Indrek Rohtmets, Maria-Mägi Rohtmets

Indrek Rohtmets on bioloog, loodus- ja teadusajakirjanik ning tõlkija. Ta on maailmas palju reisinud ning oma reisidest ka palju loodusfotosid teinud. Ta on ka 18. veebruaril esitletava MTÜ Loodusajakirja välja antud aastaraamatu “Lehed ja tähed” koostaja ning toimetaja. Loodus intervjueeris Rohtmetsa jaanuari keskel.

Sa oled hariduselt bioloog. Ometi läksid veel lisaks õppima ajakirjanikuks. Miks?
Paar aastat töötasin ajakirjas Horisont bioloogiatoimetajana ja tegin oma tööd, kuidas oskasin. Siis alustasid Tartus Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm katse korras teise kõrgharidusena ajakirjanduse õpetamist. Kuulsin uuest eksperimentaalkursusest ja kandideerisin ka ise. Need neli aastat oli äärmiselt meeldiv ja kasulik kogemus, mida vürtsitasid arvukad kohtumised huvitavate inimestega.

Enne Sind oli Horisondi peatoimetaja Feodor Feodorov. Siis Sina. Siis tulid majanduslikult rasked ajad. Kuidas Horisonti õnnestus ellu jätta?
Meil on ikka olnud toetajaid ja häid autoreid, kes pole raha esiplaanile seadnud. Ka toimetus ise on olnud jäägitu oma ajakirja patrioot. Kõige raskemal hetkel tulid meile appi Soome ja Rootsi kolleegid, kellelt saime kingiks paberit. Vahepeal oli isegi mingi hetk, kui Horisont ilmus, juriidiliselt ajakirja aga ei eksisteerinud. Ajakiri kuulus kunagi nimelt EKP Kesk-komitee kirjastuse koosseisu. See asutus aga kadus ning tema väljaanded jäid kui vaeslapsed ilma peale laiali ja enamus läkski kolinal veega alla. Horisont jätkas, mis oli tol ajal üllatus isegi kultuuriministeeriumile, kes oli sunnitud ajakirjale mingi kindlama tausta looma.

Oled üsna palju tõlkinud. Kuidas Sulle tundub, kas meie loodusteaduslik terminoloogia on paigas või on sellel midagi viga?
Keel on (ikkagi) arenev nähtus ja seepärast võib ütelda, et loodusteaduslik terminoloogia ei saa kunagi päris valmis ning vajab pidevat edasiarendust. Eestis on olnud tähelepanuväärne huvi korrastada terminoloogiat ja välja mõtelda uusi sõnu. Vahepeal see tegevus soikus, ent näen, kuidas see taas ärkab ja seda tuleb ainult tervitada. Tõlkija pole lihtne tekstide ühest keelest teise ümberpanija. Ta on kultuurivahendaja, kellel lasub küllaltki suur vastutus, ka uute keelendite, terminite, taime- ja loomanimede loomisel- juurutamisel. Ja lõpuks, tõlkijast sõltub üsna palju, millised raamatud meie lettidele üldse jõuavad, sest paljud tõlkijad osalevad aktiivselt sobivate teoste otsimisel.

Oled palju reisinud ning oma reisidel ka loodust pildistanud.
Igal asjal on oma ajalugu. Kuuendas klassis tekkis mul vastupandamatu soov endale kaamera hankida. Samal ajal käis mul ajakiri Eesti Loodus, mis oli minu jaoks A ja O. Seal oli hulgaliselt looduspilte, mis tol ajal olid mustvalgelt trükitud. Lõpuks saingi endale Zenit E, korraliku kaamera tolle aja kohta. Hankisin endale ka suurendusaparaadi ja ilmutamisvahendid. Esimesed pildid aga ei tulnud üldse sellised, kui tahtnuks. Siis ma veel ei osanud hinnata, mis on pildi tegemisel kõige tähtsam – valgus. Praegu ei vaata ma niivõrd kaadreid, kui valgust.
Seda olen õppinud just tänu pildistamisele. Ja kas pildistate või mitte, valgust tasub looduses ikka vaadata. See on (looduses) ümbritseva maailma üks huvitavamaid ja müstilisemaid ning
emotsionaalsemaid elemente, mis võib muuta ühe maastiku mõne sekundiga absoluutselt teiseks. Võid ainult ahhetada, kuidas see kõik sinu silme all toimub. Mõnikord on valgus niivõrd müstiline,et tuleb kõvasti nuputada, kuidas see üldse võimalik on.

Kunagi kirjutasin ma Eesti Päevalehe sarja
"Kohavaim". Sina valisid Äntu järved. Ning tutvustasid mind Äntu järvedemüstikaga. Kui aga nüüd saaksid valida Kohavaimu paiga, millise siis valiksid?
Kahtlemata oleks see üks maailma suurtest kõrbetest. Kõrbetes on avarust, seal on äärmusi, seal on kõik erakordne. Kõrbed on kohati hirmuäratavad, samas väga suurejoonelised ja ürgsed. Kui Seda olen õppinud just tänu pildistamisele. Ja kas pildistate või mitte, valgust tasub looduses ikka vaadata. See on (looduses) ümbritseva maailma üks huvitavamaid ja müstilisemaid ning emotsionaalsemaid elemente, mis võib muuta ühe maastiku mõne sekundiga absoluutselt teiseks. Võid ainult ahhetada, kuidas see kõik sinu silme all toimub. Mõnikord on valgus niivõrd müstiline, et tuleb kõvasti nuputada, kuidas see üldse võimalik on. Kunagi kirjutasin ma Eesti Päevalehes sarja "Kohavaim". Sina valisid Äntu järved. Ning tutvustasid mind Äntu järvede pärast päikeseloojangut Karakumi luitele pikali heita, et sametmusta tähistaevast imetleda, imbub sinusse selline soojus, mida pole kusagil mujal võimalik tunda-tajuda… Mulle meeldib avatud silmapiir, ning teisalt üritan alati jälgida, et silmapiir ei muutuks vaatepunktiks.

Kas kõrb saab olla soe ka hingele?
Kõrb on ju vägagi elus, eriti kui sinna kevadeti veidigi vihmavett sajab. Siis läheb lahti tõeline pilgar – liivapinnast võrsuvad mitmesuguste taimede müriaadid ja puhkevad õitsele, loomad aga naudivad rikkalikku toidulauda ja asuvad pulmitama. Üks korralik kõrb peab oleme ikka paari Eesti suurune.

Kas Sa oled nõus Fred Jüssi määratlusega, et meie maal on väga väikesel kodumaal silmatorkavalt mitmekesine loodusmaastike valik. Et Eesti loodus on seest suurem kui väljast?
Olen küll. Ja siin võib leida ka midagi kõrbetaolist. Näiteks keset Hiiumaad, Kaibaldi nõmmel, on endisel sõjaväepolügoonil midagi sellist välja kujunenud.

"Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht" ilmus 2001. aastal. Sina olid selle üks koostajaid koos Hendrik Relve ja Rein Kuresooga.
Selle raamatu ilmumise üle oli mul tõesti hea meel. Olin tegelikult juba kümmekond aastat unistanud võimalusest kodumaist looduse teejuhti trükis ilmutada. Tänaseks on selgunud, et niisugust raamatut vajatakse ning järge ootab juba teine trükk. Varrak oli julge kirjastus, et niisuguse mahuka teose ette võttis. Meie looduse teejuht sai ka Teaduste Akadeemia populaarteaduslike raamatute aastapreemia, mis muidugi teeb rõõmu. Olen alati hinnanud n-ö entsüklopedistlikku- universialistlikku lähenemist. Tänapäeval on aina puudu üldistavast lähenemisest.

Meie loodusajakirjade kirjastusel oli alul plaanis välja anda suhteliselt tavapärane aastaraamat. Siis jõudsime äratundmisele, et aastaraamat ei peaks olema sündmuste pelk kokkuvõte.

Koguteost võib ju välja anda erineva ideoloogia alusel. Tavapäraselt üritatakse kokku võtta möödunud aasta sündmused, et inimene saaks riiulisse väikese infopaketi. Ma arvan, et Eestis on puudus ka sellisest lähenemisest, mis aastaraamatu ”Lehed ja tähed” seas on valdav: oma ala hästi tundvad inimesed kirjutavad konkreetsete näidete varal veidi üldisemalt, üritavad tuua välja mingeid suundumusi. Mis on juhtunud, mis on juhtumas, mida me teame, mida mitte.

Kas autoritele see lähenemine meeldis?
Valdavale enamusele see meeldis ja nad väljendasid seda ka tegudes. Vaevalt, et nad oleksid seda kirjatööd ette võtnud, kui valitud temaatika olnuks neile vastuvõetamatu. Hea meel on ka selle üle, et riigil on niisuguste üldistuste vastu huvi.

Kuidas Sulle tundub, kas meil jätkub püssirohtu, et selline raamat tuleks välja igal aastal?
Mis puutub meie kirjastusse ja meiega seotud autoritesse, siis olen selles täiesti kindel. Aga vaatame, arutame, mõtleme. See on ikkagi paindlik väljaanne. Meil on päris hea tagasiside ning küllap mõtleme välja lähenemised, mis on oma ajas kõige sobilikumad ja vajalikumad.

Kuhu kavatsed reisida järgmisel korral?
Üks minu lemmikpaik on Lõuna-Aafrika. Botswana, Namibia ja Krügeri rahvuspargid.
Oled tõlkinud kaks raamatut Krügeri rahvuspargist.Jah, Kobie Krügeri kirjutatatud südamlikud looduseraamatud ühise üldpealkirja “Pere keset loodust” all. Leidsin need raamatud (!) Johannesburgi lennujaamast, ja ennäe – aasta pärast olid mõlemad osad eesti keeles ilmunud.

Mida Sa praegu loed?
Loen tavaliselt korraga mitut raamatut. Mul on tavaks ikka ja jälle igasuguseid looma- ja taimemäärajaid lapata. Ilus raamat on Sandor Marai “Küünlad põlevad lõpuni”. Hetkel loen Potjomkini elulugu. Ja viimasel ajal on äärmiselt positiivse elamuse
jätnud Bruce Chatwini “Laulujooned”. See on üks erakordne reisikiri.

Avastused läbi raamatute ja ilmsi. On neil vahet?
Kui olin väike poiss, siis tahtsin, nagu paljud teisedki, saada maadeuurijaks. Lugesin rännuraamatud. Nüüd, veidi vanema poisina, olen tõdenud, et sellist
ametit pole tänapäeval enam võimalik endale hankida ning minust on saanud turist. Kes ongi teatud mõttes tänapäeva maadeuurija!
Õnneks on iga üksiku inimese jaoks maailmas ikka veel nii palju avastada, et maadeuurija tüüpi turist pole kõige hullem nähtus.
Ehkki mööda meie koduplaneeti kihutavad turistide hordid hakkavad tasapisi ummistama kõiki vähegi põnevamaid paiku.

Kas ka Eestis on veel Sinu jaoks midagi avastada?
Kaldun arvama, et Eesti on mul enda jaoks veel suuresti avastamata. Nii palju on kohti, kus ma pole käinud ja kuhu tahaksin minna, aga suvi on tavaliselt nii põgus, et kus sa siis jõuad! Teiselt poolt meeldib mulle väga üks Fred Jüssi tõdemus, et kui tahad midagi uut avastada, kõnni mööda tuntud radasid. Mul on hulk enda jaoks tuntud radasid, mida tahaks ikka ja jälle vaatama minna.

Meie aastaraamatu nimeks sai “Lehed ja tähed”. Ühel ajurünnakul, kus see äkki Sulle pähe vilksatas.
Hakkasime lihtsalt sõnapaare moodustama, ning just siis, kui me kõik sellest tegevusest parasjagu tülpinud olime, torkas selline sõnaühend pähe. Et lehed viitavad elule ja tähed elutule ja teisalt ka kultuurile.