Eesti on Euroopa üks suuremaid mereriike rannajoone pikkuse poolest, mida on meil ligikaudu 3800 kilomeetrit. Me pole küll mitte päriselt viie suurima seas, kuid selle mõõdiku alusel kordades vägevamad kui näiteks Poola, kus rannajoon on 428 kilomeetrit, rääkimata lähematest lõunanaabritest. See pole aga lihtsalt meil kasutada olev rikkus. Sellise varandusega kaasneb kindlasti vastutus.

Meie randade väiksus, vaheldusrikkus ja noorus tingivad selle, et suur osa randasid on ka väga õrnad. Need on justkui kasvuhoonetaimed, mis on saanud areneda soojas ja varjatud kohas ning millel pole olnud vajadust astuda vastu ekstreemsetele tingimustele.

Randu kujundavad lühiajalises perspektiivis ehk mõnest aastast mõne sajandini peamiselt neli tegurit: lained, meretaseme lühiajalised kõikumised (sh tõus ja mõõn), tuul ja tegelikult kõige tähtsamana settematerjali olemasolu või selle puudumine.
Meie meres on selles süsteemis oluline komponent veel merejää. Merejää mõju on kahetine. Enamasti kaitseb see randu hilissügiseste ja talviste tormidega tekkivate lainete eest. Teisalt teeb jää vahel ka pahandust, rünnates rannaastangut, luiteid ja sealset taimestikku; või siis nihutades paigast randa lainete eest kaitsvaid rändrahne. Kuna meie kandis on rannikumeri jääga kaetud nimelt kõige tuulisemal ajal, vähendab regulaarne jääkate rannaprotsesside intensiivsust paljudes kohtades enam kui kaks korda.

Eestis puudub tõus ja mõõn
Eesti ja kogu Läänemere siseosa randade üks eripära on tõusu-mõõna puudumine. Kui just tahta juuksekarva lõhki ajada, siis tõus ja mõõn on siin küll olemas, kuid nende amplituud on vaid paar sentimeetrit, mistõttu neid lihtsalt ei ole märgata ning randade arengus ei mängi need ka arvestatavat rolli. Sellel omapäral on paljude randade, eelkõige liivarandade, jaoks kriitiline tähendus. Nimelt kujuneb liivarannas igal üldjuhul välja teatava kindla kujuga rannaprofiil alates uhteala ülaservast kuni nn sulgemissügavuseni, milliseni lained seda profiili tasakaalus hoiavad. Suuremate lainete eest varjatud lahtedes on sulgemissügavus meetri-pooleteise ringis ning Läänemere avaosa tormidele avatud randades kuni kümme meetrit.
Taoline profiil ja püsiv liivarand saavad tekkida üksnes siis, kui veepiiri lähistel on selle moodustumiseks piisavalt liiva. Kui nüüd veetase tõusu-mõõna tõttu märgatavalt muutub, on ranna püsimiseks tarvis liivaga katta märksa laiem ala, alates tõusu maksimumile vastava uhteala ülaservast ja lõpetades mõõna miinimumile vastava sulgemissügavusega. Sugugi mitte igal pool ei leidu nii palju liiva, mistõttu paljudes pealtnäha kenades liivarandades on liiva näha vaid kindlas tõusu-mõõna faasis. Seega on muude tingimuste võrdsuse korral kõige püsivamad liivarannad meredes, kus tõusu-mõõna üldse pole. Nõnda on Läänemeres võimalikud väga ilusad ja pealtnäha hea tervise juures sellised liivarannad, mis suure ookeani rannikul oleks juba ammu ära uhutud.

Lained kujundavad Eesti randu aeglaselt
Läänenemeri on üldiselt ka üks üsna vaikne meri. Kõigi aegade maksimaalne lainekõrgus on meie mere avaosas ligikaudu pool selle väärtusest avaookeani jaoks. Uusimatel andmetel on olulise lainekõrguse usaldatavalt mõõdetud rekordid vastavalt 8,2 ja 18,5 m. Pikaajaline keskmine lainekõrgus on aga meie randades suuremalt jaolt päris tagasihoidlik, alla meetri Läänemere avaosas, alla 0,5 meetri Liivi ja Soome lahes ning veel väiksem Väinameres. Samuti on ka lainete perioodid meie meres enamasti palju lühemad kui avaookeani randades. Selle põhjuseks asjaolu, et Läänemeri on täielikult varjatud avaookeanil muidu kõikjale jõudva ummiklainetuse eest. Rannaprotsesside intensiivsus on jämedalt võrdeline randa jõudva laineenergia vooga (murdlainete vööndis on see omakorda võrdeline lainekõrgusega astmes 2,5) ning sõltub veel teataval määral lainete perioodidest – mida suuremate perioodidega ehk pikemad lained, seda nobedamini need randa ümber kujundavad. Pealegi on palju lahesoppides paiknevad rannaosad isegi nende suhteliselt tagasihoidlike laine eest varjatud – kui just torm ei juhtu puhuma väga ebasoodsast suunast.
Tulemusena on rannaprotsessid lõviosas Eesti randadest väga aeglased võrreldes avaookeani randadega. See käib nii rannaastangu uuristamise (ehk kulutamise) kohta kui ka setete liikumise kohta piki randa, aga ka liiva kao kohta. Seetõttu on Eesti lahesoppides võimalikud hoopis omamoodi liivaranna jupid, mida isegi väikesed tormid suudavad kilomeetrite kaugusele nihutada – ja kui mõnda aega tormi ei juhtu olema, võib tekkida petlik tunne, et selles kohas peakski ilus rand olema. Tegelikult on see juhus, et torm on veepiiril paikneva liivakehandi paisanud just sellesse kohta.

Eestis puuduvad tuuled luidete moodustamiseks
Tuule roll liivarandades on sama, mis ühel korralikul aidamehel: kõik, mis ripakil, tuleb hoolikalt kokku koguda. Tuul, kui see juhtub puhuma soodsast suunast ning ajal, mil liiv on kuiv, kuhjab kuiva liiva algul eelluidetesse ja kui liiva on piisavalt, siis ka „päris” luidetesse. Need viimased on Eesti nüüdisrandades pea olematud kahel põhjusel. Peamiselt seetõttu, et rannas liiva lihtsalt ei jätku, aga ka seetõttu, et pole sobiva suunaga tuuli. Meie kandis puhuvad tuuled peamiselt edelast – mis mitmete põhjaranniku randade puhul tähendab pigem maalt merele ning näiteks Pirita ja Narva-Jõesuu ranna puhul hoopis piki randa. Pole siis imestada, et neis paigus on kaasaegsete luidete moodustumine üsna aeglane.
Veepiiri lähistel võib sageli märgata väiksemaid liivakuhjatisi, mida on lained saadavast settematerjalist kujundanud alas, kuhu ulatuvad vaid suurimate murdlainete tekitatud murdlusvool. Kujult sarnanevad need eelluidetele, kuid tuule tekitatud vormidest on neid siiski lihtne eristada. Nimelt sorteerib tuul liiva omapärasel moel, pannes kõigepealt liikuma ühe kindla fraktsiooni (terasuuruse), mida õhuvool liigutada suudab. Kui see fraktsioon on rannaliiva pealiskihist ära kantud, jäävad alles suhteliselt suured liivaterad, mille liigutamiseks on vaja märksa tugevamat tuult. Nõnda kujuneb tuule mõjul osal rannast justkui jämedamast liivast koosnev minisillutis. Peenemad fraktsioonid kanduOhusignaal vad aga allatuult seni, kuni mingi takistus tee peale ette jääb. Selle lähikonnas kuhjub vahest lühikene, aga tõeline liivahang, milles materjal väga hästi sorteeritud ehk väga ühtlase terasuurusega. Seevastu rannavallid kujunevad kiht-kihilt: suhteliselt suurte lainete murdlusvool paiskab rannavallile järjekordse kihi. Ühe suure laine toodud kiht on tavaliselt mõnest millimeetrist esimeste sentimeetriteni. Seda kihti limpsavad, liigutavad ja tihendavad vahel veidi väiksemad lained seni, kuni järgmine suur laine jälle uue kihi kohale toob (või siis eelmise ära viib). Luite ja rannavalli eristamiseks tuleb seega vaadata, kas liivamass on kihiline või mitte.
Luidetel ja rannavallidel on tegelikult ülitähtis osa ranna funktsioneerimisel. Need on justkui laod, kuhu tuul sobival ajal liiva kuhjab. Tugev torm võib küll luidete jalamitest suure hulga ära ampsata ja madalmerre laiali pillutada, aga ühes normaalse tervisega rannas on (eel)luidetes liiva nii palju, et lained ei suuda luiteahelikust läbi murda. Nõnda on luited ka kui looduslik kaitsemehhanism, mis ei lase lainetel sisemaad rünnata.

Settematerjali baas on Eestis väike
Praktiliselt kõik meie rannad arenevad väga piiratud settematerjali hulga baasil. Erandiks on ehk vanades liivaga täitunud ürgorgudes paiknevad rannad, näiteks Pirita, kus kauges minevikus kuhjunud liivalasundi paksus on kümneid meetreid ja sisemaal metsa all leidub päris muljetavaldavaid luiteid. Kaasaegse aktiivselt rannas liikuva liiva hulk on aga väga väike ka Pirital ning see rand vajaks kiiret inimesepoolset abi. Jõgedest meil palju liiva ei tule; näiteks Pirita jõest laekub ligikaudu 400 m3 aastas ning pigem ülipeenikest materjali.
Õige natuke aitab meie randade stabiliseerimisele kaasa jääajajärgne maapinna tõus, mis praegu on veel natuke kiirem ookeani veetaseme tõusust. Aga see on võrdlemisi aeglane võrreldes kiirusega, millega lained randu kulutavad. Pealegi on paljude kenade liivakehandite merepoolses küljes laiad kivised vööndid, kust kogu peenem settematerjal ära pestud. Neid võib kergesti näha kevadisel vaiksel ajal, mil veetase on vahel rohkem kui pool meetrit alla tavalise taseme. Maapinna kerge tähendab, et neis paigus jäävad liivakehandid tulevikus sisemaale ning rand kujuneb kiviseks seni, kuni murdlainete vöönd taganeb praegu sügavamal paiknevate liivalasunditeni. Neid on meie rannavetes aga üsna vähe.

