Bengt Berg
Rootsi keelest tõlkinud Henrik Sepamaa
158 lk
Eesti Raamat, 1972

Olles suur loodusefanatt, pakub mulle huvi ka sellealane kirjandus. Muljetavaldavaid raamatuid on ilmunud palju, kuid soovitamiseks võiks olla Rootsi ornitoloogi Bengt Magnus Kristofer Bergi (1885–1967) teos „Viimased kotkad”.
Bengt Bergi sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, mis kuuluvad vaieldamatult maailma looduskirjanduse paremikku. Bengt oli looduseuurija, kirjanik, fotograaf. Tema raamatud on muljetavaldavad mitte üksnes sõnas, vaid ka pildis ja seda isegi tänapäeval, kus tehnika on teinud ulmelise hüppe. Tema fotod on mustvalged ja teravustatud käsitsi – autofookusest võis tollel ajal vaid unistada. Vaatamata sellele on raamatus omajagu fotosid, mis on nõudnud täpset ning kiiret teravustamist – tegevus- ning lennupildid.
„Viimased kotkad” ilmus 1923. aastal ning 1972. aastal nägi ilmavalgust selle raamatu esimene täielik eestikeelne tõlge. Kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud raamatus „Viimased kotkad” on ühtlasi ka peatükke teosest „Kotkad” (1960). See on lugu Rootsi merikotkaste kurvast saatusest. Osas „Kotkad” jutustab Bengt nii sõnas kui ka pildis meri- ja kaljukotkaste eluviisidest ja harjumustest, oma elamustest, kogetust ja seiklustest nende suursuguste lindudega. Ta teeb seda nii osavalt ja haaravalt, manades silme ette täieliku pildi, et iga väiksemgi nüanss ning isegi lõhn jõuab lugejani. Kogu raamat on emotsionaalne , liigutades hinge ning pannes mõtlema. See avab silmad just kotkaste vaatevinklist, andes aimu nende hirmudest, kannatustest.
Olles ise viimastel aastatel jälginud kotkaste käitumist nende talvisel toitumisel, on need linnud leidnud erilise koha ka minu südames.
Alles mõni kuu tagasi olin tunnistajaks, kuidas merikotkad pooside ja kiljetega omavahel maid jagasid. See ei olnud tavapärane binoklivaatlus sadade meetrite kauguselt. See oli elu minu varje ees, hukkunud saaklooma ümber. Inimest lahutas kotkastest vaid kümmekond meetrit ning saadud elamus on kirjeldamatu.
Bengt Bergi „Viimased kotkad” kindlustab samamoodi elamuse ja paneb paremini mõistma neid linde, keda on ka meil Eestis taga kiusatud.