6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas minust sai looduseuurija

Erakordne pesaleid Marimetsa rabast lennutas Lnemaa koolipoisi Aivar Leito teaduse, ornitoloogia ja looduskaitsjaameti juurde.


Eesti Maalikooli pllumajanduse ja keskkonnainstituudi vanemteaduri Aivar Leito jutu pani kirja Juhani Pttsepp.

Kuulun nende hulka, kes on sndinud
ornitoloogiks, sna otseses mttes. Nii kaugele kui ennast mletan, olen loodust ja linde vahtinud, instinktiivselt. Ka esimesed mlupildid on seotud lindudega. Mletan, et leidsin maa pealt he paksu polsterdusega linnupesa.
See kuulus vike-lehelinnule ehk kummilinnule, nagu meie teda siis hdsime.

Teine varane mlestus on sookurgedest. Udune hommik, pld vi karjamaa, ja seal liikusid suured ja hirmsad loomad, kartsin neid. Viksem kui lind ise, hiilisin siis linde. Need pildid on prit Keava raba servast.
Olen ldse elanud heteistkmnes eri kohas Eestis. Sndisin Otep haiglas 24. augustil 1954, aga elasime siis Lootvina klas Vastse-Kuuste vallas. Paslik on nd meelde tuletada paari aasta vanuseid raadiolokatsiooni tulemusi: on selgunud, et Lootvinast prit sookured rndavad kige kaugematele talvitusaladele, mis sookurel ldse on Etioopiasse. (Alates 1996. aastast on Aivar Leito ornitoloog Jri Keskpaiga mantliprija, meie sookurgede uurimise koordinaator. Toim)
Lootvinalt kolisimegi 1956. aastal Keavasse Raplamaal, edasi rndasime 1960. aastal Varangu klla Lne-Virumaal, sealt on hsti meeles herilasepessa istumine. Sain ige mitmeid nelu ja kohe oli ra testitud, et allergiat mul ei ole.
1961 suvel liikusime perega Harjumaale Saidasse, kus ma lksin 1. septembril Turba keskkooli esimesse klassi. Oli kolhooside-sovhooside tekkimise ja liitmise aeg. Isa suunati hest majandist jrgmisse ja ha kolisime. Isa Arved oli Tartu likooli pllumajandusteaduskonna lpetanud agronoom. Ema Leida ttas lautades karjatalitajana.
Peres kasvas seitse last: Aili, Vello, Toomas, Vilve, Tiit, Sirje ja mina olin pesamuna. Enamikul neist on sndinud lapsi ja lapselapsi ning Leitodest on kujunenud vike dnastia. Teisi Leitosid ei olegi Eestis minu teada rohkem, kui veel ks perekond Viljandis.
Saidas sain elada vaevalt le aasta, juba 1962. aasta hilissgisel kolisime Jgevamaale Visusti lhedale. Lksin seal teisest ppeveerandist Visusti algkooli, kus oli vaid paar pilast tielik individuaalpe. Koolitee oli neli kilomeetrit pikk ja kunagi ma otse koju ei judnud, kik looma- ja linnuaugud tuli le vaadata ning sinikaelpardid kokku lugeda.
1963. aasta suvel saime vend Tiiduga, kes on minust viis aastat vanem, Raigastvere jrvel kvasti kalal kia, aga sgisel kolisime taas: Kaavere klasse Kolga-Jaani valda. Sealt on meelde jnud varesemunade korjamine ja mmine jahimeestele. Sain munade eest ka mne kopika toona kis veel kullide ja vareste vastane sda. Jahimeestel oli siis vastav kohustus tita ja varesejalad vi munad tuli klubile esitada.

Vaid vikesed hallid linnukesed jid mramata
1964. augustis kolisime Vormsi saarele Sviby klla. Vike praam viis meie mblit tis kolimisauto Vormsi saarele, piiritsooni. Isa hakkas tle Vormsi sovhoosi Sviby osakonna juhatajana, koolis kisime Hullos.
Vormsil alustasin koos vend Tiiduga tsisemalt linnuliikide tundmappimist. Raamatukogust sain Eerik Kumari 1959. aastal ilmunud mustvalge mraja.
Meeles on, kuidas leidsin ristpardi pesa poollagunenud kordonihoone pranda alt. Keegi ilge elukas sisistas seal, kepiga sorkisin ristpart tuli vlja. Tema mramisega ei olnud raskust. Mnda liiki oli aga vga raske mrata. Kirjeldasime kll, aga mranguks ji vike hall linnuke. Siiski saime Tiiduga umbes pooled Eesti liikidest selgeks.
Vormsis kisime suvel sovhoosis tl, viisime vankriga pldudele snnikut ja laotasime seda hargiga laiali. Saime natuke teenida. Keevitasime kommikarbi kinni ja hakkasime selle sisse raha koguma binokli jaoks.
37 rubla eest ostsimegi kahe peale 8kordse suurendusega Vene prismabinokli. See oli kva sna ja ti vikesed hallid linnukesed lhemale. Tnu sellele riistapuule said meist varsti juba pris head linnutundjad. Binokkel oli abiline aastaid, kuni Tiit selle kogemata merre uputas.
1965. aasta augustis kolisime Vormsilt ra Lnemaale Kullamaa valda Jgisoo klla Raudsepa tallu. ppima asusin Liivi 8-klassilisse kooli. Perekonna kolimiste periood lppes, Jgisoole jid vanemad paigale.
Isa alustas td Esimese Mai nimelise kolhoosi osakonnajuhatajana ja leidis ka mulle rakendust: kisin kplamas, vilja kuivatamas, vetist sorteerimas, panin heinu ruku. Pidin raha teenima, sest palgad olid vikesed ja lapsi peres palju.

Akadeemikud kirjutavad!
Liivi kooli aktiivne fsikapetaja Leo Treu tegi sada imet pani mind kooli orkestrisse mandoliini mngima (hiljem ei ole elus htki pilli kes hoidnud) ja sportpssist laskma, aga tema ngi ka ra, et ma olin metsa poole ja laenas mulle Erik Kumari raamatu Eesti NSV linnud. Ise ta ei tundnud linde kuigi hsti. Sellest raamatust sai minu piibel, osadel koolikaaslastel oli huvi ka pris piibli vastu, minul mitte.
1966. aastast kirjutasin koolivihikusse vaatlusi les ja tekkis side Eesti Looduseuurijate Seltsiga. Algas kirjavahetus Lemming Rootsme ja Heinrich Veromanniga, saatsin vaatlusandmeid. Uhke tunne oli: akadeemikud kirjutavad mulle.
Kodust tuli vaid viis kilomeetrit suure Marimetsa raba serva, hakkasin seal kima, ngin niteks sarvikptti. 1970. aastal vaatlesime Tiiduga Palivere triangulatsioonitorni otsas istuvat rabapistrikku. Kammisime raba, et pesa avastada.
1971. aasta 21. juunil leidsingi pesa lpuks les see asus hel laukasaarel. Pesa oli kahe pojaga ja pojad olid juba suured.
See oli juba uudis! Helistasin Tartusse ja kuulus linnuteadlane professor Eerik Kumari sitis koos naise Ainoga Moskviti- autol kohale. Ema keetis tervitusjoogiks kakaod, mina juhatasin klalised rappa pesa juurde. Kirjutasin sellest leiust Eesti Loodusesse ka loo, samas ilmus ka enda tehtud pilt rabapistriku pojast. See oli thtis sndmus: mulle elulooliselt, Eestile teaduslooliselt, rabapistrikule kurblooliselt. See Marimetsa pesitsus on viimane testatud rabapistriku pesaleid ldse. Liik on haudelinnuna Eestis vlja surnud. Minule avas aga pesaleid ukse teaduse juurde.

