5/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Kuidas Kablis avastati osaränne

Eestisse rajati esimene linnujaam Kabli rannikule 40 aastat tagasi seoses poolakate tollal Läänemere idakaldal käivitatud
lindude rändeuurimisprogrammi „Operatsioon Baltica” ja meie oma rõngastuskeskuse loomisega Matsalu looduskaitsealale. Programm võimaldas varustada linnujaama vajalike rõngastega,
mis kandsid tollal nõukogude okupatsiooni
oludes uskumatut signatuuri „ESTONIA MATSALU”.

Kabli linnujaama rajajal, tollasel Nigula looduskaitseala juhatajal Henn Vilbastel ei olnud tõenäoselt ettekujutust, et alus saab pandud väga pikaajalisele projektile, mis on kestnud tänase päevani. Pigem oli mõte kasuta da võimalust kaasa lüüa rahvusvahelises koostöös, mille algatasid poolakad ning saada selgust oma uurimisobjekti – rasvatihase rändekäitumise kohta – mis ei olnud tollal sugugi väga selge,aga millesse järgnevad aastakümneid tõid lahendusi.

Tavaliselt on linnujaamad rajatud kohtadesse, kuhu ränne tugevalt koondub – need on merre ulatuvad poolsaared või maasääred ning meresaared, kus on suhteliselt lihtne püüda suurt kogust rändelviibivaid linde. Kabli puhul sattus linnujaama asukoht tavalisele mererannikule, mis on samuti lindudele heaks rände juhtjooneks. Kuid koondumine ei ole siin tugev. Siiski esialgu nõrkusena tundunud asukoht on osutunud just Kabli linnujaama tugevuseks – siia püstitatud suur üle 15 m kõrgune Helgolandi tüüpi hiigelrüsa võimaldab avastada ka rändeliikumisi, mis jäävad nii visuaalvaatlejal kui ka rände kontsentreerumiskohtades asuvates püügikohtades märkamata. Nii on Kabli linnujaam sobiv koht paikseks peetavate ja osaliselt rändavate metsavärvuliste rändeliikumiste uurimiseks, kelle puhul toimub ränne märkamatult mööda metsamassiive ja kes väldivad väljalendu avamaastikule.
Nüüd on selgunud, et täielikeks paigalindudeks peetavad sootihased, tutt-tihased ja puukoristajad võivad mõnel aastal ette võtta küllaltki arvukaid sügisesi rändeliikumisi. Ka algne huviobjekt rasvatihane osutus Eestis osaränduriks, kellest osa asurkonda on põhiliselt rändajad (loodusmaastikes pesitsejad) ja osa peaaegu täiesti Mats Kangur paiksed (linnades pesitsejad). Küll võib tõdeda, et viimase paarikümne aastaga on Kablis rasvatihaste ränne muutunud vähemarvukaks, mis viitab lindude võimele kiiresti kohaneda muutuvate kliimaoludega. Kabli linnujaamas kõige arvukamalt märgistatud linnuliik – Euroopa väikseim linnuliik pöialpoiss – on samuti osarändur, kelle asurkonnas paiksete ja rändsete isendite vahekorda reguleerib looduslik valik.

Pöialpoiss – enim märgistatud lind
Kablis 40 aasta jooksul on Kabli linnujaamas kõige enam märgistatud pöialpoisse (Regulus regulus) – üle 156 000 isendi on Kablis jalga saanud MATSALU kirjaga rõnga, mis moodustab veidi üle veerandi linnujaamas rõngastatud lindude koguarvust. Taasleide on kogunenud veidi üle 170 – see tähendab, et ühe taasleiu saamiseks tuleb märgistada peaaegu tuhatkond pöialpoissi.

Pöialpoiss: nii talvituja kui rändaja
Vaatamata sellele, et tegu on Euroopa väikseima linnuga, suudavad pöialpoisid talvituda nii talvel madala temperatuuri ja lühikese päevaga Põhja-Euroopas kui rännata talvituma pehmema kliimaga Keskja Lääne-Euroopasse. Rändel suudavad pöialpoisid regulaarselt ületada ulatuslikke veetakistusi. Kablis rõngastatud isenditest on Läänemere teiselt kaldalt saadud poolsada taasleidu ning üks pöialpoiss on jõudnud isegi Suurbritanniasse. Pärast mere ületamist on pöialpoisid üpris kurnatud, mis viitab sellise rändetaktika toimimisele füsioloogilisel piiril.

Linnud valivad ilma, millal lennata
Pöialpoisid kasutavad edasiliikumiseks erinevat taktikat. Kui valdavad kõrgrõhkkonnad ja ööd on selged, rännatakse öösel ning ületatakse ka sageli tuule toel Läänemerd, seda kinnitavad taasleiudki.
Läänemere taolise takistuse ületamiseks peab ligikaudu 5 grammi raskune lind koguma piisava „kütusevaru” – rasvuma, suurendades kiirelt kehakaalu kuni kolmandiku võrra. Lisaks on vajalik arvestada ka ilmastikutingimustega – vaja on ülelendu toetavat sabatuult. Nii hindavad rändel rannikule jõudnud pöialpoisid ilmastikutingimusi ning stardivad ülelennuks vaid soodsate olude puhul. Kablis on linnurüsaga korduvalt õnnestunud suures koguses (poole tunni jooksul kuni tuhat isendit) püüda päikeseloojakul öisele rändele startivaid pöialpoisse.

Tuul triivib pöialpoisse
Kui valdavad kõrgrõhkkonnad, ööd on selged ning puhuvad soodsad tuuled, rännatakse öösel ning ületatakse ka sageli tuule toel edukalt Läänemeri, mida kinnitavad taasleiud Rootsi linnujaamadest. Vahel kalduvad merd ületavad väikesed pöialpoisid tuuletriivi tõttu edelasuunast kõrvale ning neid on tabatud Ahvenamaal asuvatest linnujaamadest.

Vihmaga lennatakse valgel ajal
Vihmastel perioodidel kasutatakse aga edasi liikumiseks varahommikuid, kulgedes mööda rannikumetsade puuvõrasid lõuna poole.
Mõnel aastal domineerivad pöialpoiste põhilisel sügisrändeperioodil septembri teisel ja oktoobri esimesel poolel madalrõhkkonnad ning öiseks rändeks soodsa ilmastikuga öid napib. Sellistel perioodidel koguneb rannikul asuvatesse metsadesse massiliselt pöialpoisse, kes liiguvad edasi varahommikuti mööda puuvõrasid lõuna poole, eelistades lennata vastutuult. Taolistel aastatel tabatakse Kablis märgistatud pöialpoisse põhiliselt Läänemere idakalda linnujaamadest. Kui võrrelda mööda rannikut ja merd ületavate pöialpoiste rände kiirust, siis viimastel on see kordades suurem. Rändekiirus on suurem ka lindudel, kelle rasvavarud olid rõngastamisel suuremad. Talveperioodil on talvituvaid tabatud põhiliselt Saksamaalt, kõige kaugemad Kablis märgistatud pöialpoiste taasleiud pärinevad aga Itaaliast ja Prantsusmaalt. Rõngastatud isendite kevadrände aegsete taaspüükide põhjal toimub tagasipöördumine pesitsusaladele aprilli teisel poolel. Seega on pöialpoiss tüüpiline lähirändur, kellele on omane nii lühimaaränduritele iseloomulik päevane ränne kui ka kaugränduritele omane öine ränne.

Pöialpoiss on ka osarändur
Siinkohal tuleb rõhutada, et pöialpoiss on ka osarändur, kelle asurkonnast osa jääb Eestis talvituma pesitsusaladele, olles siinsetes okas- ja segametsades talviti üks tavalisem liik. Küll võib tõdeda, et pärast väga külmi ja lumerohkeid talvi jääb kevadeks ellu väga väike osa talvitujatest. Samas osutub paigalinnuks olemine kasulikuks ellujäämisstrateegiaks pehmete talvede puhul. Hiljuti on eksperimentaalselt tõestatud, et lindude rändsus on piisavalt tugevalt pärilik ning valiku toimel võib asurkondade rändsus muutuda suhteliselt kiiresti. Suure tõenäosusega määrab ka pöialpoisi asurkondades paiksete ja rändsete isendite vahekorda looduslik valik. See kajastub ka pikaajalises linnujaama andmestikus, kus on perioode, mil pöialpoiste arvukus on väga kõrge, ja perioode, kui see on madal. Kindlasti on lühikese elueaga pöialpoiss heaks mudelliigiks rändekäitumise edasiseks uurimiseks kiirete kliimamuutuste mõjust elustikule ning võimaluseks uurida liikide kohastumisvõimet muutuvate keskkonnatingimustega.
Ühe taasleiu saamiseks tuleb märgistada peaaegu tuhatkond pöialpoissi.

Mis tuuled on rändajale hääd?
Öösel on hea lennata kirde- ja idatuule, aga ka põhjatuule toel – ilmselt nii saabki 5grammine lind üle mere. Tegelikult kaalub ta küll 6–7 grammi, millest pärast mereületamist on järel taas tavapärased 5 grammi. Üldiselt, mida hilisemaks jääb rändeperioodi faas, seda kiiremaks ränne läheb (võidujooks, et õigeks ajaks kohale saada). Koostöös vene uurijatega on selgunud, et Läänemere idakalda (põhiliselt Venemaalt ja Soomest pärit) pöialpoisid rändavad kiiremini just rände algusperioodil, st ajal, kui on vajalik ületada takistust. Pärast, kui on jõutud Läänemere lõunakaldale, kulgeb ränne aeglasemalt. Meie laiuskraadil eelistatakse öist hüpet, lõuna pool aga päevast „edasiimbumist”. Kui ilm ei võimalda, toimub ka meil hommikune aeglane päevaränne. Tundub, et pöialpoiste rände edu võti on just võita aega rände esimeses faasis takistust ületades ning pärast jääb rohkem aega talvitu miseks sobiva putukarikka kuusemetsa leidmiseks Kesk-Euroopas.

Öine ränne säästab energiat, aega ja vähendab riski
Et pöialpoiss öösel rändab, on omamoodi paradoks, sest tavaliselt kasutavad lühimaarändurid rändeks päeva ja kaugrändurid ööd, kuigi on erandeid. Öise rände eelisteks loetakse:
1) päevane aeg jääb toitumiseks,
2) öösel on jahedam, mis vähendab ülekuumenemise ohtu ja vähendab veekadu,
3) öösel on õhk niiskem, mis aitab vähendada veekadu,
4) jahe õhk on vähem tihe ja lennuks vajalik energiakulu väiksem,
5) öösel on vähem tuult (just vastuvõi külgtuult),
6) navigeerimiseks saab kasutada tähistaevast,
7) röövlusriskid on öösel väiksemad.



Agu Leivits
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?