5/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Susi kaitseb kurja eest

Saaremaa lambakasvatajate silmis on susi sattunud halba valgusse kariloomade murdmise tttu. Siiski pole meie esivanemad hunti kunagi vaenanud, vaid arvestanud talle karjast kindla hundi jao. Tundub, et ka praegu ei suhtu meie rahvas tervikuna hunti vaenulikult. Meenutame ndisaja inimesele, milline oli meie esivanemate hoiak hallivatimehe suhtes.

Nii kaugele kui meie rahva folkloor tagasi ulatub osa sellest juba muinasaega ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Meie ootasime temalt kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Me pole hunte poonud, nagu tehti Saksaja Prantsusmaal. Me pole neid elusalt nlginud, neid elusalt pletanud, silmi vlja torganud, nagu tehti mineviku Venemaal. Eestlaste primused hundist on rikkalikud ja mitmekesised, meil on temast ligi 500 eufemismi (kriimsilm, hallivatimees, vsavillem, pajuvasikas jne). Karjast pti teda ksnes eemal hoida, jttes talle eluiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust, rebase vi karu taoline kitumine mrgitud positiivsust ei thistanud.

Primustes eriline koht
Rahvaprimustes on hundile antud tiesti eriline koht teiste metsloomade hulgas. Kti- ja kalastajakultuuris polnud hundil kaugeltki seda thtsust, mis maaharija ja karjakasvataja juures. Nii on ka eesti rahva hundist rkiv primus kasvanud vlja suures osas just karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karju ohustavaid hunte pti kigi vimalike vahenditega kariloomadest eemal hoida. Olid ju koduloomad meie esivanemate ainus rikkus, millest sltus suurel mral elu ja eksistents. Seda kinnitab ka 1839. aasta Gresseli Eesti-ma rahwa kalender ehk tht-ramat (Tallinn, 1838; lk 20), kus on kirjutatud: Lojus on tallopoia rikkus, siis polle ka imme, et temma eest holega murret peab [---] kuidas karja kaitsta kahjo eest ja siggidust temmale sata. Vrtuslikke lojuseid pti kaitsta nii reaalsete vahendite (tkati (kasetrva), petrooli, isegi pssirohuga) kui ka maagiavtetega taigade ja loitsudega. Hundile jeti ikka samal eluigus. Tuginedes sna ju maagilisele mjule ja usule, et hunt on kergesti mjutatav, n- ra rgitav, prdub karjane jrgnevalt toodud snadega hundi poole loitsuga, mis on kirja pandud 1894. aastal Vigala kihelkonnas. Metsa sikku, metsa sokku, metsa kuldane kuningas, metsa halli harvaluga, metsa peni pikkaluga! ra salva salajalta, ra nksa ngemata, ra puutu minu pulli, ra katsu minu karja! Mine sohu sobistama, mine laande luusimaie, pikki puida murdemaie, kivi klga kiskumaie! (Vigala kihelkond, kogunud M. Aitsam, 1834).

Hundile arvestati hundi jagu
Mida ka ei tehtud, klastasid hundid karju ikkagi. Hundist sai vanasti loodusjud, kelle vastu ei saa (ja ega seda ieti tahetudki), kellega tuli igapevaelus arvestada ja keda respekteerida. Tuli tunnustada ta igust saagile, kellel oli igast talust oma osa saada. See paratamatu ohver oli nagu lepituseks, lootuses, et siis jtab ta lejnud karja rahule. Sellest jaost rkis 1898. aastal 78aastane V. Laur Vastseliina kihelkonnast nii: Kuna enne susse mtsah inamb oll, ku parhilla jnessit, nink kl karjuste hagemine hagemisest es lpegi, sest et susse egapivi kl karjale kutsmada kllisis tull [---]. Niisugusel soerikkal aal thend ega talo pernaane te ehk kats voonakest soe jaos uma suuga arr, sest et ega aasta vana kriim silm nii paljo, ehk mni krd rohkembgi uma toidu ple tarvitas. Nii sama thendedi prssite, kitse poige, vasikide nink varsu ple iks soe jago ja teldi tuud jo sinna kogoni luudu olevat, millest lelija kahidaki ei massa, sest tuu om perra jn elj nnele kahjulik ... (Vastseliina kihelkond, kogunud J. Landra, 1898). On llatav, et mlestusi hundi jaost on liikunud rahva hulgas veel lhiminevikus. Nii teatas 1977. aastal 70aastane Rudolf Sordla Vnnu kandist: Kui mingi loom, niteks lammas ra tappeti, siis pidi esimene kaelalli ehk -jakk metsa hundi jaoks visatama [---]. Kuid minu lapseplves huntisid enam metsades ei olnud, andi need koertele ehk kassidele. [---] Seda kutsuti hundi jagu ja ise seda ei sdud. (Vnnu kihelkond, kogunud R. Sordla, 1977.) Ilmselt on see lesthendus jnuk kunagisest kombest, millega taotleti karjale kaitset, tervist ja sigivust. Samalaadseid mlestusi on mujaltki. Lganuse kihelkonnas tehti seda hingede ehk jaguajal kooljakuus, mil viidi huntidele metsa kividele ja kndudele sa. Saardes aga talvel surnud vasikas vi lambatall, siis sinna karja ei ole hunt tulnudki, nagu teatas kunagi metsavaht Jaak P. Sggel. Varasemast ajast on sellest kombest, mida allikates nimetatakse ohverdamiseks, teateid Vrumaalt ja Hiiumaalt Reigi kihelkonnast. Ka meie lunanaabrite ltlaste kohta on andmeid, et igal aastal julukuul ehk hundikuul ohverdati traditsioonilisel riitusel kits lepituseks huntidele, ja lootuses, et nad siis suvel karjale vhem kahju teevad. Muuseas teatud hulga koduloomade mramine hundi jaoks ja talle ohverdamine on tuntud motiiv ka slaavi, samuti germaani ja teiste rahvaste, sealhulgas ka loodusrahvaste primustes. Venemaal toodi see ohver metsa jetud lambaga huntide peremehele Testnoi Lesale, kes vahel esinenud valge hundi kujul.

Soovitused Saaremaa lambakasvatajale
Saaremaa lambakasvatajatele vib meenutada, et lammaste murdmine, mis meil praegu toimub, on arusaadav, sest tegemist on kiskjaga, kes alati on koduloomi murdnud. Hundid on lambaid murdnud, eriti sgiseti ju tuhandeid aastaid ja teevad seda ka edaspidi. Tnapeva plvkond ei tea midagi hundi jaost, kellel oli iga talu karjast oma osa mratud. Seda veti vanasti kui paratamatust ja selle vastu lihtsalt ei saanud. Need kahjud kirjutati juba talu eelarve kulude poolele sisse. Kuna seda suhtumist ei tunta enam, siis iga niisugune kahjutegu pannakse kella klge. Mis nitab ka, et plvkondade vaheline side on katkenud.
Ent praktikas soovitan lambakasvatajatel kasutada peletavaid vahendeid, niteks lambaaia klge nriga siduda tispuhutud hupalle, mis ka vikseima tuulepuhanguga liiguvad. Phimte on selles, et hundid tarkade ja ettevaatlike loomadena kardavad igat uut nhtust ja eset enda harjumusprases elukeskkonnas. Niteks isegi suusajlgi, mida nad varem pole ninud. Kogesin seda 2003. aasta radokuul Alam-Pedja kaitsealal. Aga aja jooksul harjutakse ja lakatakse seda peletavat vahendit kartmast. Keskmiselt 23 ndala prast, nagu Venemaa kogemused nitavad. Siis on vaja midagi uut jlle vlja melda.
Hundid kardavad ka muusikat, eriti krgeid helisid. Ja muidugi tuld, mida kasutasid esivanemad.

Hundi saaki ei puututud
Tunnustades hundi igust saagile, polnud lubatud sellega lahkuvat hunti ka segada, seda eriti vral maal, muidu tasub ktte. Kui susi karjas kib ja selle maa piirist le lheb, siis enam ei tohi teda taga ajada mille ta on saanud, selle on saanud. Kord ks peremees oli vra nurme peal soe kest hane ra vtnud, pidi aga oma knnihrja sutele lubama (Vastseliina kihelkond, kogunud H. Prants, 1888). Hunti ei vi siis isegi hurjutada, rkimata tema saagi puutumisest vi kasutamisest, ses nakkas t kvast keusama ja tege tltjle kui taht kahju, (Ruge kihelkond, kogunud P. Ruga, 1894), s.o tulles karja jlle tagasi. Loomulikult polnud inimesel lubatud hundi saaki ka kasutada. Hundi murtud looma liha ei tohi sa, mis tma soagist li, muidu hunt teeb kurja, hakkab oma osa ktte nudma, (Palamuse, 1838). Nii suhtusid hundi (ja teistegi kiskjate) saaki teisedki rahvad. Kttesaadut kiskjalt enam ra vtta ei tohtinud ja tema murtud looma liha ei kasutatud, sest usuti, et hunt murrab ainult selle looma, kelle jumal talle on andnud. Niteks nanailastel Habarovski ja Primorje krais oli keelatud lasta looma, keda tiiger jlitas vi keda oli juba tiiger haavanud. Taoline tava oli ka evenkidel, kes ei snud hundi vi karu tapetud phjapdra liha ega kasutanud tema nahka. See olevat nende (hundi, karu) seadusliku iguse rikkumine ja nad maksavad selle eest ktte, murdes uue pdra. Pder aga, kel nnestus vigastustega siiski hundi kest pseda, loeti ikkagi hundile kuuluvaks ja seda looma ei kingitud, ei mdud ega ostetud. Sest hunt tulevat talle uuesti jrele. Neenetsitel Jamalis, aga ka teistel Siberi rahvastel oligi tavaks osa ptru huntidele mrata ja koduloomade murdmisele vaadati kui igati seaduslikule tegevusele.

Hunt toob karjale sigivust
Leidub ka teateid uskumuse kohta, et karja murdes toob hunt sellele htlasi sigivust. Nii eldi ka Saaremaal Krla kihelkonnas: Kui hunt anisi murdnud, siis piab see ani sort mis le jnd vga sti sigima, aga kui rebane ehk koer anid maha murdnud, siis peab need le jnud koguni ra rikutud olema, ei pia enam sigima,(Niemi II, nr 913, 1898). Nagu rebast ja koera, on ka karu peetud loomaks, kelle phjustatud kahju ei too karjale nnistust. Hundi kohta on arvatud teisiti. Hdemeestel rgiti sellest nii: Ku karud loomi lhkuva, see oleva nnetuseks, aga kui undid lambi lhkuva, see oleva nnistuseks, siis lambad siginevad sti,(Hdemeeste kihelkond, kogunud M. Mesalu, 1937). See uskumus nib olevat sna sgavaphjaline, sest Plva kandis on see tuntud ka vanasnana: Hundi jlin on lammaste nnistus, (vs nr 1605). Mningaid paralleele on siia tuua teistegi rahvaste juurest. Niteks lammaste murdmine oli heaks mrgiks ka bulgaarlastele suureneb nii nende sigivus kui ka mgiks olevate lammaste kiire ramk. Andes hundile oma karjast talle kuuluva osa, ta jao, sest oga susi smld saa (T. Klmlte Vastseliinast, 1940), lootis inimene omakorda vastuteenena temalt abi ja kaitset saada. Nii hunt ise kui tema kehaosad, nagu liha, kri, kolju, hambad, saba ja karvad pidid andma abi tervisehdades, tagama edu ja kasu majapidamises ning ts, pakkuma kaitset kurjade judude eest ning tooma nnegi isiklikku ellu. Nii on hundiliha meil kasutatud reuma raviks; karvu nn hundivea ehk soetve korral, nendega haiget last suitsutades; hambaid (kihvu) imikutel nende suus lutsutamisega hammaste likumise kiirendamiseks ja ka amulettidena kaelas kantuna. Lbi hundi kri lasti kevadel mesilasi puhastuslennule, aga ka viljaseemet. Th vili saap h kasuma, (Prnu-Jaagupi kihelkond, kogunud V. Erm, 1928). Hundi kolju aidas hoidmine pidi sealolevat vara varaste eest kaitsma. Hundi sabaga viheldi noori tdrukuid mehele.

