Panin vile suule ja lasin sellel ligi kolm sekundit kõlada. Enne aga olin vile peitnud kokkupigistatud pihkudesse, et kõla veidi summutada – esimene on mõeldud läheduses viibivatele sokkudele. Oli tuulevaikne augustiõhtu ning päike hakkas tasapisi puude taha vajuma. Istusin ühe suurema heinamaa ääres, näoga loojuva päikese poole. Varjet ja varju pakkus vana toomingas, mille oksad ulatusid kohati maapinnani. Seal toominga all istudes ootasin sokku.

Eelmisel päeval jalutasin sealt heinamaalt läbi, et koht valmis vaadata. Tegelikult olin arvestanud kolme varjepaigaga, millede kasutamine sõltuks sellest, kust poolt tuul puhub. Seljataha jäi väiksem, niitmata heinamaa, mis oli suurest pügatud rohuväljast eraldatud puude riviga. Seal oli suur kivihunnik, mis koosnes mõnikümmend aastat tagasi kokkulükatud talumajast või õigemini tolle vundamendist.

Pärast esimest vilet ootasin ligi 20 minutit. Ootamise ajal peab istuma vaikselt, rahulikult ja kannatlikult, et oma liigutustega läheduses olevat sokku ära ei peletaks. Võtsin uuesti vile karbist välja ning seekord vilistasin kolm korda, kolme ilmakaarde. Mõni võib mõelda, et mis vilet ma seal siis vilistasin? Tegemist on nn sokuvilega, mille jahindustarvete poest ostsin ja enne kasutamist häälde panin. Vile hääleks on piiks, mis jäljendab, ja seda väga täpselt, metskitse häält. Või, kui täpsem olla, siis paarilist otsiva metskitse häält. Seekordsed viled olid mõeldud juba kaugemal olevatele sokkudele.
Möödus ligi kümme minutit, kui äkki nägin “vastaskaldas” sokku, kes rahulikult metsaserval rohtu sõi. Pildistamiseks oli loom liiga kaugel, mistõttu pidin ta enda poole meelitama. Seekord kasutasin esimese vile meetodit, mis tähendab, et vilistasin suletud pihkudesse. Kohe tõstis sokk pea ning hakkas minu suunas sammuma. Jälgisin teda läbi objektiivi, et pildistamiskaugust paremini hinnata. Kui ta oli jõudnud heinamaa keskele, tegin esimesed kaadrid. Päike paistis mulle puude vahelt otse objektiivi, mis tekitas kaadri vasakusse serva erilise kollaka loori. See aga ei seganud, sest paigutasin soku paremasse serva. Korraks ta peatus, laskis pea veidi allapoole, et ilmselt vile allikat paremini kindlaks teha. Mõtlesin, et sellest punktist lähemale ta ei tule.
Nagu selgus, mõtlesin valesti, sest pärast kümmekonnasekundilist pausi tuli ta edasi. Nüüd juba väikestviisi traavides. Mõne sekundi pärast ilutses ta minust ligi 15 meetri kaugusel. Keeras külje ette ja poseeris. Ei tea, kas ta ikka teadis, kes seal toominga all istus? Lasin näpul päästikul vabalt tunda. Isegi kaamera klõbin ei peletanud teda eemale. Vastupidi, loom tuli mulle järjest lähemale. Lõpuks oli nii ligidal, et sain temast portreevõtteid teha. See aga polnud veel piiriks. Mõned sammud veel ja objektiiv enam ei teravustanud. See pidi olema siis lähemal kui 5,5 meetrit. Nüüd hakkas ta rahulikult sööma, mille käigus siis vaiksel sammul metsa poole kõndis. Uskumatu, aga tõsi.