Soovime „58. laiuskraadi” lugudega
viia lugejat meie looduskaitsepaikadesse.
Tahame küsida, kuidas elavad meie kaitsealad ja kaitsealused ning kuidas elab meie looduskaitse.
Eesti looduskaitse kaart 21. sajandil näeb välja meeldivalt kirju, nagu viigerhüljes: kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, liikide leiukohad, pargid, üksikobjektid.
Kulgeme neid avastades idast läände, Peipsi äärest Läänemere poole, 58. laiuskraadidel.
Oleme sellega endale lubanud õige suure vabaduse. Kui vaadata Eesti kaarti, näeb numbriga 58. algavaid laius kraade alates
mõttelisest Veriora- Tõrva-Kabli joonest kuni mõttelise Vasknarva-Anna-Risti jooneni. Nende
kahe kriipsu vahele pea pool Eestit.
Kui aastatel 2005–2009 Loodusesõbra sarjades „Sammud omas Eestis“ ja „Kagust loodesse“ liikusime üksnes jalgsi, siis nüüd võtsime appi
jalgratta. Ehk tulevad edaspidi mängu ka
hobuvanker, soome kelk, nõialuud – elame
näeme. Juulis jõudsime metsadevahelisse Välgi külla Tartumaal Vara vallas, 27. septembril laadisime samas jalgrattad auto katuselt maha, et oma teekonda jätkata.

Olete midagi kuulnud Välgi looduskaitsealast? Mitmendat põlve Välgi mees Viktor Jurkin ka ei olnud, kuni vastav silt talle paar aastat tagasi ühel päeval teel ette juhtus. Neid olevusi, kelle pärast kaitseala loodi, on eluaeg traktoristi ja põllumehe ametit pidanud Kännu talu peremees aga küll ja küll kohanud – nii metsist kui ka must-toonekurge. „Teda
olen näinud oma põldude peal igal aastal,
tavaliselt juulikuus.“

Metsisega seoses meenub Viktor Jurkinile aga lugu sügavast nõukogude ajast – üks mujalt tulnud mees, kes looduskaitsealust lindu Välgil tulistas ja haavas, viidi vangi. Välgilt voolab läbi Kääpa jõgi, seesama, kus needusega mõõk Kalevipojal jalad maha lõikas. Sillal seistes kõneleb Viktor Jurkin meile vastuolust, mis tema meelest riigi poolt looduskaitseala loomise ja hoidmise vahel ilmneb.
Läinud suvel ilmusid RMK mehed kaitsealale jõge süvendama. Viktor Jurkin kui Välgi patrioot läks küsima: „Mida te teete?“ „See on käsk,“ vastasid mehed. Midagi head selles võserikuga kaetud soomaa parandamises Viktor Jurkin küll ei oska näha – Kääpa jõe kunagi haugirohked käänud said mudasemaks kui enne. Jõge oli süvendatud 1970. aastatel ja juba siis tehti plaan uueks süvendamiseks, mis nüüd teoks tehti.
Kui püüda panna jõesüvendus mõttetute tegude kotti ja mõelda Välgile – see on tõeline laanetagune.
„Hundid hüüavad üksteist ühest mägestikust teise mägestikku ning ilves käib koos pojaga minu talu tagant üle tee,“ kõneleb Viktor Jurkin. „Ülemöödunud aasta oli tal kaks poega, möödunud aasta üks ja tänavu ka üks.“ Kui Viktor Jurkin ühel õhtupoolikul õues tehnika juures nokitses, nägi ta kõigepealt emailvest, kahesaja meetri kaugusel. „Ema vaatas enne tee peal ühele ja teisele poole, siis tuli poeg järele. Minuga on nad harjunud, mind nad ei pelga.“

Voore lael põld, allpool talu ja siis karjamaa
Liigume Välgilt Pataste poole, mõnusat metsadevahelist teed mööda. See kruusateegi oleks justkui omamoodi looduskaitseala, sest Välgi mees Mati Järvoja, kelle õues me seljakotte pakime, on seal kõiki loomi näinud ja isegi telefoniga fi lminud metsist, kes segase peaga ta autot ründas. Meie näeme langevaid lehti, vanu talusid, mõnda seenelist. Juba tõus esimesele voorele sunnib ühte meist rattalt maha astuma.
Vooremaa maastikukaitsealale jõudes hargneme. Ingmar sõidab Raigastvere vaatetorni maastikuvaiba mustreid püüdma. Mina liigun piki Kaiavere voort, ja see minek on imeilus: saare-kuusevahtra- lehise-allee septembrilõpu päikesevirvenduses. Kahel pool küntud põllud kajakakarjadega, teest veidi eemal voorte küljel põlispuude vahel talud, kaugemal all järved. Omapärane Vooremaa maastik – suletud ja avatud ühekorraga.
Maaülikooli maastikukorralduse ja loodushoiu professor Kalev Sepp, kellelt hiljem kommentaari küsime, soovitab Vooremaal rändajale tähele panna ajaloolist maakasutust: voore lael künnimaad, talud kahe kolmandiku voore peal ning talust allpool, järve ja maja vahel karjamaad.

Pikkade esijalgadega lehm
Kohtume Ingmariga taas kauni Praaklima voore all Märulaane talus, kus räägime juttu külameeste Jaan Reino ja Tarmu Viluga, esimene on Vooremaad teeninud traktoristina, teine majandijuhina.
„Viljakoristusel oli see mure, et vili jookseb ühele poole hunnikusse ja hakkab üle sõela jooksma,“ kõneleb tööst voorekünnistel ja -seljakutel Jaan Reino. „Osav põkamees võib kahe ratta peal sõita, traktor võib ka ümber minna, aga hobune saab iga asjaga hakkama, tema ümber ei lähe.“
Praaklima tulebki sõnapaarist „praak maa“. Rahvasuu kõneleb, et Praaklima lehmadel olla esijalad pikemad kui tagajalad, et ikka järsul karjamaal püsti püsida.
Tarmu Vilu meenutab Kehtna kombainereid, kes tulid Vooremaale appi, kuid läksid tagurpidi tagasi, sest ei julgenud oma masinaga voortel töötada. „Siis tulid Puka mehed, kes ütlesid, et need pole mäed ega midagi.“
Jäätekkelised voored võivad kuluda, kuid neid ei ähvarda kadumine. Küll aga võivad võssa vajuda uhked vaated. „Olen Sikkari mäelt näinud viit järve – Elistvere, Raigastvere, Kaiavere, Soitsjärv ja Pikkjärv – kuid nüüd näeb vaid kahte,“ kõneleb Jaan Reino.
Kalev Sepa sõnul näeb Vooremaa maastikukaitseala kaitsekorralduskava ette sekkumist vaadete avamiseks. „Talude taasasustajad on Vooremaal teretulnud. Ilma inimeseta pärandkultuuri väärtused, näiteks külade struktuur ja avatud maastik ei säili.“
„Minul on kindel plaan Raigastvere järve põhjatipp võsast ära puhastada, aga järv läheb eest ära, kasvab kinni,“kõneleb Tarmu Vilu.
„Eriti jõudsalt kasvavad kinni Soitsjärv ja Elistvere järv,“ märgib Kalev Sepp. „Tavakodanikule võib see näida katastroof, kuid järveuurijale on see etapp veekogu arengus. Hoopis teistlaadi probleem on, et maaomanikud sulgevad vähesed juurdepääsud Vooremaa järvedele.“

Luua puude paabelis
Mullaverelt pressime Nava mäkke ja veereme sealt alla Luua arboreetumi, kus meid ootab Luua metsanduskooli õppejõud Vello Keppart, pakkudes väsimuse vastu sidrunväändiku hapusid marju.
Metsamees Alfred Ilvese (1912– 1995) rajatud Luua looduskaitsealuses arboreetumis kasvab üle 800 liigi ja vormi. Kust pärineb soov seesuguse mitmekesisuse järele? Alfred Ilves oli ikka öelnud: „Kujutage ette, et rajate aia kodumaistest liikidest, see saab ju üsna mage!“
Keegi ei saa aga kätt ette panna, kui võõrpuuliigid hakkavad arboreetumist mujale levima. Vello Keppart näitabki meile arboreetumi läheduses väikeses künnapuusalus kasvavat pirnipuud. Kahest vanast künnapuust, kes kasvavad meil oma levila põhjapiiril, loodusliku järelkasvuna tekkinud künnapuusalu on väärtus omaette, vääriselupaigana ka kaitse all.
„Kas ma tohin maha võtta oma aias kasvavat künnapuud või jugapuud,“ küsib Vello Keppart põhjusmõttelise küsimuse Loodusesõbra lugeja käest. „Nad on ju meie looduses haruldased ja kaitse all!“
Luua arboreetumi harulduste seast paistab silma salk tuulepesakuuski, mutante, kel geneetiliselt on pärsitud pikkuskasv. Kõik okaspuude kääbusvormid on tuulepesadest saadud.
800 liiki võib vaadata kaheksa tundi, aga neist võib ka 18 minutiga väsida. Arboreetumil on kindlasti oma õpetlik pool. „Ei pea Ameerikasse minema, vaatad sealseid puid siin,“ ütleb Vello Keppart. Arboreetumitel on aga ka teine, segadustekitav omadus. 22. sajandi bioloogidel saab Vello Kepparti sõnul Luua metsas keerukas olema.

Looduskaitsest ja kasumimaailmast „
...juba 1960ndatel aastatel nii mõnedki ringkonnad ei hakanud looduskaitse komisjoni peale vaatama kuigi hea pilguga. Tema oli ühtedele majandusplaanide elluviimise takistajaks, teistele sissetungijaks võõrastele „jahimaadele”, kolmandatele rahuliku äraelamise häirijaks.“ Need sõnad ütles Eerik Kumari, kui Eesti TA Looduskaitse Komisjon tähistas oma tegevuse 20. aastapäeva. Teadagi, ütleme täna. Olid teistsugused ajad.
Nüüd on meil teadmistepõhine riik. Kõik peaksid nagu teadma, et looduskaitse on vajalik eelkõige inimesele endale. Kas aga suhtumine looduskaitsesse on toonasega võrreldes muutunud? Kas hääled, et looduskaitse takistab arengut, on ühiskonnast kadunud? Kas me kasutame oma rahvuslikku rikkust – loodusvarasid ja loodusressursse säästlikult?
Oli aeg, mil looduskaitselised argumendid olid viimaseks hädaabiks ebasobivate projektide peatamiseks. Nii loodi Lahemaa rahvuspark salamisi ka Tallinna suunas nihkuvaid kaevandusi peatama. Fosforiidisõjas olid just looduskaitselised kaalutlused need, mis peale kõige muu aitasid ära hoida ka massilise võõrtööjõu sissetoomist. Kas täna on midagi teisiti? Ikka siis, kui otse öelda ei saa või ei sobi, jääme lõpuks lootma looduskaitselistele argumentidele. Pole vahet, kas kohalikud elanikud vaidlevad mõne kaevanduse kaugarendajaga või diskuteeritakse rahvusvahelise toruprojekti üle. Käitumismudelid, mis töötasid minevikus, jätavad inimkonna pikemas perspektiivis hätta. Kui looduskaitse suudab täna ära hoida mistahes looduse arvelt kiirkasumit taotleva projekti, võidab sellest kogu ühiskond.
Urmas Tartes, loodusemees