2/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58. laiuskraadil
58. laiuskraadil: Tõrve–Pikknurme

Mõned päevad enne retkeleminekut kirjutas meile Tõrve küla Tammemäe külalistemaja perenaine zooloog Ene Viht, kellega plaanisime minna metsiste mängupaika vaatama, järgmist: „Metsisemängu minek tuleks lükata edasi. Parim aeg oleks aprilli teisel poolel, siis on tavaliselt metsisekukkede mänguaktiivsuse kõrgperiood. Praegu on looduses raske liikuda (lumi on põlveni). Sellistes tingimustes liikudes me häirime arvatavasti metsisekukki.”

Loomulikult on metsiste pulmarahu. esmatähtis. Lepime Ene Vihtiga kokku, et üritame uuesti jürikuu teisel poolel – ja siis anname kuuldustnähtust ka lugejale teada.
NB! Metsisemängu tohib külastada vaid keskkonnaministeeriumi eriloaga ja Ene Viht kui kauaaegne metsiste ja tetrede uurija saab seda luba hariduslikel eesmärkidel Loodusesõbra jaoks taotleda.

Lubjaahjude kaitseks
Kui Jeesus saabus Palmipuudepühal Jeruusalemma emaeesli sälu seljas, siis meie liigume päevapealt 2010 aastat hiljem Tõrvelt Tammiku suunas tori tõugu mära Hebe vedamisel.
Meie küüdimees Risto Viht võiks meid sõidutada ka vankriga, „mille pealt kindral Laidoner on paraadi vastu võtnud”, aga ta on Hebe rakendanud teedelagunemise ajale sobivama kalessi ette.
Peaaegu 19aastane Tammemäe Hebe veab rahulikult sammu. Kui Ingmar pildistamiseks maha hüppab, jääb ka hobune seisma – järsku soovib reisija kohe tagasi kalessi ronida.
Oleme laskunud Vooremaa voorte pealt metsade ja soode, Pedja ja Kaave jõgede vahele. Sada aastat tagasi põletati Kursi kihelkonnas majaehituse tarvis paest lupja. „Tartu linn on ehitatud Pedja jõel põletatud lubjast,” märgib koduloolane Helmut Joonuks oma Pedjaraamatus. Jõeäärsetest ahjudest jõudis lubi Taaralinna paatidel.
Risto Viht juhatab meid ühe Pedjaäärse, Tartu linnale kuulunud lubjaahju juurde. Lumine kiviküngas ei pruugi võhikule midagi ajaloolist ütelda. „Ühel päeval on siin kopp sees ja seda enam ei ole,” hoiatab Tammemäe peremees. Pärandkultuuri objektina võiks lubjapõletusahi kuuluda kaitse alla – mälestusmärk sellest, kuidas me esivanemad tööd tegid.
Hebe hirnub üle lagedate kõmpides – talle ei meeldi see tugeva tuule ja vihmasagaratega koerailm, mis meiegi kondid kalessis kangeks külmetab. Enne Tammikut jõuame õnneks metsa vahele. „Mets on vaese mehe kasukas, ei tuult, ei midagi…,” kõneleb Risto Viht. Kaave jõe ääres ütleme vedajatele nägemist!

Künnapuu kummardajad
Kaave ääres on elatud igiammu, jõe äärest on leitud kivikirves, ning hiljemgi – Kursi pastor Sulev Sova säilitab kodukandi elu kajastavas muuseumis jõepõhjast vähipüügil välja tulnud peopesasuurust teokarpi, mis pärinevat Santiago de Compostela palverändurite teelt.
Meie läheme Tammiku külas vaatama Rootsiküla põllul kasvavat looduskaitsealust künnapuud. 1999. aastal on Hendrik pides – talle ei meeldi see tugeva tuule ja vihmasagaratega koerailm, mis meiegi kondid kalessis kangeks külmetab. Enne Tammikut jõuame õnneks metsa vahele. „Mets on vaese mehe kasukas, ei tuult, ei midagi…,” kõneleb Risto Viht. nägemist! Relve selle puu kõrguseks mõõtnud 13 meetrit ja rinnaümbermõõduks 551 sentimeetrit – jämeduselt teine künnapuu Eestis.
Künnapuu olevat istutanud Rootsi kuningas Põhjasõja ajal, et tähistada tulevase rootslaste küla asupaika. Puu naabruses asuva talu nimeks ongi „Rootsiküla-3“. Selle talu lastest Kristost ja Kairist, kes Hendrik Relve põlispuude raamatus oleval pildil künnapuu otsas turnivad, on saanud suured inimesed. „Õde on oma elu peal, mina elan Rootsiküla talus,” kõneleb Kristo, kes ka täiskasvanuna leiab põhjuse, et vahel künnapuu juurde astuda.
Rootsikülast jõuame veel paari kilomeetri kaugusele Liivojale, kus otsustame retke tormiilma tõttu sel päeval pooleli jätta.

Kohtumine hallpeaga
Lahkudes Liivojalt ja naastes sinna paar päeva hiljem parema ilmaga, paneb meid kuulatama eakate pärnade ja tammedega pargitukast kostev kurblik hüüd: kjüükjüü- kjüü.
„Selle igatsev kõla meelitab saapapaelu siduma ning kutsujale sinavate metsade taha järgnema,” on Rein Kuresoo hüüdjast, hallpea-rähnist oma loodusraamatus ilusasti kirjutanud.
Vestleme pargis asuva Puurmani mõisa ajast pärineva metsavahimaja elaniku Helve Vatteriga. Tema on rohelise kuue ja halli peaga rähni oma kodu ümbruses kohanud küll ja „…oktoobris enne külmade tulekut elas meil lombi peal luik viie pojaga. Ei kartnud kedagi.”
Ingmar püüab hallrähni meiega kaasa meelitada talle vastu huigates, kuid looduskaitsealune lind eelistab jääda kodusesse ümbrusse.

Pikknurme ootab
Liivojalt minnes siseneme Pikknurme looduskaitsealale, õieti leiame selle piirid Regio kaardil. Keskkonnaametisse kõlistades selgub, et kaitseala on veel loomisel ja kaitseeeskirja eelnõu menetlemine peatatud.
Keskkonnakaitsespetsialist Helen Toom, kelle töölaual kaitseala paberid seisavad, ütleb, et vanade metsade ja metsaelupaikade hoidmiseks mõeldud Pikknurme kaitseala on tehtud juba 2005. aastast saadik, kuid asjaajajate vahetumine ja ametkondlikud reformid on seda kahetsusväärselt pidurdanud.
Kuigi kaitseala pole kinnitatud, peab siiski juhinduma kaitse-eeskirjast.
Loodame, et seda teeb ka metsalõikaja, kelle väljaveotraktorit ala läbival teel kohtame. Teame, et raie pole välistatud, kui see ei lähe loodava kaitse-eesmärgiga vastuollu.
„Kuused on kõrged, ometi nad upuvad lindude laulu,” esitab Ingmar sammudes Andres Ehini haiku. Punarind, musträstas, käblik – kuuleme selle kevade esimesi metsakontsertõhtuid.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?