Vsavillem kaitseb pahade vaimude eest
Kuid hundid pidid olema ka inimeste kaitsjad kodukijate ja teiste pahade vaimude eest. Hakkasid nad vahel teekijat saatma milline tava neil on , siis usuti, et teelise juures on mni kuri vaim, kes teda kiusata pab. Srases huntide tavas ngid meie esivanemad aga hte huntide positiivset klge kaitsta inimest leloomulike olendite: kodukijate, tontide, vanakurja jt pahade vaimude eest. Nii on hundid ikka inimesi saatnud, vahel verstade kaupa, niteks misa ajal voore. Kurikuulsad Laekvere hundid, kes 2004. aastal ema Silvia ja ttar Teelet hilishtul saatsid, kitusid nnda just sama sunni ajel, ilma et neil oleks kurja kavatsust olnud.
Vanasti usuti sedagi, et hundid olevatki kodukijate murdjaks loodud ja selleks olevat pris eri liik hunte toonehundid, kes lambaid ei puutuvatki. Et testi nii on usutud, kinnitab ka Saaremaal elanud sakslasest Karjalasma metsnik J. A. F. Kayser 1805. aastal. See oli ajal, kui 1804. aastal seadustati Liivimaal igakevadised 15. lehekuul rahvahulkadega peetavad suured ajujahid koos pesade otsimisega, kuhu inimesed tuli lihtsalt vlja ajada, sest ise nad nendest osa vtta ei tahtnud. Kayser kirjutab: Kahju teeb ka talupoegade ebausk, kes usuvad, et kui hunte enam pole, teevad vaimud neile veel enam kahju kui hundid ise. Seeprast tuleb neid hvardada suure trahviga, et nad ajus hunte (teadlikult) lbi ei laseks, (EAA, f 957). Sama kinnitab ka ksi pastor O. W. Masing. Usus, et hunti ei tohi taga kiusata, muidu tabavat sind nnetus, paljud inimesed hundiajamisel ei hunti egga temma pessa tahtnud nhha, vaid temmast mda linud, kui es olleks tedda seal olnud, (Marahwa Nddala-Leht, 1823). Hundiga pti elada rahus ja end tema ellu mitte segada.

Kriimsilm kui endeloom
Kuid hunt polnud meile ainult kiskja, kelle eest tuli karja kaitsta vi kellelt abi ja kaitset loota, vaid oli ka endeloom, kelle ulu, klla vi ue tuleku, teel kohtamise, ngemise jrgi ilmsi vi unes ennustati ilma, viljasaaki, inimese enda ja ta karja kekiku.
ldse on susi eestlaste primuskultuuris thtis loom. Juba ksi snade hunthundi, susi soe sage esinemine meie keelekasutuses tunnistab ta thtsust rahva elus. Nii on hunt tiusliku kiskjana, fsiliselt tugeva, vastupidava ja vitaalsena, vaimult erga ja intelligentse loomana valitsenud sajandeid meie esivanemate mtteja tegudemaailma le. Ka inimene omakorda pole jtnud hundile mju avaldamata, muutes teda koloogiliselt ha plastilisemaks, mille tulemust viks vljendada le Eesti tuntud vanasnaga: Hundil on he mehe jud, aga heksa mehe aru.

Hunt hirmu smbolina
Karja murdmise krval tapsid hundid ka inimesi. Marutaudis huntide kohutavate tegude krval ilmusid aeg-ajalt vlja ka terved, inimesesjad hundid. Juba ksi vikeses Eestis murdsid niisugused hundid 1804.1853. aastani 111 inimest, neist 108 last, kaks meest ja he naise (mrgitakse ainult luteriusulisi, sest igeusklikud nendes arvudes puuduvad). Sellist kitumist ei saa le kanda kogu hundisoole, vaid seda tegid ainult teatud osa hunte omadel phjustel. Osaliselt olid sdi ka inimesed, kes tapsid ainult kutsikaid pesapoegi. Vanad loomad said elada krge eani koos sellega kaasnevate hdadega nagu vigastused, haigused ja kulunud hambad, mis enam loomulikku saaki ei murra. Ka suurel Venemaal langes kuberneridelt siseministeeriumile saadetud (mittetielikel) andmetel aastail 18431845 huntide ohvriteks le 370 inimese (koos marutaudis huntide ohvritega). Seega keskmiselt 120 inimest aastas. Juba ksi 1845. aastal hukkus vi sai kannatada kmnes kubermangus 161 inimest, peamiselt kll marutaudis huntide lbi. Olukord oli nii ohtlik (vhemalt neil aastail), et politsei soovitas ilma relvata kodunt mitte vljuda ja lapsi majast ldse mitte vlja lasta. Marutaudis huntide teod tuleb neile aga n- andeks anda, sest loomad ei teadnud enam, mida teevad. Huntidel kulgeb marutaud pea alati mratsevas vormis.
Hunte oli palju ka Eestis. 1961. aastal rkis oma lapseplvest 86aastane Amalie Tomberg Leedi klast Laiuselt: Kui mina vekke olin, oli untta pallu. Neid oli hte lugu nha ja kuulda [---] ja pallu kurja tegivad. Visid lapsi ra ja re piale tkkisivad mestele kallale. [---] Minu ema riakkis, et ks ema pannud lapsed kivi-laudi piale. Isi lks tle ja eld suremale, et ust lahti ei tohi teha, et unt tuleb ja vib teid metsa. Aga surem tegi uksi lahti, lks ise vlja [---] ja jttis selle vekkese ksi pine. Unt kis ja vei vekkese ra. Sellebrast mina kua rnisin ehta sia lauda kattusselle. Metsin, et unt sinna ei sa. Pimedas tuas ksi ei taht olla ... (Laiuse kihelkond, kogunud A. Tamm, 1961).

Hunt kahjurina
Hundid murdsid 1.11.1822 1.11.1823 Liivimaa heksa maakonna (Tartu, Vru, Viljandi, Prnu, Saaremaa, Valka, Vnnu, Volmari ja Riia) peale le 30 tuhande mitmesuguse kodulooma, tpsemalt 30 152 pead, ja nii toimus see igal aastal! Need olid veel mittetielikud andmed! Murdsid hundid vabadiku ainukese lehma vi peremehe kalleima vara hobuse, siis tekkinud olukorra parimaks iseloomustuseks toon venelase Nikolai Blohhini 1874. aastal kirjutatu: Keskmise vene talupoja kogu rikkus on tema kari, kust ta saab riide ja toidu, ning hobune, kellega teeb ta pevast peva td. Millest ta elab? Oma ainsa lehma piimast ja leivast, mis saadud ts koos oma hobusega. Ta on riietatud oma kahe-kolme lamba villast rivastesse, maksab makse vi vlga tga, milles on osanik tema hobune. Rkimata tervete asulate nnetustest, mida toovad marutaudis hundid, jtavad ka tavalised hundi rvretked ta ilma piimaandjast lehmast vi ttegijast hobusest ... (urnal Ohot, nr 4, 1874) Kuigi tsiteeritu kirjeldas Venemaa talupoja igapevaelu, vastab kirjeldus tiel mral ka 17.19. sajandi Eesti talupoja eluolule. Statistiliste andmete jrgi oli ka Liivimaa talupojal 1688. aastal ks hobune ja lehm, 1828. aastal endiselt ks hobune, aga kaks lehma, ja 1853. aastal ikka he hobuse krval kolm sarvlooma ja neli vikelooma (lammast, siga). Selliselt positsioonilt tulebki hinnata Liivimaa 1822/1823. aasta kahjusid. ldse on meil niisugust kahju vrreldud selliste hiskonda tabanud katastroofidega nagu epideemiad, ikaldused ja jrgnenud nljahdad, leujutused, kahjutuled. Siit ka huntide nimetamine maapiinaks vi kogu mdunud sajandite huntiderikast aega hundiliseks ajaks oma hundikalendri ehk hundiaastate, hundikuude, -pevade ja -dega.
Mlestused nendest aegadest elavad rahva hulgas tnagi. 1981. aastal rkis Hugo Reimann (snd 1919) oma vanaema meenutusi, kes elas Pltsamaa kihelkonnas Pallusaare klas: Ja kui ta (s-o vanaema) vike oli, siis veebruari kuul, kui huntidel olid pulmad, mets aina kajas huntide ulgumisest. Kui videvikuks lks, ei julgenud majast keegi vlja minna. Koera ei tohtinud ka ue lasta. Ohus olid lambalaudad [---] ja tihti juhtus seda, et hundid lhkusid lauda ja murdsid lambad. Isa oli ninud, kui tuletukkidega peletati hunte laudast eemale. Tehtud ka mber hoonete tuled maha, et sel hundid ei tuleks lammaste kallale. Prast oli isa saanud kolme puuda rukki eest osta tulelukuga pssi, mis klas oli ainuke. Siis oli ta he talvega lasknud rehetoa suitsuluugist lamba korjuselt kaheksa hunti, (Pltsamaa kihelkond, kogunud A. Vljaots, 1981). Vi teine lugu, mille jutustas 1948. aastal 77aastane Marie Paaks Mrjamaa vallast: Minu noorusajal oli palju hunte. Nad olid julged ja tulid elamute juurde, vahtisid vahel uksest sisse. Siis olid suitsutoad, eest uks oli suitsu prast lahti. Kui koer ta kest sai tuppa pgeneda, ji hunt ukse taha passima, (kogunud E. Poom, 1948).



Ilmar Rootsi, hundiuurija
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet