2/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Heategu lbi minu silmade

Seda lugu kirjutama hakates pidasin kigepealt nu oma emaga. Kavatsesin kirjutada projektist Kingitus lendoravale, mille ma mdunud ppeaastal oma koolis Eestimaa Looduse Fondi toetamiseks korraldasin. Mu ema ksis, kas ma oskan elda, kust see projekt tegelikult alguse sai. Ma pidin hoolega mtlema, sest vljasuremise ohus olevate loomaliikide prast olen ma muretsenud juba pris kaua. Lpuks judsin jreldusele, et kik sai alguse sellest pevast, kui mu vanemad kinkisid mulle he mngukaru. Ma sain aru ka sellest, et heategu vib koosneda mitmest teost ja olla nagu projekt, mis kestab kogu elu.

Seega pean oma lugu alustama aastast 2007, kui seitsmeaastaselt lpetasin eelkooli. Mletan tpselt, et 10. lehekuul oli eelkooli lpuaktus. Ma sain oma esimese tunnistuse, mulle toodi lilli ja koolis pakuti isegi torti. htuks olin sellest sagimisest juba sna vsinud, aga pev ei olnud veel lbi. Kui me koju judsime, ootasid mind minu kapil imeilusad kollased tulbid ja ks tundmatu karvane kogu. Lhemale minnes osutus tundmatu kogu kaisuloomaks, tsiseilmeliseks pandakaruks, kes oli justkui mures millegi prast. Pandakaru krva kljes oli nahast lipik, millel oli samuti panda pilt ja thed WWF. Mu ema selgitas mulle, et sellise logoga kaisuloomi ostes saavad inimesed toetada organisatsiooni World Wildlife Fund, mis pab kaitsta pandasid ja teisi ohustatud loomaliike.

See pandakaru sai mulle kohe kalliks. Alguses vtsin teda lihtsalt seks kaissu, aga juba samal suvel hakkasin raamatutest ja ajakirjadest otsima infot pandade ja pandat kujutava logoga organisatsiooni WWFi kohta. Ma oskasin juba hsti lugeda ja sain teada, et pandad on ohustatud loomad. Pandade kohta infot kogudes sain ma ha rohkem teada ka teistest vljasuremise ohus olevatest loomaliikidest. Ngin ka hte filmi, milles rgiti, et niteks elevantkilpkonnade pstmiseks on vga vhe lootust, sest neist on teadaolevalt jrel ainult ks isane loom. nneks on paljude teiste loomaliikide, sealhulgas pandade pstmiseks praegu veel palju enam vimalusi. Nende lugude peale meldes tekkis minus kaastunne loomade suhtes. Ma mistsin, et loomad ei saa ennast kuidagi kaitsta, kui inimesed neist ei hooli, neid tapavad ja nende elupaiku hvitavad. Tahtsin vga ka ise midagi loomade aitamiseks teha, kuid esialgu ei tulnud mul mitte htegi head mtet.
2007. aasta 1. sgiskuul lksin ma 1. klassi. Samal sgisel kisin elus esimest korda ka Brsselis. Mu emal on sbranna, kes seal elab ja meid alati lahkelt endale klla kutsub. Olime Brsselis veetnud mnusa ndala ja lksime lennuvljale, et tagasi Tallinnasse sita. Kui olime lennujaama turvakontrollist lbi kinud ja liikusime vrava poole, kust pidi meie lend vljuma, ji mulle silma annetuskast, millel olid WWFi logod peal. See oli suur ja lbipaistev ja seal sees oli vga palju raha, nii mnte kui paberrahasid. Seal oli isegi Austraalia ja Ameerika dollareid, mida ma varem ninud ei olnudki. Mu ema arvas, et viksime omalt poolt lasta annetuskasti kik mndid, mis meie rahakottides olid. Mina tahtsin seda muidugi ise teha ja nii ma siis lasingi pisikesest pilust WWFi annetuskasti euromnte ja lpuks veel mned Eesti sendid. Mul tekkis vist sealsamas mte, et viksin ka ise teha annetuskasti ja panna selle oma koolis kuhugi les, et kik lapsed saaksid sinna loomade heaks annetusi sisse lasta.
Kui ma prast Brsselis kimist tagasi kooli lksin, rkisin oma klassijuhatajale ideest korraldada koolis annetuste kogumine loomade kaitsmise toetuseks. Klassijuhataja kuulas mind ra ja tles, et mul on vga huvitav mte, aga tema noilmest oli aru saada, et teda see tegelikult eriti ei huvitanud. Ma ei heitnud meelt, kuid olin siiski pettunud. Rohkem me temaga sellest ei rkinud. Kavatsesin kunagi uuesti proovida, aga sgisest vahetasin ma kooli (lisaks lksin esimesest klassist kohe kolmandasse) ja sain endale ka uue klassijuhataja. Uues koolis rkisin annetuste kogumise mttest oma klassijuhatajale alles ppeaasta lpul, 2009. aasta kevadel. petaja kiitis mu mtte heaks ja tles, et me viksime selle teoks teha kohe prast suvevaheaega. Prast suvevaheaega kooli minnes selgus aga, et mul on jlle uus klassijuhataja.
Sellele vaatamata oli mte vaja teoks teha ja ma hakkasin ise otsima vimalusi WWFiga koost tegemiseks. Selleks ajaks oskasin ma ka Internetis otsingut teha ja nii ma sattusingi Eestimaa Looduse Fond (ELF) kodulehele. Kodulehe leval servas oli ks vike suurte silmadega loomake, kelle nimegi ma veel ei teadnud, aga kohe sain teada, et see oli lendorav ja et lendorav on samuti vga ohustatud liik. Neid ohustab vlja-suremine seetttu, et paljud nende elupaigad on hvitatud. ELF pab lendoravaid kaitsta ja kogub annetusi lendoravate uurimiseks vajaliku tehnika muretsemiseks. Mul tekkis mte, et kuna lendorav on Eestis elav ohustatud loom, viks annetusi koguda pandade asemel hoopis lendoravate toetuseks. Lootsin, et lendoravate peale meldes hakkavad ka teised lapsed mtlema kikide vljasuremise ohus olevate loomaliikide peale.
Vtsin julguse kokku ja kirjutasin kohe esimese veerandi lpul oma uuele klassijuhatajale e-kirja. Ta vastas mulle juba jrgmisel peval. Ta mitte ainult ei kiitnud minu algatust, vaid kirjutas ka, mida edasi tuleks teha, et koolis annetusi koguda. Ma pidin hakkama koostama projekti, meisterdama annetuskasti ja kujundama plakati. petaja ise oli valmis rkima teiste petajate ja huvijuhiga. Kooli direktorilt oli samuti vaja nusolek saada ja temaga rkimas kisime me klassijuhatajaga koos. Projekt algas teisel veerandil. Kuna saabumas olid julud, sai selle nimeks Kingitus lendoravale. Ma tegin kodus ilusa annetuskasti, mis oli nagu kingipakk. See pandi kooli raamatukokku les. Koridori seintele kinnitati plakatid, millel oli kirjas veidi infot lendoravate ja ELFi kohta ning leskutse annetuste tegemiseks. Kolmandal veerandil projekt jtkus. Lisaks sellele, et kooli raamatukogus oli jlle annetuskast, nnestus huvijuhil leida ka ks teadlane Eesti Maalikoolist, kes ise lendoravaid uurib. See teadlane oli nus kooli tulema 3. ja 4. klassi pilastele oma tst rkima. Ta nitas meile ka pilte lendoravatest ja petas metsas nende elutegevuse jlgi ra tundma. Kui projekt Kingitus lendoravale lbi sai, aitas mu isa kanda annetustena kogutud rahasumma ELFi arvele.
Hiljem juhtus veel midagi mrkimisvrset. Alates 2007. aasta sgisest, kui ma emaga esimest korda Brsselis kisin, olen ma Brsselis kinud veel neli korda. Iga kord oleme tagasiteel lasknud lennujaamas WWFi annetuskasti kik oma mndid, mis meil rahakotis on olnud. Sellest on saanud meie jaoks oluline traditsioon ja muidugi olen ma sellest koolis ka oma spradele rkinud. 2010. aasta kevadel, kui me olime perega jrjekordselt Brsselisse minemas, andis ks mu klassivend mulle natuke raha kaasa, et ma selle tema eest Brsseli lennujaamas WWFi annetuskasti laseksin.
Heategu ei pruugi alati olla ainult ks ja suur, nagu niteks mne inimese elu pstmine. Heategu vib olla ka pikaajaline ja koosneda paljudest vikestest tegudest, mida seob ks mte. Seda hte mtet vivad melda paljud inimesed maailmas. Ja kui kik need inimesed teevad vikseid heategusid, saavad ka vikestest heategudest suured.






Mikko Leo Selg, Tartu Forseliuse gmnaasiumi pilane
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet