Veljo, mul on hea meel, et olen Sinuga teinud mitu intervjuud ja et paar neist on jõudnud ka trükisõnasse. Sealt saavad inimesed tulevikus lugeda, milline eriline mees Sa olid. Aga kui nüüd Sulle mõeldes 2008. jaanuari Eesti Looduses ilmunud kirjatööd loen, siis taipan, kui palju jäi küsimata.
Kasvõi näiteks see, kelleks Sa ise ennast südames kõige rohkem pidasid. Panin siia järelhüüde pealkirja sama tiitli, mis tolles intervjuus, „teejuht”. Aga millegipärast mõtlen praegu, et võib-olla Sa ise nii ei mõelnudki. Sest Sa ei tikkunud ennast kunagi esile upitama; Sa lihtsalt läksid ja paljud tulid Sulle järele. Või rääkisid ja teised kuulasid, sest Sa oskasid ennast kuulama panna. Küllap ikka seetõttu, et läksid sinna, kus teadsid olevat midagi olulist, ja rääkisid sellest, mida teadsid ja uskusid.
Mina sain Sinuga tuttavaks just kõrvade kaudu. Tõesti ei oska kosta, mis aastal Sinu isikupärane hääl mu tähelepanu esimest korda köitis. Igatahes kujutasin toona Eesti Raadiost Sinu ja Olaf Gehrke kompromissituid looduskaitsesaateid kuulates endale ette suurt mehemürakat. Sest kes muu julgeks lüüa lahti salaküttide onni ust, mille taga kurjad mehed parajasti järjekordset sõralist tükeldavad, või laskuda helikopteril paika, kus röövpüüdjad just mõrda välja tirivad!
Kui ma tükk aastaid hiljem Sinuga silmitsi sattusin, oli mu üllatus suur – pigem väheldane mees. Aga selle sama kohtumisega avanes mulle Sinust hoopis teine tahk. See oli päevil, mil Vikerraadio „Muusikalises tunnis” mängiti „Õiget valikut”. Aasta vältel tuli nuputada muusikaliste mõistatuste kallal ja edukamad äraarvajad kutsuti suvel reisile mööda Eestimaad, enamasti ikka Sinu juhtimisel. Mul oli rõõm õige mitut puhku nende „äravalitute” kilda kuuluda.
Oli see vast huvitav! Iga kivi, iga puu, iga metsatükk, iga külake – kirikust, mõisast või looduskaitsealast rääkimata – leidis Sinu suu läbi mõtestuse. Nii et keegi toonastest reisikaaslastest pillas: „No kuulge, see mees tunneb Eestimaad ju kui oma vestitaskuid!” Mispeale teine kostis: „Ja küll need taskud on tal alles suured!”
Muide, erinevalt neist „Looduse kaitsel” saadetest, millest raadio pole taibanud väidetavasti ühtegi alles hoida, olevat „Õige valiku” reisipäevikud kenasti tallel. Ehk tuleb kunagi aeg neid taas kuulata.
Olen reisijuhtide suhtes olnud ikka küllalt kriitiline. Nüüd hakkan mõtlema, et ehk just Sinu „süül”: ega ma ju enne Sind päris õige giidiga rännanud olnudki. Nii et esimene sel alal kohatud mees sättis lati kohe väga kõrgele. Eks ole olnud ju lausa vahetuidki võrdlusvõimalusi. Kunagi mituteist aastat tagasi sattusime täiesti juhuslikult pingi- ja toanaabriteks ühel bussireisil Kreekasse – ning seal olid Sa mu „eragiid” ja aina täiendasid bussi eesosas istunud reisijuhi jutte. Küllap olid Sa reisi, nagu ikka, põhjalikult ette valmistanud. Aga küllap oli toeks ka Sinu üldine tohutu lugemus ja eruditsioon.
Nii et mis seal salata: kui mõni aasta tagasi seisis Looduse Omnibussi kuulutuses tekst: „Kultuuriloolist retke vanausuliste juurde Kolkjasse ja Varnjasse juhendavad Veljo Ranniku ja Toomas Jüriado”, siis tundsin ennast sest naabrusest vägevalt ülendatuna. Mis sest, et Sinu bussitäied lähtusid Tallinnast ja minu bussitäis Tartust.
Selleks ajaks oli imetlus kasvanud ehk suuremakski kui see oli veerand sajandi eest: eks ma olnud natuke kursis, kui tõsiselt Su tervis oli Sind paaril korral kraavi vedanud ja kuidas Sa sealt ometi jälle teele tagasi said. Kindlasti mängis siin väga suurt osa Su omaste abi ja toetus. Aga ega seegi oleks vist aidanud, kui Sa poleks olnud nii vintske sell.
Kuidas Su tervis juba noores eas ära rikuti, sellest sain teada kuidagi juhuslikult. Ega seda tea ilmselt paljud Su austajad, et võinuksid Sinagi end vabadusvõitlejaks kuulutada: lausa lapsena Venemaa vangilaagris, paraku ka vase- ja tinakaevanduses veedetud aastad andnuks selleks vägagi suure õiguse. Aga Sul polnud kombeks oma rasket noorust afiðeerida.
Suuresti just neist rasketest aastatest alguse saanud terviserikkeist püüdsid Sa lasta end mitte segada. Ei tuhmunud nägemine ega korraks suuresti kustunud mälu ei suutnud Sind rännuteedelt eksitada ega reisijuhi kutsumust kustutada. Veel sellelgi aastal sai hulk inimesi Sinu juhatusel käia Eestimaa kenades kohtades. Mäletan, et Sa ei tikkunud eriti lemmikkohti välja tooma, vaid pidasid ühtviisi kauniks, huvitavaks ja tutvustusväärseks kogu Eestit. Ja oskasidki tõesti kogu Eestit tutvustada.
Küllap aitas lisaks Su tahtele ja omaste hoolele rivvi naasta ja veel tosin aastat rivis püsida Su parandamatu optimism. Omaksed räägivad, kuidas Sa ka päris elu lõpul, haigevoodis, ikka plaane tegid ja uusi reise kavandasid. Paraku oli elu Sinu jaoks kavandanud nüüd ühe teistsuguse reisi. Rännumehe hing püsis noor, aga keha väsis lõpuks.
Ma usun, et mõnigi inimene, kes teab eelkõige Sinu looduskaitseteeneid, võib seda kirjatükki lugedes närviliseks muutuda: millal ta ometi jõuab selleni, et mille eest Sa said teenelise looduskaitsja tiitli, ENSV suure looduskaitsemärgi, Valgetähe teenetemärgi V klassi ja Eerik Kumari preemia. Miks ei kirjutata sellest, kuidas Sa kaitsealasid lõid ja seadusi välja töötasid, kuidas maastikke ja parke kaitsesid. Jah, ei jõuagi siinkohal selleni: see kõik on tolles loo alul viidatud intervjuus kirjas.
Ja see, anna andeks, ei ole mulle Sinu juures pooltki nii lähedane ja tähtis, kui Sinu oskus inimesi kaasa haarata ja juhatada, neile köitval moel tarkust jagada. See on ju looduskaitse palju olulisem külg kui oskus koostada pabereid ja määrusi. Targem inimene oskab paremini loodusest lugu pidada ja loodust hoida, tema jaoks võib mõnigi paber ka lihtsalt koostamata jääda. Aitäh, Veljo, et Sa meist nii paljusid sel teel targemana edasi oled aidanud! Me peame seda meeles.