2/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Saaremaa puisniidu rehetarest sirgus lindude kitumise uurija

Tartu likooli koloogia ja Maateaduste Instituudi zooloogia osakonna juhataja professor Raivo Mnni jutu pani kirja Juhani Pttsepp.

Olen maapoiss. Sndisin 2. detsembril 1954 Saaremaal, seitse kilomeetrit Kuressaarest Mullutu-Suurlahe res Tlli klas, kus oli paar peret metsaservas.
See on sama kant, kus mllas Suur Tll.

Mitte kaugele, Kihelkonna maantee rde ji Oo kivi, see oli tegelikult Vanapagana hobune, kellel Tll pea maha li. Meie sauna taga oli ks hobuse pea kujuline kivi ja mina teadsin, et see on Vanapagana hobuse pea, mis sinna oli veerenud. Saaremaal teadis siis igaks Tllu, see oli kui emapiimaga sisse joodetud. Kas see ka nd nii on?
Elasime algul madalas rehetares loomadega he katuse all. Mina, isa-ema, ema poolt vanaema Melanie ja minust seitse aastat vanem vend Rein. Minu koolimineku ajaks kolisime Mullutu klla uude, krgete tubadega asunikutallu, kus laut oli elumajast eraldi.
Tnaseks on Saaremaal vga vhe puisniite, mis pole tis kasvanud.
Toona oli meie kodu heinamaaks ehe puisniit, kus orhideesid oli jalaga segada ja kus karjatati lambaid. Kodumaja mber loopealsel sid lehmad ja jooksid hobused. Isa kis neid karjamaalt leivaga pdmas, kui neid niteks heinaveoks vajati. Koolilapseeas aitasin isal lambaheina hobuse vankrikorvi kinni stkuda, et seda puisniidult koju tuua.
Koolis kisin neljaklassilises Randvere algkoolis, kus igas klassis oli viis-kuus last. Sinna oli kodust le kahe kilomeetri.
Isa nimi oli Aleksander ehk Mnni Sass ja ema oli Emilia ehk Mnni-Miili. Mlemad sndisid tsaariaja lpus ksikemade lastena ja kasvasid les Eesti ajal. Siis oli suhtumine sellistesse lastesse hoopis teine kui nd. Nende kohta eldi vrdjad ja neid loobiti mnikord kividega. Isa ema Miina oli krtsitdruk teerses rgesoo krtsis. kskord mtlesin naljaprast mdi vlja. Et rgesoolt viis mda tee, mida mda Johannes Piiper Kihelkonnale, Kuusnmmele ja Vilsandile kis. Et Johannes Piiper oligi minu vanaisa ja see seletab, miks klapoiss linde uurima hakkas.
Tegelikult pole sel mdil ilmselt mingit alust. Aga olen seda rkinud paaris seltskonnas, kus on lithtsaks peetud vrikat sugupuud ja muiates thele pannud, kuidas nod tsinevad ja suhtumine muutub.

Lugemispisik tuli geenidega
Isa oli kehviku lapsena saanud neli klassi haridust, kuigi petaja oli teda kui vga andekat pilast tingimata edasi ppima veennud. Tema ema oli aga abiellumisega saanud taluomanikuks ja isa oli ainsa lapsena sunnitud sinna jma. Aga ta ei olnud maat mees. Tegi kll kik korralikult, aga ise rkis, et see talle ei istu. Raamatutarkus kitis teda rohkem. Ta oli suure lugemusega. Kui lapsena hommikuti rkasin, oli isa kgis juba tule pliidi alla teinud ja luges tavaliselt raamatut.
Esimesed eesti professorid olevat kndnud hobustega pldu, raamat adrakure peal. Olen ninud oma isa nii kndmas, raamat adrakure peal. Mida ta luges? Ajaloolised sarjad. Niteks raamat Jemeljan Pugatovist Ajaloolise romaani sarjast. Isa teadis ka Piiblit peast, tema jaoks oli see aga mitte usu, vaid filosoofia allikas.
Kui nukogude ajal tehti raamatukogud thjaks vaenulikust kirjandusest, siis vedas isa seda hobusevankriga koju. Nii Eesti Vabadussda kui ka Stalini preemiaga prjatud raamatud olid meie kodus vabalt saadaval.
Olen hiljem Tartus elades kuulnud, et peredes kardeti juluhtut pidada, ei tohtinud millestki rkida. Meie kandis ei olnud midagi sellist. Klakohas ei julgenud keegi olla siga, muidu oleks ta leitud merest, vrgukivi kaelas.
Mida mu ema luges? Tema luges rohkem kokaraamatuid, oli linnatdruk ja ppinud sakste teenijaks. Tegi vga maitsvaid toite. Kui ma kuskil Montmartrei kohvikus tellin prae ja seda maitsen, siis tuleb meelde ema valmistatu.
Nii vist see rgesoo krtsitdruku salaprane klaline ti sisse geeni, mis pani mtlema. Teised huvitusid traktoritest, mina lugesin. Hakkasin lugema nelja-aastaselt, veerisin klanaistele ajalehte ette. Viie-aastaselt hakkasin pevikut pidama. Neljanda klassi lpus kirjutasin juturaamatu, see oli krimijutt Suure saladuse jlgedel. Kitsin tiskirjutatud koolivihikud kokku, saigi raamat.
See raamat kis klas perest peresse ja rgiti, et tiskasvanudki lugesid. Lugu ise rkis saladuslikust laevahukust ja klla saabunud salaprasest vrast. Selgus, et mees oli mehhiklane. Lpuks veti ta kinni. Tielik jama. Seeliselt kopeeris see pisut teost Sulgedega mao saladus. Hiljem kirjutasin ka romantilis-filosoofilisi loodusmtisklusi ja kirjandeid, mida koolis ette loeti.
Isa ti koju teaduslikumaid raamatuid, Kuressaare (tollal oli linna nimi Kingissepa) raamatupoest. Kui linnas kidi, kidi arsti juures, tmmati hammas vlja, osteti kala ja kidi ka raamatupoes.

Niteks Vitali Bianki toimetatud Metsa loodusesberuudised. Seal loomad omavahel rkisid, hsti pnevalt ja luuleliselt. See ei olnud jutt kurjast hundist ja kavalast rebasest, vaid jutud tuginesid looduseuurija teadmistele.
Vi Valge mustal, kus kriit, tahvel, titesulepea lksid rndama ja sattusid seiklustesse. Seikluste taustal sai teada, kuidas mandrid on tekkinud ja palju muud.
Siis Iko Marani Kaie ja Lauri kummaline matk. Seal oli tegelaseks mikroskoop. Poiss tles vlusna ja sattus sipelgate maailma.
Isale ja emale tegi minu lugemis- ja kirjutamishuvi head meelt. Isa lubas mulle ehitada pningule toa ja rkis: Sellest saab sinu kirjanikutuba

Sven Onno juhendamisel tiirurngastajaks
Minu teadlik loodushuvi algas 7. klassis, juba linnakoolis. Armastasin ksinda ringi uidata ja mtisklesin tohutult palju. Seal kodumetsas, Mullutu-Parila ilusas laialehises metsas Suurlahe res panin thele loomade tegevusjlgi ja nuputasin, miks asjad on nii kujunenud.
Ma ei ole tnaseni suur loomaparkide vi loomaaedade fnn. Kui kohtad metsikus looduses ht looma, see on sada korda rohkem vrt.
Mind huvitas, miks nad nii kituvad.
Hbenesin seda looduses kimist, sest iga korralik poiss meie kandis tahtis saada agronoomiks vi traktoristiks. Tdrukud visid veel olla sellised luulelised, kes vaatavad liblikaid ja linde, aga mitte mingil juhul poiss.
Siis sattus ktte Eerik Kumari Lindude laht. Lugesin lbi, Kumari kirjutab seal oma tst. Sain pihta, et see on Tartu likooli professor ja tema tohib uidata, sita paadiga ja linde vaadelda. Taipasin, et sellega on vimalik leiba teenida.
Hankisin lindude mraja ja sbralt he toruga binokli, algas teadlik linnuvaatlus.
ppisin ka ladina keeles linnunimed selgeks ja roomasin tundide kaupa linde vaadeldes. Oli hea ettekne olla looduse keskel. Leitud pesa andis phjuse ronida mnni latva ja vaadata tuules tsuvat metsa.
Avastasin paar tuuletallaja pesa, ks oli kodumetsas mnni otsas. Jlgisin tuuletallajate sigimiskitumist, panin kik kuupevaliselt kirja. Koostasin uurimist, saatsin ra. Ilmselt vaadati, et Saaremaa kolkast prit pilase kohta piisavalt hea ja saingi iguse osaleda le-eestilisel koolinoorte bioloogiaolmpiaadil. Enne vistlust oli ndalane laager. Linda Metsaorg petas meile loodust. Seal oli lapsi Tallinna ja Tartu loodusesprade majadest, nad tundsid ja nimetasid kiki linde ja taimi ladina keeles. Ksisin endalt, kuhu sa loll nd ronisid. Suures hirmus tuupisin siis see ndal aega ja sain olmpiaadil esikoha. Ka hiljem on see kordunud, et olen saavutanud edu, pdes vltida ebaedu.
ppides Saaremaa hisgmnaasiumis (tollal Viktor Kingissepa nimeline keskkool) kohtasin ka teisi linnuhuvilisi. Need olid laulja Heli Ltse vennapoeg Koit Lts ja ornitoloog Valdur Paakspuu vennapoeg Jaan Kuusk. Temal oli tiesti selgelt prilik loodushuvi.
Kmnenda klassi kevadel osalesime le-eestilisel suuroperatsioonil kalakajakate ja tiirude rngastamiseks. Info levis bioloogiapetajate kaudu ja inimesed kutsuti Puhtusse vljappele. Seal kohtusime Sven Onnoga, kes oli kige targem ornitoloog. Sven Onnot huvitasid abstraktsemad teaduslikud probleemid, mitte lihtsalt lindude vaatlemine ja loendamine, ta selgitas meile, miks me neid linde rngastame. Teda huvitasid populatsiooni funktsioneerimise mehhanismid, mis tusid toona kogu maailmas luubi alla. Niteks uuris ta, kus linnupojad snnijrgselt pesitsema hakkavad. Kas nad jvad oma saarele vi mitte? Onnot peangi oma peamiseks teaduslikuks eeskujuks.
Puhtus knelesid ka Heinrich Veromann ja Vilju Lilleleht. Oli tohutu elamus.
Hiljem juhtusid Heinrich Veromann ja Olav Renno hel oma retkel Mullutu-Suurlahe rde, kohtusime. Olin nii uhke, et tundsin neid mehi. Ema pakkus piima ja vid-leiba. Teadlased toimetasid sealkandis lindude inventariseerimist.
Nad lid le-eestilist linnumeeste vrku ja knelesid omavahel: siit me saame jlle he mehe, kes hakkab midagi saatma.
ppisin juba esimesel kursusel, kui kohtusime linnurngastajate kokkutulekul Kablis ja nad ksisid: Kuidas siis lheb? Mina vastasin uhkelt: Astusin likooli bioloogiat ppima.
Ja Heinrich Veromann tles seepeale: ks mees on siis meile jlle kaduma linud. Mulle oleks nagu pangetis vett kaela valatud. Tagantjrele saan aru, et miks ta ei elnud: See mees on teadusele videtud. Neil oli kahju, et ma enam ei saada neile Saaremaalt andmeid.

Tartus ootasid armastus ja likool
Prast Puhtu ppusi aga saadeti meid tiire ja kalakajakaid rngastama Saaremaa Turja laidudele. Sitsime paadiga iga pev laidudele. Kui pojad olid koorunud, panime rnga jalga. Oli uhke tunne, et sain olla le-eestilise teadusprojekti osa.
Seal sain ka tulevase abikaasa Marikaga tuttavaks. Tema rhm ttas naabruses Laidevahe laidudel. Sitsime nende rhmale klla, sudepaadiga mitu kilomeetrit le mere.
Istusime lkke res ja mulle ji Marika sealt meelde, kui loojuv pike tema silmis peegeldus, kui ta mind juhuslikult vaatas. See pikesehelk ji mulle sdamesse eluajaks. Tema jlle oli vaadanud seda, kuidas ma tiiru poega peos hoian. Nii pisike tiir nii hellalt suures kes, see ei saa olla kuri inimene, oli ta siis mtelnud.
Olin mtelnud, et peab kindlasti edasi ppima minema. Tartu tundus aga liiga ambitsioonika ja kttesaamatu eesmrgina. Mtlesin, et minusugustel pole sinna ldse asja. Arvasin, et lhen Luua kooli metsandust ppima.
ppimine edenes aga hsti ja Saaremaale judis likoolist agente lipilasi vrbama. Need julgustasid ja tlesid ka, et ei pea isegi olema komnoor, et krgkooli sisse saada. Meie ei olnud komnoored, aga igaks juhuks siis ikka astusime. Prast oli pahandus, et Tartus end arvele ei vtnud.
Olin kasvanud nii iseseisvalt, et vanemad usaldasid minu otsust tielikult. Ema nuttis kll silmad peast, kui kodust lahkusin. Ja kui hiljem kskord otse vlitdelt, Matsalu laidudelt kajakasnnikuse vlikuuega Saaremaale koju judsin, ksis ta pead vangutades: Kas oli vaja likooli minna, et tl leni sitane olla?
Sisseastumisel bioloogia erialale kohtusin taas Marikaga Tartu kesklinna piimasaalis, kus olime mlemad tellinud sardellid hapukapsaga. Prast istusime Pirogovi juurde pingi peale juttu ajama ja sellest pevast jimegi kokku.
Lootsin saada Matsallu tle, aga prast Sven Onno hukkumist paadinnetusel lks teisiti. Nii et mis puudutab otseselt teadusesse judmist, siis akadeemik Kalju Paaver oli see, kes mind kui leni viielist lipilast les korjas ja edasi teaduse krgustele aitas.
Teadlase ja uurija amet on mulle vljund, mis rahuldab loomise vajadust, mille all lapseplvest peale kannatan.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet