6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Thoreau pevik

1853
21. sdakuu
Oivaline, tuulevaikne, soe kuuvalge htu. Selliseid on juba paar tkki olnud. Kuu pole veel pris tis kasvanud.

Kell 9 Deep Cuti* metsadesse
See, et taevas on sel nii sinine seda vrvi, millesse see pevalgi rtatud on llatab mind lakkamatult. Vrv vihjab valguse pidevale olemasolule ja valitsemisele taevalaotuses ning me neme lbi loori sedasama muutumatut
sina mida pevalgi. Kui hk on selge, ei ole must, vaid ikka veel sinine. Seda tohutut valguse ja eetri ookeani ei mjuta meie poolik . ei ole kikjal. Nen keskl peva, hoopis see on igal pool. Kui praegusel kellaajal vljas jalutan ning taevas ei ole pilvine, krgub minu kohal ikka veel sinine laotus.

Mind rhub ja kurvastab pisut taeva ksluisus ja niline vaesus see, et neidsamu ebaregulaarseid ja vheseid geomeetrilisi kujundeid, mille moodustavad thtkujud, ngid kunagi ka Kaldea karjused. Seesama lihtsus ja muutumatus, mis mulle enamasti oma rikkusega muljet avaldab, jtab vahel ahtra mulje. Igatsen uut maailma nii taevas kui ka maa peal ning kuigi see pakub pisut trsti, kui kuulen jutte inimsilmale nhtamatust thtede ja ssteemide knnumaast, ei jta taevas isegi nii mitmekesist ja taltsutamatut muljet kui mets, kuigi peaks seda tegema. See nib pigem lihtne ja muutumatu, nagu iidsed seadused need on thtkujud, mida ngid ka karjased ning mis alluvad samadele seadustele. See ei mjuta mind nagu mets, see puutumatu ja taltsutamata loodus. Mulle tundub, et nen, kuidas taevalaotust lbistavad tuhande observatooriumi vaatluskiired. See on pigem teaduse, mitte luule prusmaa. Mina tahan aga tunda thti teistmoodi kui teadus thti, mida teavad ksikud uitajad. Kaldea karjased ei ninud samasuguseid thti, mida nen mina, ning kui pran pilgu taeva poole, ei tunnista ma nende mratlusi. Ma ei lase ennast peale sunnitud nimedel hirida. Pike, mida mina tunnen, ei ole Apollon ning ehatht pole Veenus. Taevas peaks olema vhemalt sama noor kui maailm. See thtede liigitamisviis on vana ja kopitanud; taevas oleks otsekui hallitama linud, nagu oleksid tihedalt kokku surutud thed le kuumenenud ja kdunema hakanud. Kui tundub, et thtede puhul on kik juba kindlaks mratud, on see selle prast, et inimestel on siiani olnud vaja neid niimoodi tajuda. Mina ei ne taevas ksnes vanu, vaid ka uusi testamente. Kas ei seisa ma thtedele mitte sama lhedal kui Kaldea karjased? Taevas paistab enamasti olevat sama kuiv ja kasin kui meie taevakaardid pelgalt thtede kogum, nagu viimased on nende kataloogid. Linnuteel ei lenda linnud. Meie teadus koosneb ksnes paarist heast jutukesest, mnest aukartust ratavast vitest, mis puudutavad kaugust ja suurust; paremal juhul sisaldab see thtede kohta vaid pisut informatsiooni, mida inimesed ka kasutada saavad: see petab, kuidas vaadelda maastikku vi seilata merel, kuid mitte seda, kuidas me oma elu juhtima peaks. Astroloogia sisaldas aga levama te algeid. Vib juhtuda, et thed on olulisemad ja taevalikumad teel olija kui astronoomi jaoks. Tnapeval ei mrka enam keegi thti. Astronoomiat pitakse koolis. Seal rgitakse tarkustest nagu see, et Pike asub meist heksakmne viie miljoni miili kaugusel vide, mis mulle kunagi suuremat muljet pole avaldanud, sest ma ei ole sellist maad lbi kinud ja ei saa elda, et seda usun. Pike srab aga sellest hoolimata. Kuigi observatooriumide arv on mitmekordistunud, pratakse taevale vga vhe thelepanu. Paljas silm vib nha vabalt kaugemale kui abivahenditega varustatu. Kik oleneb sellest, kes lbi selle silma vaatab. Sellest vimsamat teleskoopi ei ole veel leiutatud. Nende suurte riistapuude tagasilk on sama suur kui sealt vlja paiskuv jud. Poeedi silm, tis peent ekstaasi, eksleb maast taevasse ja taevast jlle maale. Astronoomi oma ei tee seda aga kuigi tihti. See ei ne observatooriumikuplist suurt kaugemale. Vrreldes palja silmaga vaadeldavate taevaste nhtustega tunduvad teaduse jutukesed mulle thiste ja viklastena. Teline thtede ja komeetide leidja on hoopis inimsilm. Kui hiljuti hel htul vahetult prast pikseloojangut istusin ja aknast vlja vaatasin, ngin kaubarongi tuld ja otse selle kohal kirgast thte, mis tpselt samasugune vlja ngi, justkui kuuluks see mne teise osa juurde samast rongist. Oli raske mista, et ks neist oli pelgalt juetu lilamp, teine aga maailm. Kui knnin mda raudteetammi, hirib mind ka nd, nagu kahe viimase kuu jooksul ikka, mu enda sammude kaja klmunud maapinnal. Tahaksin kuulda vaikust, sest see on positiivne ja vrib kuulmist. Ma ei saa kndida kaetud krvadega. Pean paigal seisma ja avatud krvadega kuulama, kaugel klade krast, nii et minusse oma jlje saaks jtta. Viljakas ja vljendusrikas vaikus. Vahel on see lihtsalt negatiivne, kuiv ja viljatu ahermaa, mis mu judisema paneb, kus ei kasva ambroosiat. Pean kuulma tuhandete hlte sosinat. Vaid vaikus on kuulamist vrt. Sellel on palju sgavuse ja viljakuse astmeid, nagu pinnaselgi. See on hel hetkel Sahara, kus inimesed nlga ja janusse surevad, jrgmisel aga Lne viljakas jekallas vi preeria. Eemaldudes klast ja lhenedes metsale, teritan aeg-ajalt krvu, et kuulda Vaikuse hagijate ulgumist Kuu poole et teaksin, kas nad on mnele saakloomale jlile judnud. Kui s pole Dianat, siis mida see vrt on? Pan tabada jumalanna Diana hlt. Vaikus heliseb, see on kui muusika ja erutab mind. , milles vaikus selgesti kuuldav oli. Kuulen midagi, mida pole vimalik snadesse panna. Mistan kergesti oma unengude thendust. Eile llatas mind inimsuhete rikutus. Mulle nis, et need on tulvil surma ja kdu ning rritavad ninasrmeid. sel ngin unes, et kaevusin haudade keskel maapinda, nende kirbelt lhnav hallitus mris mu ksi. See oli sanitaarselt, moraalselt ja fsiliselt tetruu. Kui on vaid peva negatiiv, ei kuule ma selles midagi peale iseenda sammude. Surm on mu kaaslane ning elu kaugel eemal. Kui loodusjud ei ole inimese sarnased, kui tuul ei laula ega ohka ning thed ei pilguta silmi, on minu elu pealiskaudne. Mdan iseenda olemasolu sgavust. Mind saadavad vimsad liitlased. Olen liitlasjud, Pha Liit, mis Euroopa valitsejad endasse imeb. Sinitaevas, need vilkuvad thed ja peaaegu roosakat valgust tagasi peegeldavad sdelevad lumevljad ei anna mulle eriti midagi. Kui sisenen aga metsadesse, turgutab mind sealne mitmekesisus: mu pea kohal krguvate puude siluetid sinise taeva taustal, thed paistmas lbi mndide kui laternad, mis nende otsa valgust andma on riputatud, mnnivrade mnevrra ebamrane ja udune peenus ja tammede selgelt vlja joonistunud oksaraod, jne, ning kigi nende varjud lumel. Pidasin esimest varju, mida ngin, mustaks laiguks, millel puuraidurid lket olid teinud. Need musttuhat varju joonistavad valgele maapinnale ruudustiku ja vimendavad valgustatud osade eredust veelgi. Oma lehtedest pooled kaotanud noorte tammede varjud, kaunimad kui puud ise, justkui kroonlhtri vari, ning liikumatud, otsekui oleks need lume peal lebavad langenud lehed. Raputa aga puud ja kik kohad on liikumist tis. 26. sdakuu On llatav, kui palju looduses ruumi on, kui inimene ksnes endale mratud rada astub. Nendel laiuvatel pldudel, neis avarates metsades, sellel vlja venitatud jel ei tule mulle iial vastu kski rndur. Taludest tagantpoolt mdudes ei ne ma kunagi kedagi. Ehk ei kohta ma nii palju inimesi, kui oleksin ninud kolme sajandi eest, kui nendes metsades uitasid ringi indiaani ktid. Saan nautida ammuse asuniku eraldatust ja ksindust. Osa sellest maapinnast on puudest puhastatud, see teeb jalutaja elu kahtlemata kergemaks. Nen vahel mnda inimest kaugel metsas puid raiumas, pllul klvamas vi kplamas. Ometi vib htul olla loeng, klas on raamatukauplus ja -kogu ning viis korda pevas vin lasta end rongiga Bostonisse sidutada. On thelepanuvrne, et nii paljud inimesed lhevad hinaga talvel Waldeni jrve rde hauge pdma, kuid ei hooli nhtavasti sealsest maastikust. Loomulikult ei saa nad seda teha ainult haugide prast, mingil mral on tegemist ka seiklusega; kuid igatahes on armastus looduse vastu, mida nad tunnevad, rmiselt nigel ja ebamrane. Nad tlevad, et kivad kalal, ja nii see ka on, kuid vib-olla teab nende loomus tde paremini. Ka mina kin iga pev kalal ja jahil, kuid jtan kalad ja saakloomad asjast krvale, sest nemad mngivad siin kige viksemat rolli. Olen ppinud nendeta hakkama saama. Nad olid hdavajalikud vaid siis, kui olin veel poisike. Saan julgust, kui mrkan tosinat klameest Waldeni jrve juures, kus nad veedavad peva jaugust kala pdes, ning kahtlustan, et mul on rohkem mttekaaslasi, kui arvanud olen. Tunnen aga pettumust ja llatust, kui nen, kui palju rhku nad panevad kaladele, kelle kinni pavad vi keda ktte ei saa, ning kuidas nad kik muu thelepanuta jtavad, nagu ei oleks teistsugust saaki vimalik saadagi. Tlgitud vljaandest Thoreau. I to Myself, Yale University Press, 2007.



Tlkinud Triin Jrimaa
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet