Väljas sajab laia lund ning aiateibad pauguvad. Kliimaskeptikud parastavad – „säh sulle kliimasoojenemist!” Naljakas, kas pole? Nagu poleks nad koolis käinudki ega õppinud vee ringkäiku looduses. Lumi on ju tahke vesi. Järelikult kusagil peab toimuma erakordselt suur auramine, uute pilvede intensiivne sünd, mis mandri kohale jõudes lumena maha sajavad. Ka varasemad aastad on näidanud, et talvel on meil oluliselt rohkem sademeid. Alles hiljuti, 2005. aasta jaanuaris tekitasid tulvaveed merevee tõusu meetri võrra ning kui läänetorm lõõtsad lahti tõmbas ja veel kaks meetrit lisas, oligi meri meie rannakülad ning nii Pärnu kui Haapsalu oma võimusesse võtnud. Minu kodusaarest Manijast tormas meri kohe mitmest kohast risti üle ning kui meres oleks ka jääd olnud, oleks see kui noaga paarkümmend maja puruks lõiganud ning vetesügavusse pühkinud. Mida ma tahan öelda? Aga seda, et aastaaastalt suurenevad sademed räägivad maailmamere jätkuvast soojenemisest. Satelliidifotod näitavad, kuidas nii Arktikas kui Antarktikas üha suuremad jäämäed eralduvad ning sulades soojematesse ookeaniavarustesse kaovad.
Uuringud näitavad, et eestlased on kõige ebausklikumad kliimasoojenemise suhtes. Kust tuleb meie umbusk ning skeptitsism? Kas puudulikust kooliharidusest või ugri-mugrilikust eneseteadvusest? Või oleme tõesti hingesugulased arhuaco indiaanlastega, kes Lõuna-Ameerika Andides kaitsevad oma põliskultuuri totaalse skeptitsismiga, mis eitab igasuguseid teisi keeli, kultuure, teistmoodi arenguid?
Kopenhaageni kliimakonverentsi ettevalmistavatel foorumitel ei kahelnud küll keegi maakera kliima soojenemises. Pole ju kliima üks kuum suvi või teine külm talv. Kliima on aastakümnete, kui mitte aastasadade keskmine temperatuur, keskmised sademed, keskmine pilvitus, keskmised tuuled jne. Ja siin on inimtegevuse tagajärjed silmnähtavad. Teadlaste arvates on inimeste põhjustatud kliima soojenemises süüdi 40% hoonetest väljapääsev soojus, 40% transport ning ca 20% tööstus. Kuna selline jaotus on just valdav meie laiuskraadil, siis on ju siililegi selge, et igaüks saab oma tegevusi üle vaadates kliimamuutustes kaasa rääkida. Eesti kui väikeriigi roll ei tohiks piirduda üksnes eurodirektiivide ülevõtmise ning kliimamuutustega kohanemisega, omalt poolt uusi ideid pakkudes, aktiivselt tegutsedes saame nii mõndagi ära teha. Euroopa riikide parlamendisaadikute organisatsioon Globe Europe tegi Kopenhaageni tippkohtumisele ettepaneku vähendada heitgaaside paiskamist atmosfääri vähemalt 30% ning pingutada selle nimel, et kliima ei soojeneks üle 2 kraadi. Protsessis, mis kandis sümboolset nime „Teel Kopenhaagenisse”, osales mitmeid riigikogulasigi, allakirjutanu teiste hulgas. Kopenhaageni tippkohtumise lõppdokumenti jäi küll vaid 20% heitgaaside vähendamine, kuid kliima soojenemise piir kuni 2 Celsiuse kraadi on riigipeade poolt allkirjastatud dokumendis olemas.
Kahju, et Kopenhaageni lepe ei seadnud siduvaid kohustusi kõigile asjaosalistele riikidele. Ent krokodillipisaraid valama ei pea, sest tippkohtumine COP-15 oli vaid üks lüli väga pikast protsessist, millel pole kunagi lõppu. Inimeste ahnusele ja ühepäevamõtlemisele on ju sügavad juured alla kasvanud. Maailma rahvaste ja riikide tõelist üksmeelt pole me veel kogenud. Aga kui kaalul on elukeskkonna saatus meie ainukesel koduplaneedil, siis ühel päeval saavutatakse ka siduvad kokkulepped. Niisiis oli Kopenhaageni tippkohtumine vaid üks lüli protsessis, mis algas Rio de Janeiros, jätkus Kyotos ning läheb edasi paari aasta pärast Mehhikos. Nende üleilmsete mõttetalgute käigus teadvustatakse probleemid, mille lahendamisest sõltub elukeskkonna säilimine järeltulevatele põlvedele.
