Saaremaa silla üle on vaieldud juba 14 aastat. Kui kohalike hulgas üksmeel puudub – saarlaste seas on nii tuliseid sillapooldajaid kui vastaseid, siis looduskaitsjate seisukohad on ühesed – sild ei ole parim lahendus.

Saare Maavalitsuse initsiatiivil moodustati 1997. aastal komisjon püsiühenduse loomise võimaluste väljaselgitamiseks üle Suure väina. Töö läks käima ning kolme aasta pärast oli selge, et silla või tunneli ehitus on majanduslikust seisukohast teostatav. 2003. aastal moodustas Vabariigi Valitsus asjatundjate komisjoni, mis jätkab nüüd juba riiklikul tasandil maavalitsuse algatatud ideed. Kuigi kaugele pole aga jõutud.

„Saaremaa püsiühenduse projekt on praegu uuringute faasis, millega Maanteeamet soovib selgitada välja parima liiklusühendusviisi – olgu see praamiühendus, sild või tunnel – koos majanduslike põhjendustega üle Suure väina,” teatas käesoleva aasta märtsis Maanteeameti avalike suhete juht Allan Kasesalu.

Lindudele tähtsaim rändetee
Sillaehituse poolt räägivad peamiselt kohalike soov igal ajal mandrile pääseda ning majanduslikud aspektid, mis lubavad Saaremaale elanike arvu kasvu ja majanduse elavnemist. Kuid mida tähendaks mandrit ja Muhumaad (sest õigupoolest viiks sild ju Muhusse, mitte Saaremaale) ühendav sild piirkonna loomadele ja lindudele?
Eesti Maaülikooli ornitoloogi Aivar Leito sõnul on Suur Väin üks tähtsamaid veelindude rändeteid kogu Läänemerel. „Sealt rändab ühel rändeperioodil läbi üle miljoni veelinnu, näiteks lagled, kaurid, merepardid. Suur Väin moodustab nende rändeteel nn pudelikaela, kus ränne koondub ja tiheneb eriti suures kontsentratsioonis,” rääkis Aivar Leito. Leito sõnul on visuaalsed ja radarvaatlused kinnitanud, et suurem osa veelindudest lendab seal madalal, 10–300 meetri kõrgusel. „Koguni 36% lindudest lendab alla 25 meetri kõrgusel. Valdav osa veelindudest rändab seega just kavandatava silla kõrgusel ning see oleks rändlindudele oluliseks rändetakistuseks. Eriti hull on olukord piki väina, seega otse risti kavandatava sillatrassiga. Just ristkohtumisel on lindude potentsiaalne kokkupõrkeoht sillaga kõige suurem. Samuti tekib silla rajamisel kumulatiivne rändebarjäär ja kokkupõrkeoht koosmõjus olemasolevate tuulikutega Virtsus ja Kukerannas ning võimalike tulevaste tuulikutega selles piirkonnas.” Linnustiku seisukohalt oleks ornitoloog Aivar Leito hinnangul kõige ohutum tunneliühendus. Tunneli lahendus välistatud
Kuigi Maanteeameti väitel tegeleb töögrupp alles parima liiklusühendusviisi väljaselgitamisega, kritiseerivad mitmed eksperdid, et tegelikult on tunneli lahendus juba ammu välistatud. „Uuringutega jõuti kallutatud tulemusteni, sest ühte patta pandi teiste seas ka kaitsealused liigid, keda seal enam ei ole. Tunnelitrassi ainuvõimalikuks asukohaks pakuti väga kaugelt minevat teed, mille hind on kindlasti suurem silla maksumusest,” rääkis ornitoloog ja TÜ Pärnu kolledþi loodusvarade rakendamise teadur Mati Kose. „Minu jaoks on kurb, et püsiühenduse rajamise komisjoni on sisuliselt kaasatud vaid sillaehituseksperdid – seal ei ole ei tunneliehituse ega looduskaitseeksperte. Ja objektiivseid argumente ühe või teise lahenduse poolt või vastu on liialt optimistlik otsida, kui seltskonnas on sillaehituse emeriitprofessor,” selgitas Mati Kose.
Tunneli variandi välistamine on kummaline olnud ka Eestimaa Roheliste erakonna jaoks, kes möödunud kevadel esitasid arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Roheliste esindaja Aleksei Lotmani sõnul on tähelepanuväärne, et kui sillatrassi puhul võrreldi kahte varianti, siis tunneli puhul kaaluti vaid ühte, millel on potentsiaalselt suurem mõju maismaaelustikule.
Õigupoolest kinnitab tunnelivariandi kõrvalejätmist ka Maanteeamet. „Hetkel otsivad Maanteeameti palgatud eksperdid täiendavat kinnitust väitele, et vaekausile jäänud silla variandi mõju lindude ja viigerhüljeste elutingimustele jääks keskkonnanõuetega lubatud normide piiresse,” rääkis Maanteeameti esindaja Allan Kasesalu. Kasesalu sõnul tõmmatakse kohe pärast kinnituse saamist joon alla keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandele, mis kooskõlastusringi järel esitatakse valitsusele.
Millal? Kui vähegi õnnestub, tehakse seda Maanteeameti kinnitusel juba sel kevadel.

