Vahest satub keegi Loodusesõbra lugejaist sõitma rongiga Lundist Malmösse või näiteks Kopenhaageni lennujaama Kastrupisse. Soovitan tungivalt sel teekonnal mitte kohe raamatu või ajalehe lugemisse süveneda, vaid vaadata mõnda aega aknast välja.

Jahmatus peaks olema garanteeritud: otse väikese Hjärupi raudteejaama tagant paistavad hansalinna moodi kõrgete katustega, tihedalt üksteise kõrvale lükitud mitmevärviliste majade read.

Põguski vaade veenab siiski, et tegemist pole tõesti mingeil saladuslikel asjaoludel säilinud keskaegse kvartali, vaid uusarendusega. Meie võtsime sel kevadel nõuks korra Malmöst tulles Hjärupi jaamas rongist maha astuda. Rongiliiklus on tihe ja peagi reisi jätkata pole probleem. Ning tunniga jõuab selle iseäraliku asula piisavpõhjalikult üle vaadata.

Vennad Berggrenid: pole me mingid neourbanistid
Arendusala nimi on Jakriborg ja seda ehitab Skåne ehitusfi rma Jakri AB. Omakorda fi rma nime päritolu pole raske mõistatada, kui tead, et selle omanikud on vennad Jan ja Krister Berggren. Ehitusettevõtlusega alustasid vennaksed 1987. aastal, Rootsi kinnisvarabuumi aegu: ostsid maad Malmö ja Lundi lähedal paiknevas Åkarpis ja püstitasid sinna oma kuus esimest maja. Kuigi ka Rootsi kinnisvaramull lõhkes, oli Janil ja Kristeril kümme aastat hiljem käsil juba neli arendusprojekti, üks neist Jakriborg.
Viimasel on veidi iseäralik nüanss: see on rajatud maale, mida meeste ema oli tungivalt soovitanud neil ära osta, aga kui pojad keeldusid, ostis vanaproua maa ise ning pärandas selle lõpuks muidugi Janile ja Kristerile. Ja suur erinevus Berggrenide teistest, “tavalistest” arendustest on loomulikult Jakriborgi disain. Esimese tähelepanu pälvis see kohaliku kollase pressi vaimukustes, peagi jõudis aga ka asjatundjate kriitika- ja tunnustusristtule alla.
Eriala-ajakirjades tuuakse Jakriborg sageli esile kui krestomaatiline näide 1980-ndail USA-s tekkinud ja hiljem Euroopaski üles nopitud neourbanimist. Viimase all peetakse silmas planeeringustiili, mis on kerkinud vastukaaluks ühtaegu nii aedlinnadele, funktsionalismile kui ka küla idealiseerivale nn naabruspõhimõttele. Või teisiti öeldes – tsoneerimisele ja valglinnastumisele. Maa nappus ja kõrge hind sunnivad pinda säästvamalt kasutama, koondumine pisemale alale toob kaasa keskkonnahoidlikult väiksema vajaduse autode järele.
Kummalisel kombel eitavad vennad ja nende arhitekt mis tahes sidemeid neourbanismiga, olgu siis aluspõhimõtete sarnasus pealegi ilmne: mõistuspärane ja keskkonnahoidlik planeering ja ehitusviis, hoonete tõhus ja jätkusuutlik kasutus, kodude toomine võimalikult töökohtade lähedale, jalgrataste ja ühistranspordi eelistus, kogukonnatunne. Neourbanistid peavad esmatähtsaks ka ehitusstiili sobivust kohalikku ajalukku, kliimasse, maastikku ja geograafi asse.
Muide, just arvestamine – või täpsemalt arvestamata jätmine – kohaliku eripäraga on üks suuremaid etteheiteid, mida teevad Berggrenidele skoonelased: sellised majad sobiksid kritiseerijate kinnitusel kokku küll Lääne- ja Põhjamere äärsete hansalinnade stiiliga, mitte aga Skåne ehitustavadega. Ja mõni eriti radikaalne kritiseerija on ajalugu meenutades ka kirunud, et näe, ei taha skoonelased rootslasteks hakata, vaid püüavad ennast ikka Saksamaa või Taaniga määratleda…

Kas Jakriborgis on hää elada
Kui kogu see teoretiseerimine kõrvale jätta, siis vähemalt asula välispilt on tõesti efektne. Kitsad või väga kitsad ning enamasti ikka käänulised tänavad; autosid pole esmamuljena lausa sugugi: kogu linnake tundub olevat kui üks sõbralik jalakäija- ja jalgrattaparadiis. Pärast saan aru, et jakriborglastelgi on ikka autosid küll, ainult et parklad pole mitte majade vahel, vaid servades: raudteega rööbiti kulgeva “linnamüüri” varjus ja linna vastasküljes põlluservas. Kummalisel kombel ei paista rootslast vaevavat vajadus mõnikümmend või sadakond meetrit jala käia… Sealsamas linnamüüri juures ja sugugi mitte otse majade kõrval on ka eht rootsipäraselt rohkete eri liiki kastidega jäätmekeskus. Linnamüür, mis tegelikult on ju helitõke ja peab summutama otse asula kõrval kihutavate rongide mürinat (see on Eestist tuttava müraga võrreldes uskumatult tagasihoidlik), on veel pooleli: osa seinastki täitmata ja katus peal ainult väikesel lõigul.
Majad on tõesti ilusad – rohketes värvitoonides, kõrgete gooti katustega, sõbraliku tihedusega külg külje kõrval ja igatpidi korras; lakooniliste, aga samas kenade detailidega: keskaja stiilis laternad, vitraažakendega galeriid mõnede majade teiste korruste vahel, lilleamplid ja -vaasid. Muidugi peitub keskaegse eksterjööri taga täiesti nüüdisaegne sisu.
Jakriborgi elanikkond olevat üsna seinast seina Rootsi ühiskonna läbilõige: on vastabiellunuid ja pensionäre, lastega peresid ja kuna otse kõrval on suure ülikooliga Lund, siis muidugi ka tudengeid. Lundi lõunapoolne siluett paistab asula servast kenasti kätte, põhilisteks maamärkideks kuulus katedraal, hiigelhaigla, tähetorn ja Kõikide Pühakute kirik. Jakriborglastele meeldivat elupaiga lähedus iidse ülikooliga Lundile ja Rootsi suuruselt kolmandale linnale Malmöle: rong viib esimesse kolme- nelja, teise kümmekonna minutiga. Linnakese atmosfäär öeldakse olevat elav, aga rahulik ja väga lapsesõbralik. Muidugi on olemas kõik olulised poed ja teenindusasutused, restoranid ja väikesed õdusad kohvikud. Kooli, Hjärupi algkooli, lähevad lapsed tunneli kaudu raudtee alt läbi.
Kõneldakse küll mõnedest probleemidest, mis on üürnike ja Jakri AB vahel olnud heakorra küsimustes, aga üldiselt näitavat uuringud, et inimesed on oma elukohaga rahul või selle üle lausa õnnelikud.

Olemasolev pole kaugeltki kõik
Plussina mainitakse ka üüri: Rootsi kohta üsna tagasihoidlik 900 Rootsi krooni ruutmeetri eest aastas. Kokku on Jakriborgi arendajail ehitusluba praegu 1300 korteri jaoks, valmis on neist veidi rohkem kui kolmandik. Lugeda võib plaanidest ehitada koguni kuni 3500 korterit. Aga ehitustempo just väga kõrge ei ole ja väidetavasti olevat inimestest, kes veel valmimata kortereid üürida tahavad, moodustunud kenake järjekord. Kavas on rajada ka üks suurem kaubanduskeskus.
Üsna arusaadavalt on iseäralik linnake tasapisi muutumas ka turistlikuks tõmbekohaks. Kas kõik elanikud ka selle üle rõõmustavad, on mõistagi raske uskuda, aga kohvikute ja poekeste käive saab kindlasti hoogu juurde.
Me oleme Jakriborgis õhtusel ajal; päike on juba üsna madalal, nii et pildistamisolud pole just vaimustavad. Aga kõik, kes mu rohkeid fotosid on vaadanud, imestavad hoopis muu üle: näha on vaid üksikuid inimesi. Neile tuleb siis seletada, et “kodu on mu kindlus” põhimõttest nii lugupidav rootslane lihtsalt ei kooserda õhtuti lõunaeurooplase kombel mööda tänavaid. Eriti mõjusa kinnituse siinse rahva ülimast privaatsustaotlusest annavad põllupoolsete majade ette ehitatud madalad piirdeaiad: üldisesse keskajapilti minu meelest sama sobivad kui sadul sea selga.