Hans Trass
Bioloogi tagasivaated 1967–2007
Ilmamaa, 2010
355 lk
Kui Tartu linn nimetas Hans Trassi 2006. aastal oma aukodanikuks, ütles akadeemik tseremooniakõnes Vanemuise kontserdisaalis, et ta püüab oma teadmisi kasutada, et ära hoida rumalust ja lollust, seal kus saab. Toona 78 aasta vanune mees justkui lubas sellega kaaslinlastele, et ei jää loorberitele puhkama, vaid vastupidi, kasutab talle osakslangenud kõrget tunnustust ja positsiooni kaalukeelte mõjutamiseks ühiskonnas.
Ka käesolev raamat, artiklitekogumik, kinnitab, et akadeemik Hans Trass on seda teinud: püüdnud ära hoida inimliku rumaluse rakendumist oma kaitsealuse: hellrange looduse kallal. See ilmnes fosforiidisõjas, biosfääri kaitseala loomisel, metsade röövraiumisel 1990. aastatel, heitluses Eesti looduseuurijate seltsi praeguse maja pärast, aga ka palju varem.
Markantne oli tema roll filmi „Viimne reliikvia” võtetel Taevaskojas 1969. aastal: looduskaitsevalitsuse lepingulise usaldusmehena pidi ta ohjes hoidma poolesajast inimesest koosnevat teotahtelist filmirühma. Filmirahvale ei jäänud Hans Trassi sekkumised meelde mitte julkjüriliku õiendamise, vaid looduskaitsekoolina. Ta kirjutab 1969. aasta Sirbis ja Vasaras: „Looduskaitsealad, meie kaunid maastikud pole mõeldud Hiina müüri taha konserveeritud saartena (kui sellist sulgemist ei nõua just teadusliku uurimistöö huvid). Me tahame, et rahvas, austaks, hoiaks ja tunneks neid.” Suuresti kehtib see ka ju täna. Me ei saa lubada, et ekskursioonid vooriksid kotkaste pesapuude all ja reservaatides, aga enamikel kaitsealadel on ju külastajad teretulnud. Eesmärk on mitte lihtsalt traavida läbi Eesti looduse metsiku ilu, vaid aru saada, kuidas see ilu on tekkinud ja püsib.
Kultuurilooliselt väga väärtuslikud ja põnevusega loetavad on autori kaasaegsete emotsionaalsed ja otsekohesed portreed (rektor Arnold Koop, poliitik Vaino Väljas, teadlased Liivia Laasimer, Viktor Masing, Albert Üksip jt). Samasuguse pieteeditunde ja hoolivusega nagu loodusesse ja oma uurimisobjektidesse samblikesse, suhtub Hans Trass ka inimestesse. Ka siis, kui ta nende kõiki vaateid ei jaga (Uku Masing).
Eelkõige jääb autor selles raamatus siiski õpetlaseks. Õnneks on aga ka pikemad süvaökoloogilised ja poliitiliste sugemetega kirjatükid (näiteks koos Toomas Freyga kirjutatud „Pooleni saetud oksal: biosfäär ja elukaitse”) esitatud samas stiilis nagu Hans Trass pidas loenguid Tartu ülikoolis: kõlavalt, arusaadavalt ja mitte igavalt. Ta kõneleb „laante lagastamise jälkusest” ja „vaimsuse obligatoorsest primaadist” ning küsib „kas ökokatastroofis on looduse kättemaks?”