Lihtsaim moodus taimi säilitada on neid kuivatada: põllumees teeb nii heina, lillesõber paneb meeldiva õie raamatu vahele ning botaanik teeb herbaariumi. Seekord vaatame, kuidas kuivatatakse taimi õppeherbaariumi tarbeks.

Teaduslikul herbaarlehel on peale taime kindlasti ka etikett leiuandmetega: leiukoht võimalikult täpselt, nüüdisajal enamasti koordinaatidega, kasvukoht ehk biotoop (pohlamännik, soostunud niit jne), leiuaeg (kuupäev, aasta) ja leidja nimi. Ka õppeherbaariumil võiksid juures olla leiuandmed, sest ka need herbaarlehed võivad kunagi botaanikuid huvitada. Pealegi pole leiuandmete kirjapanek kontimurdev tegevus.

Vahel arvatakse, et kindlasti peab olema taim liigini määratud, muidu polevat lehel väärtust. Tegelikult on tähtsad just leiuandmed ja määranguta või ainult pere- või sugukonnani määratud herbaarmaterjali on meie suuremates herbaariumides päris rohkesti. Küll kunagi määratakse ka tundmatud herbaarlehed ja need võivad osutuda siis iseäranis väärtuslikeks.
Kui me tahame taimi näidata raamitult seinal või hoida kasvõi lihtsalt hunnikus või kausta vahel, et nende järgi oleks võimalik taimi õppida, peab taimi koguma ja kuivatama eriti hoolikalt.
Taim kogutakse võimalikult kõikide osadega: õied, lehed, varred, juurmised lehed jne ning parem oleks, kui lehed poleks putukatest söödud või seenhaigustega kaetud. Suuremast taimest piisab õite või viljadega harust ja mõnest varrelehest.
Loodusest taimi korjates peab jälgima looduskaitse nõudeid: kaitsealuseid liike ja viimaseid eksemplare ei tohi korjata. Kindlasti peab jääma alles 3/4 taimedest ning õppe- või ruumikaunistamise otstarbel tuleks taimi koguda kindlasti ilma maa-aluste osadeta. Kui aga kogume koos juurtega, nagu teadusliku kogu jaoks tehakse, tuleb juured enne taime kuivatamist kindlasti vees puhtaks pesta: muidu pudeneb neilt mulda aastakümneid ja taime juurtest ei saa ka õiget ettekujutust.
Kindlasti tasub vaadata taimemäärajat, milliseid tunnuseid seal kasutatakse: kergesti võib juhtuda, et taimeliigi kindlakstegemiseks on vaja just juurmisi lehti, mis jäid aga tähelepanuta. Õppeherbaariumi lehele võib panna ka eri aegadel kogutud taimeosi: õisi ja vilju, mis teaduslikus kogus on eri leiuaegade tõttu kindlasti eri herbaarlehtedel.

Taimi on kõige lihtsam kuivatada vettimavate ajalehtede vahel. Botaanikutel on erilised taimeraamid, mis on traadist või võrgust külgedega ja meenutavad natuke küülikupuuri uksi. Aga edukalt saab taimi kuivatada ka näiteks põrandal või kirjutuslaual hunnikus: sel juhul on vaja ajalehtedele peale A3 suuruses puust või papist plaati ning raskuseks kas pakse raamatuid või telliskive.
Hunniku alla pannakse tabloidlehe mõõtu ajaleht (umbes A3 formaat), sellele ühekordne samasuur leht, mille vahele asetatakse taimed koos leiuandmete etiketiga. Taimelehed ei tohiks üksteist katta, muidu lähevad need kuivatades pruuniks. Õied ja lehed püütakse võimalikult välja sirutada, neid saab kohendada ka ajalehti vahetades. Taimega ajalehele pannakse peale taimeta ajaleht, edasi järgmine taimega ajaleht jne, kõige peale veel üks ajaleht ning plaat raskusega.
Edasi tuleb vahelehti võimalikult sageli, alguses 3–4 korda päevas vahetada. Neid ühekordseid lehti, mille vahele said taimed, ei vahetata, vaid vahetatakse üksnes vahelehti. Paljud taimed on nii õrnad, et enne kuivamist ajalehelt tõstes kortsuksid lehed ja õied lootusetult.
Suurema taimehuvi korral tuleks lasta endale valmistada taimeraam: selle vahel olevad taimed saab panna ka sooja kohta pliidi või radiaatori lähedale, mis samuti kuivamist kiirendab. Samuti võib proovida kuivatada triikraua abil. Kuumusega tuleb olla siiski ettevaatlik: lihakad taimed kipuvad liiga soojas keskkonnas muutuma hautatud kapsa sarnaseks ja kaotama niiviisi palju oma välimuses. Ka soojas kohas hoides tuleb vahelehti kord-paar päevas vahetada.
Taimed on kuivad siis, kui katsudes ei tundu nad enam niisked ega külmad. Ajalehtede vahele võivad taimed jääda kuni monteerimiseni.

Herbaarium kleebitakse tugevamale joonistuspaberile, mille mõõdud on 42 x 28 (või 27) sentimeetrit ehk natuke väiksem kui A3 suurus. Eraherbaariumid on enamasti lõpuks jõudnud suurtesse herbaariumidesse ja herbaariumite liitmisele mõeldes võiks kohe algusest peale kasutada õiges mõõdus paberit. Kui teile ei paku kunagine harrastus enam huvi, siis võiks leiuandmetega herbaariumi pakkuda suurtele taimekogudele selmet seda prügimäele visata.
Kleebitakse liimpaberi ribadega, milleks sobib aknakleeppaber või mida võib lõigata näiteks margipoognate servadest. Kleeplint või teip taimede monteerimiseks ei sobi, pealegi muutub aja jooksul teibi serv tolmu tõttu koledaks. Taimi ei tohiks ka lihtsalt liimiga paberile kleepida – võib-olla tekib kunagi vajadus taim teisele aluspaberile asetada või taime teist külge vaadata.
Lisaks taimele pannakse herbaarlehele ka etikett leiuandmetega ja taime nimega. See on tavaliselt all paremas nurgas. Herbaarlehtede pakk peaks olema ühtlane, seega võiks mõnel lehel olla etikett ka vasakul pool või ülaservas.
Herbaarium võib kuivatatult säilida aastasadu, kui seda hoida kuivas ruumis ja aeg-ajalt tõrjuda kahjurputukaid. Kuivi taimi armastavad süüa samad putukad, kes toituvad jahust ja tangainetest. Neist vabanemiseks kasutatakse sügavkülmutamist: herbaarlehtede pakk pannakse neljaks päevaks –30 ºC sügavkülma. See peaks hävitama ka putukate munad.
Kindlasti ei suuda siinne lühike jutuke anda täielikku ülevaadet taimede kuivatamise kunstist. Huvilistel tuleks kasutada põhjalikumat kirjandust. Herbaariumi valmistamise juhendeid on eesti keeles ilmunud mitmeid: eraldi vihikuna „Taimekogud” Abiks Loodusevaatlejale sarjas 1954, seda vihikut on võimalik Tartust looduseuurijate seltsist osta või raamatukogudes vaadata.
Eesti Loodus üllitas põhjaliku juhendi 1972. aasta juuni (pärnakuu) ja juuli (heinakuu) numbris. Tõsisema huvi korral saab nõu ka meie suuremate herbaariumite kuraatoritelt Tartu Ülikoolis, Eesti Maaülikoolis ja Eesti Loodusmuuseumis.