Seened: tunne, korja,hoidu

Tea von Bonsdorff ,Lasse Kosonen
Soome keelest tõlkinud Katrin Jürgens,
konsultant ja toimetaja Erast Parmasto.

Varrak, 2009. 208 lk

Värske õhk, metsa lõhnad, värvilised
seened, punastavad pohlad. Püüan igal aastal vähemalt korra metsa seenile minna, paistku siis päike või tibagu vihma. Viimati käisin septembri alguses, korvi rändasid kukeseened, puravikud, tatikud, riisikad ja kitsemamplid. Heinikuid ei korjanud sellepärast, et ei olnud endas päris kindel. Samuti ei korja ma samal põhjusel enam kännuseeni. Kui ei tunne kindlalt, ei pane ka korvi, sest muidu võib söömaeg kurvalt lõppeda. Tean ka, et minust on
metsa väga häid söögiseeni maha jäänud
teadlikumaid seenesõpru ootama.

Kui palju on tänavu juba mürgitustega haiglaravile sattunuid, kes ekslikult söögiseente pähe on koju toonud valget või
rohelist kärbseseent. Mükoloogid soovitavad
väheste kogemuste korral näiteks täiesti valgeid seeni üldse mitte koju tuua. Eestis on päris palju häid seeneraamatuid ilmunud, ent seeni tuntakse ikkagi halvasti.

Erast Parmasto on öelnud, et tark õpetuseandja
kulub elus alati ära, kuid ilma
raamatuteta pole võimalik seeni korralikult
tundma õppida: „Palja juhatamise-näitamise
peale ei jää ühe liigi erinevused teistest
kuigi kergelt meelde.“

Määramise jaoks on vaja korjata terve seen, sest määramistunnused võivad asuda ükskõik millises viljakeha osas. Muuhulgas on määramistunnuseks seene lõhn. Viimati metsas tundsin mitmel korral aniisilõhna, kuid selle levitajat mets šampinjoni kahjuks ei silmanud. Käesolev raamat tekitas tunde, et võiks ta ikka järgmisel korral kaasa võtta. Sellega seoses
kohe üks märkus ka – tekstikiri oleks võinud
küll suurem olla, praegune on metsahämaras
ja vanadel silmadel raske lugeda.
Fotosid vaadates valdas äratundmisrõõm,
et just seda ma korjasin või selle jätsin kasvama. Kenad ja arusaadavad on liigikirjeldused: pilt kasvukohas, nimi
eesti ja ladina keeles, hinnang söödavusele, kirjeldus, tundemärgid ja kasutamine,
lähiliigid ja hoiatused – nii mürgisuse kui ka selle kohta, milliste mürgiste liikidega on segiajamise oht. Seegi on kirjas, kas kõlbab kohe pannile panna või vajab kupatamist ja kui kaua siis. Näiteks männiriisikat peab kupatama vähemalt viis, kaseriisikat umbes kümme minutit. Aeg-ajalt on hea seejuures oma teadmisi määrajate ja -näituste abil värskendada ja see raamat on üks, mis seda võimaldab.