Iseenda näitel võin öelda, et Kopenhaageni konverentsi eel ning ajal toimunud konverentsidel, ajurünnakutel, paneelidel kasvas tublisti ka minu veendumus, et inimkonna tulevik sõltub suuresti taastuvenergia kasutuselevõtust. Eestlasest Malmö linnapea Ilmar Reepalu, kelle initsiatiivil on pea kogu Lõuna-Rootsi üle läinud taastuvenergiale, tõi ühel mõttetalgul järgmise võrdluse. Ühe tunni jooksul langeb Maale sama palju päikeseenergiat, kui vajab kogu inimkond terve aasta jooksul. Ja seejärel küsis Reepalu prohvetlikult – mida me teeme selle energia kasutamiseks? Tänu Päikesele pole õnneks lähimate aastamiljonite jooksul ohtu, et meid tabaks energiakriis. Omaette küsimus on, kuidas me päikesekiirtest sündivast solaarenergiast, bioenergiast, hüdroenergiast, tuuleenergiast oskame oma vajadusi rahuldada? Arvan, et Eestil kui paindlikul väikeriigil on siin üsna suured perspektiivid. Et mitte aegunud tehnoloogiatega (põlevkivi arutu ahjuajamine, välismaisel tuumakütusel töötava aatomielektrijaama kavandamine) taastuvenergia kasutuselevõttu takistada, oleks meil nutikas kõige kõrgemal riiklikul tasemel mõned kaugelevaatavad otsused langetada. Näiteks järgides Taani eeskuju öelda ei tuumajaamale ning minna hoogsalt üle tuuleparkide rajamisele. Viimaste puhul peab muidugi jälgima, et need ei kahjustaks elukeskkonda ning oleks kindlasti ühendatud teiste Lääne-Euroopa taastuvenergia võrkudega. Puhub ju kusagil alati tuul, paistab päike, langeb vesi, mis on tasuta kingitus emakeselt looduselt. Kopenhaageni tippkohtumisel vaimustas mind õhin, millega paljude maade delegatsioonid, küll riiklikul, küll tavakodanike tasemel, püüdsid kliimasoojenemise ohjamises kaasa rääkida. Täna on maailmas juba üle poole miljoni kliimapõgeniku. Nende inimeste saatus, kelle kodumaad ähvardab kadumine kerkiva ilmamere voogudesse, näib korda minevat paljudele. Juba see fakt, et kliimapõgenikele nõutakse sama staatust kui poliitilist asüüli saavatele põgenikele, näitas erinevatest maailmanurkadest kokkusõitnud inimeste solidaarsustunnet. Kopenhaagenis loodeti astuda mitu pikka sammu edasi, kuid diplomaatiline maailm polnud selleks piisavalt küps. Samas valitses Taani pealinnas siiras entusiasm ning tõsine lootus, et kui õnnestub luua usalduslikud suhted erinevate religioonide, poliitiliste jõudude ja riikide vahel, siis suudetakse koos ohjata ka inimtegevusest tingitud kliimamuutusi.
Tulles tagasi selle loo alguse juurde, meenub mulle hiljutine seik. Kirjutasin arvamusloo vanimale eestikeelsele ajalehele „Pärnu Postimees”, juttu oli Kopenhaageni kliimakonverentsist. Tolle päeva hommikul, kui artikkel ilmus, sain vabandusmeili toimetusest. Selles väideti, et trükiviga olnud juhuslik. Ega ma seda juttu eriti uskuma jäänud, sest kellel oli vaja arvutite ajastul mu sõnaühendist „kliimakonverents” täht „l” välja jätta! Vaevalt, et arvuti sellise riuka välja mõtles! Samas usun, et see oli mõne toimetaja vahva nali, mitte irve kliimasoojenemise tõsise teema üle.
Teema, mille targast lahendusest sõltub elu tulevik meie helesinisel taevakehal.