Lindude rnde uurimine: kuum teema 1970. aastatel
1972. aastal lpetasin Haapsalu 1. Keskkooli spordieriklassi. Sai seal suusatada, maadelda, vehelda. Spordisuunda vedas Endel Nelis, tuntud ka Haapsalu spordikrahvi ja vehklemise isana, tema vehklejast poja Peetriga kisin hes klassis.
Sgisel ritasin Tartu likooli bioloogia erialale sisse astuda, aga esimene armastus ja esimene sisseastumiseksam ei sobinud kokku ei nnestunud ja kogu lugu.
Augustis 1972 asusin tle Lnemaa metsamajandi Silgi metsavahina. Esimeseks tlesandeks oli Kullamaa metskonna jahilossi ehitamine Koluverre Liivi je kaldale. Sellest ajast on mul traamat ja katkematu tstaa, metsamajanduse ja looduskaitsessteemi jin tle aastakmneteks.
Sgisel 1972 aga kutsus Eerik Kumari mu ametisse Tartusse, sain ZBI (ehk ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi) laborandiks, Eerik Kumari oli ZBI teadusdirektor. Lindude rnde oli toona tema kilbile tstnud. Minu hoolde jid lindude rndeandmete kaustad, t rndekomisjoni vljaannete heaks, raamatutesse jooniste tegemine.
Sissekirjutuse sain Riia 3-2, mis oli Kumarite kodune aadress. Elasin aga philiselt ZBI Taevaskoja vlibaasis, kisin sealt iga pev rongiga Tartusse tle. Olin klaline ka professori kodus, aga suhe temaga oli ikka rohkem pipoisi ja vanajumala suhe. Tundsin end tegelikult ikkagi ksi suures Tartu linnas.
15. mail 1973 tuli minna sjavkke, rong kutsealustega lahkus Tartu raudteejaamast varahommikul. Julgustuseks kallasin kaasavetud pudeli konjakit raudteejaamas krist alla.
Teenima sattusin Tatarimaale, tsiviilkaitsepataljoni. Minust sai sjavetuletrjuja, kisime kustutamas naftatorne, kautukitehast ja suuri metsatulekahjusid. Ei unustanud ornitoloogiat. Pidasin ka seal vaatluspevikut ja pildistasin linde ja loodust, tellisin Matsalust rngaid ja rngastasin veosa territooriumil vrvulisi.
Sjavest tulles maandusin Tartus samal aadressil, jtkus t ZBIs ja rongisidud Taevaskotta. 1975. aasta sgisel lksin Tartu likooli bioloogia nullkursusele. Seal veti lbi phiained ja kui tegid edukalt nullkursuse lpueksamid, olid likoolis sees. Jrgmisel sgisel saigi minust bioloogia 1. kursuse lipilane. ppimine oli minu jaoks karm: palju poliitpet ja igasugust keemiat. Nii mnedki sirguvad ornitoloogid ei suutnud just Vello Tohveri biokeemiakursust seljatada.
Esimene vlit oli Luna-Saaremaal 1975. aastal koos Olav Rennoga. Kohalik lu tahtis ra tappa, oli nii kange. Vaatlesime seal laglesid ja lagled ka jid minu teemaks. Toona oli valgepsk-lagle punase raamatu liik ja rndekoloogia kuum suund. Nd vib elda, et valgepsk-lagle osutus heaks rnde uurimise mudelliigiks. Tema arvukus ja levik on suurenenud.
1974. aastast algasid laglede lennuloendused, mina lendasin esmakordselt 1976. kevadel. Esialgu loendasime moosiriiuliga (AN-2), letasime madallennul Matsalu ja Vilsandi looduskaitsealasid. Hiljem olin ise seaduste loomise juures, mis keelavad taolised madallennud linnu- ja loomatundlikel aladel. Nd on lennukiks CESSNA-172. Vaatlusring on ikka samaks jnud: Prnu, Lne-Eesti saared, Muhumaa, Vormsi.

Huvi kogu looduse vastu
Diplomit juhendajaks oli Harry Ling, aga kandidaaditd juhendas Eerik Kumari, tegi seda oma surmani 1984. aastal. Kaitsesin bioloogiakandidaadi kraadi 1989. aastal Moskvas looduskaitse teadusliku uurimise instituudis. Oponeeris selle alal korfee akadeemik Vladimir Flint. Kaitsmisel oli juba mnus tunne, aga eelkaitsmine oli olnud katsumuste katsumus. Harjusin sagedaste Moskva-situdega, Moskva rong oli viimaks sama tuttav kui Kopli tramm. Kaitsmisaastal tegin aga juba ka esimese reisi Lne-Saksamaale, hanekonverentsile.
Minu jaoks on linnuhuvi olnud kaasa sndinud ja isu ei ole kordagi ra kadunud. Huvi pole mitte ksnes mudelliikide sookure ja lagle vastu, vaid niteks ka meresaarte linnukoosluste vastu, mille uurimises osalen 1993. aastast, see on riikliku seire osa.
Tegelikult tunnen lakkamatut uudishimu kogu looduse vastu. Vljas viibides registreerivad mu meeleelundid katkematult mbrust otsekui eri tasanditel lokaatorid ja talletavad kik tajutu kuhugi mu sisemuses nii-elda kvakettale. Ei j ka kski lind mrkamata ja vajadusel les mrkimata.
Ei ole siin ilmas, ja ka minu teadlaseks saamise loos midagi juhuslikku. Olevik ja tulevik on vltimatult seotud, kui lineaarselt vljendada. Nii pidi minema.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet