üks väheseid paiku Rwanda kõrval, kus n-ö tavalisel turistil on võimalik mägigorillasid vaadelda. Ohuallikaks on Kongo metsades peituvad sissid, kes üritavad kõigutada nii Uganda kui Rwanda praegust valitsust. Kindlalt võib ütelda, et loodushoid ja rahvusparkide majandamine on tänases Ugandas tõusuteel. Kahjuks pole siiski suudetud taastada kunagist looma- ja liigirikkust, mis iseloomustas sealseid parke koloniaalajastu lõpus. Kuninganna Elizabethi rahvusparki (KERP) peeti 1950. aastate lõpus üheks Aafrika kõige loomarikkamaks ja põnevamaks kaitsealaks. Hilisem võimuvõitlus, hõimutülid ja poliitiline kaos hävitasid praktiliselt kogu omaaegse looduskaitsesüsteemi. Rahvusparkide loomad söödi sõna otseses mõttes ära, sest maal valitses kaos ja nälg. 1971–1979 aastani võimul olnud Idi Amin on tuntud kui üks maailma ajaloo verejanulisemaid diktaatoreid, ent ka tema vastasrind Milton Obote juhtimisel ei pööranud kuigi suurt tähelepanu inimelude hoidmisele, eriti kui oli tegemist Amini pooldajatega. Rahu hakkas taastuma alles pärast 1986. aastat kui võimule tõusis Yoweri Museveni, kes istub presidenditoolil tänaseni. Teistmoodi savann See, kes veidi Aafrika savanniga tutvust teinud, teab reeglina, mis moodi üks õige savann oma akaatsiate ja kõrguvate kaelkirjakukaeltega välja peab nägema. Ugandas ei ole need asjad aga sugugi nii tüüpilised. Kuninganna Elizabethi parki iseloomustavad vahest kõige rohkem puukujulised piimalilled, põhjapoolsemat Murchisoni parki aga perekonda Borassus kuuluvad palmid. KERP on seega siis piimalillesavann ja Murchison palmisavann. Keenia ja Tansaania savannidest erinev on ka loomariik. Impalate ja gasellide asemel on valdavaks antiloobiliigiks pikksaba- vohlu ehk uganda kob. Olen selle teise, otse inglise keelest pärineva nimetuse siia lisanud sellepärast, et vohlu ei ole kuigi sobilik nimetus antiloobile. Murdesõna vohl tähistab ju teadagi kitse, aga antiloobid ei ole päris kindlasti kitsed. Peatumata siin pikemalt, tuleb vaid tõdeda, et eestikeelne maailma imetajate register on meil võrreldes linnu- ja taimenimede omaga täiesti embrüonaalses järgus. Kob on kaunis antiloop, väle ja graatsiline. Ka põgusal retkel näeb neid sadade kaupa. Väga palju on ka topisid ja vesivohlusid, kes jällegi ei ole kitsed, vaid antiloobid, ja sealjuures veel väga kaunid kogukad antiloobid. Murchisoni park on üks paiku, kus kindlasti võib kohata väikest ja nõtket oribit. Seda antiloopi on küll kõikjal Ida-Aafrikas, aga teda kohata ei pruugi olla kuigi lihtne. Unikaalsed lõvid Rääkida Aafrika loodusest ja jätta kahe silma vahele lõvi, oleks küll patt. Uganda lõvid väärivad aga erilist tähelepanu. Nimelt elab Elizabethi pargi lõunaosas lõvipopulatsioon, kes armastab tunduvalt rohkem puude otsa ronida ja seal päeva veeta kui teised liigikaaslased. Nõnda puulembeseid lõvisid teatakse vaid Põhja-Tansaaniast Manyara järve rahvuspargist ja naabruses asuvast Tarangire pargist. Lõvi on kaslane ja kass puu otsas pole ju mingi eriline sündmus. Ometigi on Uganda puulembesed lõvid lausa erakordne vaatepilt. Pärast öist jahti läheb kogu praid puu otsa puhkama. Kõige paremini sobivad päevaseks peesitamiseks vanad viigipuud, mis pakuvad piisavalt varju ja mugavaid lesimispaiku. Maapinnalt haruneva hiigelpuu tüvede vahele on väga mugav peita ka oma kutsikaid. Lõvidega ehitud puu leidmine on igal juhul väga suur sündmus, sest lõvid teevad ka omalt poolt kõik, et nende päevasesse puhkepaika ei saabuks kutsumata külalisi. Suured ja väikesed ahvid Uganda ülirikkas looduses on eriline koht primaatidel – meie sugulastel. Seal leidub ohtralt nii kaugemaid kui ka väga lähedasi inimese sugulasi. Neist osade vaatamiseks tuleb maksta suurem või väiksem rahasumma ning asuda teele koos relvastatud saatjaga. Mõnedega on aga niisugune lugu, et nad tulevad ise sinu juurde just siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja varastavad kõike, mis oled ripakile jätnud. Ühes reisijuhis oli kunagi kirjutatud, et kui te seate end oma telgiga mõnes Ida-Aafrika rahvuspargi laagris sisse, siis alguses vaatate suure heldimusega paaviane, kes teie askeldusi paarikümne meetri kauguselt jälgivad. Kui te aga mõni päev hiljem näete jõe ääres, kuidas mõni neist paavianidest kogemata krokodilli lõugade vahele satub, siis aplodeerite salamisi, sest vahepeal on needsamad toredad paavianid korduvalt teie telki sisse murdnud ja varastanud kõike, nii söödavat kui mitte söödavat. Aga kindlasti ei saa me oma kaugetele sugulastele seda kõike ette heita, sest eks nemadki tahavad tsiviliseeruda ja suurest globaalsest varade ümberjagamisest osa saada. Kui ilma paavianeid ja rohepärdikut kohtamata on Aafrikas raske käia, siis gvereesa (Colobus guereza) või impansi nägemist ei saa enam ainuüksi juhuse hooleks jätta. Retk mägigorillade juurde on aga kindlasti sündmusi, mida võib üheks oma elu kõige meeldejäävamaks ettevõtmiseks nimetada.



Indrek Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?