Tuli, vesi, maa, õhk. Neist neljast elemendist arvati koosnevat kogu maailma kõiksus veel paar tuhat aastat tagasi. Nüüd teame, millest tuleb tuli, millest on tehtud maa ja millest koosneb õhk. Kuid vesi – see on ikka vesi.
Kui koolikeemiast ka muud meelde jäänud pole, siis on see vee valem. H2O. Ning koolibioloogiast seegi, et elusolendid koosnevad põhilises osas veest. Ilma toiduta saab mõnda aega hakkama, kuid ilma veeta on lips läbi õige varsti.
Eestis tundub, et vett on küll ja küll. Seda sajab meile kaela rohkem, kui vahel tahaksime. Seda on rentslites ja lodumetsaalustes. Sestap ei oska me veel otse ja omadega hinnata, et vesi on tegelikult kulda väärt kraam.
Maailmas jääb magevett üha vähemaks. Enamus mageveest on kogunenud pooluste jääkilpidesse ja -liustikesse, ning nende sulades liituvad soolase merega. Soolase merevee magestamine pole aga sugugi mitte odav ettevõtmine. Vett vajab üha arvukamaks muutuv inimkond nii tööstuse kui põllunduse tarbeks. Eksperdid hoiatavad, et selle sajandi sõjad võivad hakata puhkema just nimelt vee pärast. On seeläbi konflikte Euroopaski, näiteks Doonau paisutamise ümber.
Kuid ka magevesi ei pruugi olla nii mage, kui me seda arvame. Selles on aineid, mida meie organism vajab, ent on neidki, mida ei vaja või suisa kardab. Nõnda tuleb magevett sageli puhastada, ja seegi on kallis lõbu. Ning ega keegi oska täpselt ütelda, kui palju just on liiga palju. Lisaks elavad eri rahvad erinevate kivimite peal. Ja nõnda on Põhja-Eesti põhjaveed kaltsiumirikkamad kui Soomes, seal omakorda leidub põhjavees enam radioaktiivseid elemente kui maades, kus vesi kaljude vahelt välja ei pumbata. Nõnda on ka ühtne Euroopa veedirektiiv pigem meie nüüdisteadmisi keskmistav dokument kui mingi loodusseadus.
Kuid see ei tähenda, et vett ei peaks hoidma kokku. Eesti elanik tarbib keskmiselt magevett päevas tosin korda enam, kui see säästliku majandamise korral mõistlik oleks. Suur osa on siin muidugi kaevandustel, kuid ka olmes oleme vee raiskamises Euroopa esirinnas. Harjumusi on raske muuta. Kuid siiski. Kas peab vesi kraanist pahinal jooksma, kui hambaid peseme? Või kolinal kraanikausist alla voolama, kui vaid üht ja ainsat lusikat loputame?
Ka vee ringkäik looduses võiks olla meist vähem mõjutatud. Nõnda jääb tulevikuks enam seda eluks hädavajalikku vedelikku ringi käima.