Kui vastupidavad on meie liivarannad?
Nõnda on meie rannad üsna hapra tervisega ning vajavad tegelikult pidevat hoolt ja tähelepanu. Tähelepanelik pilk näeb siin mitmeid märke, mis võimaldavad ranna seisundit hinnata. Kindlasti on kuri karjas siis, kui liiv on mõnest rannast päris kadunud ja selle asemel paljastunud kruus või savi. Väga sageli kiireneb siis märgatavalt rannaastangu kulutus, sest rand muutub laineenergiat summutavast süsteemist energiat peegeldavaks süsteemiks. Sellisel juhul kasvavad märgatavalt lainete tekitatud hüdrodünaamilised koormused (maakeeli: vee liikumise kiirus), mille tulemusena kantakse ära ka sellised kruusakivid, mis liiva sees püsiksid paigal kui raudnaelad.
Parem pole olukord ka siis, kui veepiiri lähistel on välja kujunenud kõrge ja kiiresti taganev astang – nagu see on praegu Tallinnas Kakumäe poolsaare tipu ümbruses või Saaremaal Vaigu sadamast põhja pool. Sellistel puhkudel on tegelikult targem mitte sekkuda ning lasta loodusel oma asju ise korraldada. Ranna kulutuse peatamine vajab siis väga suuri investeeringuid ning tulemus pole sugugi garanteeritud. Veel hullem on see, et enamasti kiireneb pärast ühe rannaosa kaitsmist erosioon selle naabruses ning tulemusena on kahju mitmekordne. Näiteks arvatakse, et Iirimaal on enamus praegustest rannakahjustustest suurelt jaolt tingitud hoopis naaberrandade kaitsmisest ebakohaste meetoditega.
Ohu signaaliks on kulutusjäljed eelluidetes või luidete jalamil nii nagu Hellfire’ abajas ülaltoodud fotol. Asjade edasine käik sõltub järgnevate tormide iseloomust ja rannanõlvale laiali kantud liiva varu suurusest. Sageli taastub süsteem iseenesest, kuid vahel on hädasti vaja randa natuke liiva osas aidata. Kui süsteemis on liiva palju ja leidub ka sobivas suunas puhuvaid tuuli, piisab buunide paigaldamisest. Need peatavad osa piki randa liikuvast liivast ning sobival ajal puhub tuul liiva luidete täiteks.
Hea tervise juures ehk heas toitumuses ranna tunnusmärgiks on selle kumerad vormid. Muidugi võib luite jalam olla natuke nõgusavõitu, aga kui kohe uhteala maapoolses servas algab kumeravõitu ala, mis üsna värskelt täitunud värske liivaga, ei ole põhjust selle rannaosa tervise üle muretseda. Ranna seisukohalt oleks ehk veel parem, kui sinna liiva järjest juurde tuleks ja luitevöönd laieneks. Taoline protsess on aga tavaliselt seotud sellega, et liiva kantakse mujalt ära ning lihtsalt üks rannaosa kasvab teiste arvelt.

Tormide ajalugu rannavallides
Meie randades valitsev settematerjali krooniline puudus kombineerituna maapinna kerkega ja sellega, et ülitugevate tormidega kaasneb sageli erakordselt kõrge meretase, võib tekitada väga haruldasi võimalusi minevikku piilumiseks. Tugevad tormid küll kulutavad rannikut ja selle kaudu meie geoloogilist minevikku ning võivad kohati teha päris tõsist pahandust. Kui aga tormilainete kätte satuvad suhteliselt hiljuti murrutatud paekivilahmakad, siis on suurtel lainetel komme kuhjata need kokku rannavallidesse. Minikujul tekivad taolised vallid iga tugevama tuule ja lainetuse järel ning kaovad kohe, kui laineid natuke rohkem on. Väga tugevad ja kõrge veeseisuga tormid – hellitusnimega „sajandi tormid” – paiskavad taolise rannavalli aga nii kõrgele ja kaugele tavapärasest veepiirist, et paljude aastate jooksul ei ulatu lained seda valli nilpsama. Selliseid valle, mida kuhjas 2005. aasta jaanuaritorm, on praegugi mitmetes Eesti paigus veel selgelt näha, kuigi tasapisi hakkavad need taimestuma. Kui meretase püsiks ühtlasena, siis täiendaks sellist valli veidi järgmine ekstreemne torm ning nõnda seguneks selle mõju eelmise tormi omaga. Meie randades astub aga siin mängu maapinna kerkimine. Kui ekstreemsete tormide vahel on piisavalt pikk lünk, võib eelmise tormi vall jääda nii kõrgele, et järgmine kujuneb sellest märgatavalt madalamale ja mere poole. Nõnda on paljude aastatuhandete jooksul toimunud näiteks Undva neemest ida pool, kus tee pealt laskub rannajooneni mitukümmend vana rannavalli. Väga tõenäoliselt on neis peidus unikaalne informatsioon minevikus aset leidnud ekstreemsetest tormidest; nii nende võimsusest kui ka sellest, kui sageli on need Saaremaad rünnanud. Nõnda on pealtnäha ilmetu kivine maastik tegelikult hoopis meie kivistunud ajalugu, mida tuleb lihtsalt osata lugeda.