Hukkamine kaitsealal?
Saaremaa püsiühenduse rajamise töögrupi liige, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Ilmar Pihlak kirjutas käesoleval aastal 4. radokuu (veebruari) Eesti Päevalehes, et „ebaolulise hulga lindude hukkumine kokkupõrkel sillaga ei saa olla põhjuseks, et silda mitte ehitada 35 000 elanikuga Saaremaa ja mandri vahele.” (EPL, 4.02.2011). Emeriitprofessori sõnul tuleks vähendada lindude hukkumist tervikuna, mitte konkreetselt Natura üheks kaitsealaks olevas Suure Väina piirkonnas. Ornitoloogide sõnul on seesugune väide kohatu. „Merepardid ja luiged, kes sealt üle lendavad, on kaitse all – nende lindude tapmine kaitsealal on eetiliselt süüdimatu,” ütles Mati Kose. „Kui risk on olemas, siis ei tohi seda õigustada, vaid peab jälgima mõjude kumuleerumist. Sild vales kohas võib olla tilk karikasse, mis võib saada mõnele linnuliigile saatuslikuks.”
Lisaks lindudele mõjutaks püsiühendus ka maismaaimetajate ning viigerhüljeste elu. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine mereimetajate kontekstis leidis, et Väinameri on viigerhüljestele ülioluline puhkeala, samuti ka sigimisala soojade talvede korral, kui ainult Suur Väin on jääkattega. Ivar Jüssi koostatud uuringust järeldus, et mistahes tegevus selles piirkonnas omab arvestatavat negatiivset mõju poegimise edukusele ja põhjustab täiendavaid energiakadusid nii täiskasvanud loomadele kui ka hülgepoegadele.

Hüljestele elutähtis piirkond
„Viigerhülge jaoks on Väinamere piirkond elutähtis puhkamisel, toitumisel ja poegimisel. Siin ei ole vaja rääkida sellest, kas hüljes ujub vastu silda või mitte – meie peaks 51kartma, et hüljes kardab, sest kui ta on ka kaks aastat sigimata, siis võib see alustada doominoefekti liigi kadumise poole. Küsimus on ka jääoludes ja selles, kuidas sild neid muudab, sest need mõjutavad otseselt hüljeste elu ja poegimist,” selgitas Mati Kose.
Lisaks hüljestele ning lindudele mõjutaks kavandatav silla variant olulisel määral ka maismaaloomade elu. Tartu Ülikooli teadlaste Jaanus Remmi ja Asko Lõhmuse uuringust selgus, et väga tõenäoliselt soodustab püsiühendus Saaremaal mittetüüpiliste võõrliikide sissetungi. Nimelt on Suur Väin seni olnud levimistõkkeks mitmetele imetajaliikidele ja seega vähendanud ka metsloomataudide levikut Saaremaale.

Imetajad vajavad lisainvesteeringuid
Lahendused silla ehitamise tagajärjelt tekkida võivate mõjude vältimiseks või vähemasti kompenseerimiseks, on teadlaste soovitusel uute kaitsealade loomine, olemasolevate kaitsemeetmete ümberkorraldamine ja ranged nõuded kinnisvara ja infrastruktuuri arendamisele. Maakonna tasemel oleks vaja ka ruumilisi protsesse arvestavaid planeeringuid. Liiklustiheduse kasvades tekiks vajadus ka loomapääsude järele nii ehitatavatel kui juba olemasolevatel lõikudel. Sealhulgas oleks maanteedele vaja loomasildu suurimetajatele ja spetsiaalseid tunneleid väike- ja pisiimetajatele.
Kui seni on Saaremaa silla puhul räägitud ligi 6–7 miljardi krooni ehk enam kui 385 miljoni euro suurusest maksumusest, siis eelpool mainitud kaitsemeetmete rakendamisel kujuneks hind oluliselt kõrgemaks. Võrdluseks on siinkohal näiteks Öresundi püsiühendus Kopenhaageni ja Malmö vahel, mille ehitamise osutus esialgsest kaks korda kallimaks (lõplik hind 45 miljardit krooni), tegelik vedude maht aga prognoositust kolmandiku võrra väiksemaks. Tähelepanuväärne on siin asjaolu, et Öresundi silla puhul oli eeluuringute tegija sama Taani konsultatsioonifirma Ramboll, mis on nõustanud ka Saaremaa püsiühenduse rajamist.

Looduskeskkond ja majanduslik mõtlemine
Lisaks keskkonnauuringutele on püsiühenduse küsimuses luubi alla võetud ka Saare maakonna ettevõtted ning elanikud. Soome uuringufirma WSP Finland Oy esindaja Jani Päiväneni juhitud uuringust selgus, et püsiühenduse küsimuses on saarlaste ja muhulaste jaoks olulisimateks teguriteks uute töökohtade loomise kõrval ka saartel turvalise keskkonna hoidmine ning looduskeskkonna säilitamine algupärasena. Kas neid soove saab aga ühendada, hoida turvalist keskkonda ja samas nautida sillaühendust? Huvitav on see, et uuringust selgus pideva püsiühenduse vajajate väga madal arv: ainult 1,8 protsenti saarlastest. Need on aktiivsed kohalikud, kes käivad mandril vähemalt 5 korda nädalas. Peab aga märkima, et samas uuringus tõdeti, et suurem osa saarlasi ei olnud eriti rahul praamiühendusega suve- ja pühadeperioodil.
Saaremaa püsiühenduse saatus ei ole senini selge. Eesti Keskkonnaühenduste Koda esitas märtsis oma ettepanekud valitsuskoalitsiooni programmile ning soovitas investeeringuplaanidest välja arvata Suure väina silla kui liiga suure keskkonnamõjuga projekti. Rahvusvahelised keskkonnaühendused Bankwatch ja Friends of the Earth lisasid Saaremaa silla juba 2009. aastal Euroopa keskkonnavaenulikemate europrojektide nimekirja. Ornitoloog Mati Kose usub, et kuna tegemist on Natura linnukaitsealaga, siis lindude ohustamise korral Euroopa Liit silla ehitamist kindlasti ei rahasta.