Maakera kasutatavad hektarid ja inimeste arv on teada – kui selle viljakas pind inimeste vahel ära jagada, jääb igaühele umbes 2 hektarit, mille peal toota eluks vajalik toit, kehakate ja ulualune. Tore oleks, kui ühe inimese ökoloogiline jalajälg ei võtaks enda alla rohkem kui 2,2 ha, siis mahuksime veel Maa peale ära. Ja tore oleks, kui meil oleks vaja ainult ühte planeeti.

Iga meie tarbitava eseme tootmine kulutab Maa ressursse, nii-öelda jätab jälje – ökoloogilise jalajälje. See jalajälg näitab, kui palju maad ja vett tuleb kasutusse võtta, et toota mõnd materjali ning katta selle tarbimise ja kõrvaldamisega seotud vajadused.

Arenenud riigid tarbivad muidugi oluliselt rohkem, kui selliselt jagades võimalik oleks. Euroopa Liidus kasutatakse inimese kohta keskmiselt 5 ha/a, samal ajal, kui aafriklased jäävad 0,8 piiresse. Eesti on Euroopa üks raiskavamaid riike, lähenedes oma seitsme hektariga pigem ühendriikidele, mille jalajälg võtab inimesele ligi kümme hektarit. Kuidas siis nii? Kuigi eestlased tarbivad kaupu ja teenuseid veel mitu korda vähem kui näiteks sakslased, on meie loodusesse jäetav jalajälg oluliselt suurem, sest suures osas on meie tarbimise aluseks keskkonnavae nulik põlevkivienergeetika. Sooja on ju vaja, kütet on ju vaja. Seega on ka askeetlikult tarbivate eestlaste jalajälg ootamatult suur. Tarbimisstruktuurilt hakkavad eestlased lääneriikidega üha sarnasemaks muutuma – armastame elada järjest suuremates korterites või majades, kasutame rohkem energiat, liikleme ühistranspordi asemel autoga, reisime sagedamini. Erinevalt lääneriikidest sööme me aga näiteks rohkem liha (mille tootmine võtab oluliselt rohkem ressursse kui taimetoit) ning taaskasutame materjale harvemini – näiteks jäätmeid. Et selgitada elustiili mõju ökoloogilise jalajälje suurusele, toome teieni nelja tarbijatüübi kirjeldused.

Mis meie igapäevaelus mõjutavad jälge?
Eestlaste puhul reeglina autokasutus ja lendamine, liiga suur elamispind ja lihatoidulisus. Näpunäiteid jalajälje vähendamiseks:
• vähenda lennureiside arvu, puhka rohkem Eestis
• kui sul pole suurt füüsilist koormust, vähenda liha söömist
• vähem kanget alkoholi ja ohtralt töödeldud kaloririkkaid toite
• ära tarbi hooajavilju väljaspool hooaega, eelista kodumaist
• kasuta ühistransporti isikliku auto asemel
• elukoht vali infrastruktuurist lähtuvalt – et töökoht, kool, kauplus, ühistranspordiliinid ja seltsielu oleksid lähedal
• eluase vali ökonoomne, ära ela üksinda suurel elamispinnal
• Eesti tingimustes väldi elektrikütet, ära küta üle ega lase sooja taevasse
• väldi tarbetut ja /stand-by/ kodutehnikat
• mõtle, enne kui ostad, väldi emotsionaalseid oste, ühepäevamoodi
• sorteeri jäätmeid Roheliste rattaretkel mõõdeti retkeliste jalajälge
• Üks keskmine retkeline võttis oma elustiiliga enda alla 4,34 hektarit.
• Keskmine CO2 hulk inimese kohta oli aastas 7,8 t. (CO2 sobiliku arvu kohta ei oska keegi selget vastust öelda, teadlased vaidlevad selle mõju üle. Vähem inimmõju kliimale oleks alati igaks juhuks parem.)
Miks eestlaste jalajälg on nii suur? Lubatud 2 ha asemel 7 ha? Kui meil põlevkivi probleemi poleks, siis meie säästlikud linnainimesed ikkagi lubatud jalajälje piiresse reeglina ära mahtuda ei suuda. Alustame sellest, et erinevalt aafriklastest (keskmine 0,8 ha ) on meil vaja kütet ja talveriideid, rohkem toitu kehatemperatuuri hoidmiseks. Aga elektriküte ei ole ise otseselt suurema jalajälje põhjustaja, vaid see, millest see elekter tuleb. Eestis üldjuhul põlevkivist. Põlevkivi on äärmiselt ebaefektiivne ehk selle energeetilisest väärtusest kättesaadav osa jääb maagaasile kahekordselt alla.
Mõtlemiseks. Tuumajaam on küll puhtam viis elektri tootmiseks (kaevandamine välja arvatud), kuid jalajälje arvutamisel arvestatakse sisse selle õnnetuste risk, mis ei ole väike ning samuti on probleemiks, et ühegi jaama kulusid planeerimisest sulgemiseni, kütuse tootmisest kuni kahjutustamiseni pole veel kokku arvutatud.