Aeg-ajalt küsivad Tallinna või mõne teise linna inimesed, kuidas leida oma hiit? Et seda
öelda, peab teadma, kus on inimese juured. Keegi meist pole päriselt linnast pärit, juured ulatuvad ikka küladesse ja taludesse. Kõige õigem on mõelda, millise esivanemaga, tema kodukohaga on su side kõige tugevam. Küllap siis seal külas või kihelkonnas asub ka su hiis, mida otsida, kus käia ja millele mõelda. Selles hiies kohtuvad su jäljed, mõtted ja pilk esivanemate omaga.

Aga kui sa oled kesk linnakära ja tunned,
et vajad nüüdsama veidi rahu, värsket õhku, puudekohinat, linnulaulu, vetevulinat, väge ja esivanemate lähedust? Tallinna Raekoja platsist 30 km hommikupäevas asub metsa varjus Siniallikas. Varsti pärast kiirtee lõppu, kohas, kus Tartu maantee ületab teist korda Pirita jõe, leiad vasakut kätt autoparkla ja selle nurgast metsa kaduva raja. Rajal paremale hoides jõuad peagi tumeda jõevooni, ületad soonikuorgu mõõtva silla ja … kui sa oled siin esimest korda, tabab sind kindlasti üllatus.

Puude vahelt hakkab paistma midagi erksalt sinakasrohelist, mis lähenedes täidab metsa vahel avaneva välu sügava veepeegliga. See on nagu ime. Midagi nii erakordselt helget ja värvikat peitub siin kalda ja kõrgete puude varjus ning täidab su hinge rõõmuga.

Tõusuveeline allikajärv
Sini- ehk Ohvriallikas on tõusuveeline allikajärv, mille põhjas vesi paljudes kohtades üles „keeb”, allikas toitub survelisest põhjaveest. Allikal on laiust kuni 20 meetrit ja sügavust kuni 4 meetrit, vees võib sageli näha kalu. Värvi annavad allikale selle põhjas paistvad sinakad liivaosakesed. Järvekesest väljavoolav oja suubub sajakonna meetri pärast jõkke.
Õigupoolest on Saulas kolm allikat, mis on kõik loodus- ja muinsuskaitse all. Siniallikast 30 meetrit kagus asub Mustallikas ja selle taga kohe Valgeallikas. Vesi on neis aasta läbi külm: 5–7 kraadi.

Must ja valge allikas
Kuigi ka Mustallikas leidub vee „üleskeemise” kohti ja sellest voolavad läbi Valgeallika veed, on põhi ometi must.
Valgeallika põhjas on kümneid „keemiskohti”, millest ülespaiskuv valge liivapuru halli ja musta setet lõppematult tõrjub. Valgeallikas on samuti väike järveke.
Sini- ja Valgeallika äärde on rajatud piirded ja purded, et pehmet kallast sõtkumata ohutult veeni küündida. Ja kaitset vajab kallas hädasti, sest rahvast käib siin palju. Siniallika hiis on kindlasti üks külastatavamaid pühapaiku Harjumaal. Aastas võib allikateni viiv rada näha kuni kümmet tuhandet inimest.

Siniallika – püha paik
Allikate lähedal asunud niitu nimetati Hiie aasaks ja seal on ka Hiiemägi. Paljud inimesed tulevad Siniallika hiide teadlikult kui pühapaika. Enamik külastajaid on aga siiski enese teadmata palverändurid, kes tahavad osa saada püha paiga ilust ja kosutavast väest.
Kui 2004. aasta põimukuus kogunesid siia soome-ugri maailmakongressi avamise puhul ühispalvust pidama maarahva, soome, ersa, udmurdi ja mari omausulised, võeti Valgeallikast vesi, millega keedeti samas toimunud palvuse jaoks puder. Viies hõimukeeles pöörduti Maaema, Uku, Vee-ema, Tuleema, Tule ja esivanemate poole, et paluda maale ja põlistele rahvastele õnnistust.

Pärimus nõuab anni viimist
Alates 1899. aastast on Siniallika kohta talletatud paarkümmend lühemat või pikemat pärimusteadet. Nende kohaselt on paik juba vanal ajal väga kuulus ja külastatav olnud. Pühapaika tuldi ravima ja elujõudu koguma. On kõneldud, et Siniallikas tervendab kõik haigused, isegi kõige raskemad. On ka arvatud, et allikas ravib terveks kõik naha- ja silmahaigused. Eraldi on nimetatud silmavalu, maast hakanud haigusi ja sügelisi. Tervenemise tingimuseks on aga vee eest anni jätmine.
Allikas pidi kõige paremini aitama siis, kui sinna hõberubla visata. Kõneldud on ka vask- ja hõberahast, 5kopikalisest, vanadest rahadest, viljateradest, riietest ja muudest andidest.
Vett võidi kasutada sealsamas ja viidi sageli ka koju kaasa. 1929. a vahendas Rudolf Põldmäe selle pärimuse: Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesk naine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1 ½ kop. vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks.
Allikasse visatava anni jõudu suurendas sageli taig. 1910. a kirjutas Jaan Jung Siniallika kohta: „Vask- ehk hõberahaga vaotatavat kolm korda haiget kohta, siis keerutatavat kolm korda vastu päeva ümber pea ja visatavat hallikasse. Siis võetavat sealt vett ja kastetavat haigeid kohte, mis siis terveks saavat. Mõned olla õieti suures haiguses olnud, aga hallika vesi olla ikka kõik terveks teinud. Sellepärast olla see hallikas nii püha”.

Siniallika vaimud – Tölp ja näkk
Siniallika veel on ka noorendav vägi. Kord keegi vanem naisterahvas ei hoolinud targa manitsustest vett targu kasutada. Läks allikasse üleni sisse ja muutunud päris nooreks – titeks.
Siniallikas aitab ennustada tulevase nime. Vee kohale kummardades tuleb hüüda järjest meeldivate inimeste nimesid. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige. Võibolla annab allikas vastuse ka muudele küsimustele, kui puhta südamega küsida.
Allikaid hoiab Siniallika Tölp – mehesarnane vaim, kellel peas kübar, seljas sinine kuub ja käes kepp. Kõneldi, et Tölp tuleb koju järgi, kui allikast annita vett viia.
Sealsamas lähedal, Saula vana silla juures, nähti aga varem sageli teistki veevaimu – kuldsete pikkade juustega näkki.
Siniallika hiies kohtuvad loodus ja vaim, ajalugu ja tänapäev. See paik on eriliselt tähenduslik kõigile, kel kallis kodu ja kodumaa. Sini-, Must- ja Valgeallikas hoiavad meie rahvusvärve.