1853
21. südakuu
Oivaline, tuulevaikne, soe kuuvalge õhtu. Selliseid on juba paar tükki olnud. Kuu pole veel päris täis kasvanud.

Kell 9 Deep Cut’i* metsadesse
See, et taevas on öösel nii sinine – seda värvi, millesse see päevalgi rüütatud on – üllatab mind lakkamatult. Värv vihjab valguse pidevale olemasolule ja valitsemisele taevalaotuses ning me näeme läbi ööloori sedasama muutumatut
sina mida päevalgi. Kui õhk on selge, ei ole öö must, vaid ikka veel sinine. Seda tohutut valguse ja eetri ookeani ei mõjuta meie poolik öö. Öö ei ole kõikjal. Näen keskööl päeva, hoopis see on igal pool. Kui praegusel kellaajal väljas jalutan ning taevas ei ole pilvine, kõrgub minu kohal ikka veel sinine laotus.

Mind rõhub ja kurvastab pisut taeva üksluisus ja näiline vaesus – see, et neidsamu ebaregulaarseid ja väheseid geomeetrilisi kujundeid, mille moodustavad tähtkujud, nägid kunagi ka Kaldea karjused. Seesama lihtsus ja muutumatus, mis mulle enamasti oma rikkusega muljet avaldab, jätab vahel ahtra mulje. Igatsen uut maailma nii taevas kui ka maa peal ning kuigi see pakub pisut tröösti, kui kuulen jutte inimsilmale nähtamatust tähtede ja süsteemide kõnnumaast, ei jäta taevas isegi nii mitmekesist ja taltsutamatut muljet kui mets, kuigi peaks seda tegema. See näib pigem lihtne ja muutumatu, nagu iidsed seadused – need on tähtkujud, mida nägid ka karjased ning mis alluvad samadele seadustele. See ei mõjuta mind nagu mets, see puutumatu ja taltsutamata loodus. Mulle tundub, et näen, kuidas taevalaotust läbistavad tuhande observatooriumi vaatluskiired. See on pigem teaduse, mitte luule pärusmaa. Mina tahan aga tunda tähti teistmoodi kui teadus – tähti, mida teavad üksikud uitajad. Kaldea karjased ei näinud samasuguseid tähti, mida näen mina, ning kui pööran pilgu taeva poole, ei tunnista ma nende määratlusi. Ma ei lase ennast peale sunnitud nimedel häirida. Päike, mida mina tunnen, ei ole Apollon ning ehatäht pole Veenus. Taevas peaks olema vähemalt sama noor kui maailm. See tähtede liigitamisviis on vana ja kopitanud; taevas oleks otsekui hallitama läinud, nagu oleksid tihedalt kokku surutud tähed üle kuumenenud ja kõdunema hakanud. Kui tundub, et tähtede puhul on kõik juba kindlaks määratud, on see selle pärast, et inimestel on siiani olnud vaja neid niimoodi tajuda. Mina ei näe taevas üksnes vanu, vaid ka uusi testamente. Kas ei seisa ma tähtedele mitte sama lähedal kui Kaldea karjased? Taevas paistab enamasti olevat sama kuiv ja kasin kui meie taevakaardid – pelgalt tähtede kogum, nagu viimased on nende kataloogid. Linnuteel ei lenda linnud. Meie teadus koosneb üksnes paarist heast jutukesest, mõnest aukartust äratavast väitest, mis puudutavad kaugust ja suurust; paremal juhul sisaldab see tähtede kohta vaid pisut informatsiooni, mida inimesed ka kasutada saavad: see õpetab, kuidas vaadelda maastikku või seilata merel, kuid mitte seda, kuidas me oma elu juhtima peaks. Astroloogia sisaldas aga ülevama tõe algeid. Võib juhtuda, et tähed on olulisemad ja taevalikumad teel olija kui astronoomi jaoks. Tänapäeval ei märka enam keegi tähti. Astronoomiat õpitakse koolis. Seal räägitakse tarkustest nagu see, et Päike asub meist üheksakümne viie miljoni miili kaugusel – väide, mis mulle kunagi suuremat muljet pole avaldanud, sest ma ei ole sellist maad läbi käinud ja ei saa öelda, et seda usun. Päike särab aga sellest hoolimata. Kuigi observatooriumide arv on mitmekordistunud, pööratakse taevale väga vähe tähelepanu. Paljas silm võib näha vabalt kaugemale kui abivahenditega varustatu. Kõik oleneb sellest, kes läbi selle silma vaatab. Sellest võimsamat teleskoopi ei ole veel leiutatud. Nende suurte riistapuude tagasilöök on sama suur kui sealt välja paiskuv jõud. Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb maast taevasse ja taevast jälle maale. Astronoomi oma ei tee seda aga kuigi tihti. See ei näe observatooriumikuplist suurt kaugemale. Võrreldes palja silmaga vaadeldavate taevaste nähtustega tunduvad teaduse jutukesed mulle tühiste ja väiklastena. Tõeline tähtede ja komeetide leidja on hoopis inimsilm. Kui hiljuti ühel õhtul vahetult pärast päikseloojangut istusin ja aknast välja vaatasin, nägin kaubarongi tuld ja otse selle kohal kirgast tähte, mis täpselt samasugune välja nägi, justkui kuuluks see mõne teise osa juurde samast rongist. Oli raske mõista, et üks neist oli pelgalt jõuetu õlilamp, teine aga maailm. Kui kõnnin mööda raudteetammi, häirib mind ka nüüd, nagu kahe viimase kuu jooksul ikka, mu enda sammude kaja külmunud maapinnal. Tahaksin kuulda öö vaikust, sest see on positiivne ja väärib kuulmist. Ma ei saa kõndida kaetud kõrvadega. Pean paigal seisma ja avatud kõrvadega kuulama, kaugel külade kärast, nii et öö minusse oma jälje saaks jätta. Viljakas ja väljendusrikas vaikus. Vahel on see lihtsalt negatiivne, kuiv ja viljatu ahermaa, mis mu judisema paneb, kus ei kasva ambroosiat. Pean kuulma tuhandete häälte sosinat. Vaid vaikus on kuulamist väärt. Sellel on palju sügavuse ja viljakuse astmeid, nagu pinnaselgi. See on ühel hetkel Sahara, kus inimesed nälga ja janusse surevad, järgmisel aga Lääne viljakas jõekallas või preeria. Eemaldudes külast ja lähenedes metsale, teritan aeg-ajalt kõrvu, et kuulda Vaikuse hagijate ulgumist Kuu poole – et teaksin, kas nad on mõnele saakloomale jälile jõudnud. Kui öös pole Dianat, siis mida see väärt on? Püüan tabada jumalanna Diana häält. Vaikus heliseb, see on kui muusika ja erutab mind. Öö, milles vaikus selgesti kuuldav oli. Kuulen midagi, mida pole võimalik sõnadesse panna. Mõistan kergesti oma unenägude tähendust. Eile üllatas mind inimsuhete rikutus. Mulle näis, et need on tulvil surma ja kõdu ning ärritavad ninasõõrmeid. Öösel nägin unes, et kaevusin haudade keskel maapinda, nende kirbelt lõhnav hallitus määris mu käsi. See oli sanitaarselt, moraalselt ja füüsiliselt tõetruu. Kui öö on vaid päeva negatiiv, ei kuule ma selles midagi peale iseenda sammude. Surm on mu kaaslane ning elu kaugel eemal. Kui loodusjõud ei ole inimese sarnased, kui tuul ei laula ega ohka ning tähed ei pilguta silmi, on minu elu pealiskaudne. Mõõdan iseenda olemasolu sügavust. Mind saadavad võimsad liitlased. Olen liitlasjõud, Püha Liit, mis Euroopa valitsejad endasse imeb. Sinitaevas, need vilkuvad tähed ja peaaegu roosakat valgust tagasi peegeldavad sädelevad lumeväljad ei anna mulle eriti midagi. Kui sisenen aga metsadesse, turgutab mind sealne mitmekesisus: mu pea kohal kõrguvate puude siluetid sinise taeva taustal, tähed paistmas läbi mändide kui laternad, mis nende otsa valgust andma on riputatud, männivõrade mõnevõrra ebamäärane ja udune peenus ja tammede selgelt välja joonistunud oksaraod, jne, ning kõigi nende varjud lumel. Pidasin esimest varju, mida nägin, mustaks laiguks, millel puuraidurid lõket olid teinud. Need musttuhat varju joonistavad valgele maapinnale ruudustiku ja võimendavad valgustatud osade eredust veelgi. Oma lehtedest pooled kaotanud noorte tammede varjud, kaunimad kui puud ise, justkui kroonlühtri vari, ning liikumatud, otsekui oleks need lume peal lebavad langenud lehed. Raputa aga puud ja kõik kohad on liikumist täis. 26. südakuu On üllatav, kui palju looduses ruumi on, kui inimene üksnes endale määratud rada astub. Nendel laiuvatel põldudel, neis avarates metsades, sellel välja venitatud jõel ei tule mulle iial vastu ükski rändur. Taludest tagantpoolt möödudes ei näe ma kunagi kedagi. Ehk ei kohta ma nii palju inimesi, kui oleksin näinud kolme sajandi eest, kui nendes metsades uitasid ringi indiaani kütid. Saan nautida ammuse asuniku eraldatust ja üksindust. Osa sellest maapinnast on puudest puhastatud, see teeb jalutaja elu kahtlemata kergemaks. Näen vahel mõnda inimest kaugel metsas puid raiumas, põllul külvamas või kõplamas. Ometi võib õhtul olla loeng, külas on raamatukauplus ja -kogu ning viis korda päevas võin lasta end rongiga Bostonisse sõidutada. On tähelepanuväärne, et nii paljud inimesed lähevad õhinaga talvel Waldeni järve äärde hauge püüdma, kuid ei hooli nähtavasti sealsest maastikust. Loomulikult ei saa nad seda teha ainult haugide pärast, mingil määral on tegemist ka seiklusega; kuid igatahes on armastus looduse vastu, mida nad tunnevad, äärmiselt nigel ja ebamäärane. Nad ütlevad, et käivad kalal, ja nii see ka on, kuid võib-olla teab nende loomus tõde paremini. Ka mina käin iga päev kalal ja jahil, kuid jätan kalad ja saakloomad asjast kõrvale, sest nemad mängivad siin kõige väiksemat rolli. Olen õppinud nendeta hakkama saama. Nad olid hädavajalikud vaid siis, kui olin veel poisike. Saan julgust, kui märkan tosinat külameest Waldeni järve juures, kus nad veedavad päeva jääaugust kala püüdes, ning kahtlustan, et mul on rohkem mõttekaaslasi, kui arvanud olen. Tunnen aga pettumust ja üllatust, kui näen, kui palju rõhku nad panevad kaladele, kelle kinni püüavad või keda kätte ei saa, ning kuidas nad kõik muu tähelepanuta jätavad, nagu ei oleks teistsugust saaki võimalik saadagi. Tõlgitud väljaandest „Thoreau. I to Myself”, Yale University Press, 2007.