Tiit Hunt

Läti filmimeeste vahendusel õnnestus mul elus esimest korda elada kaasa euroopa punahirve armumängule. Vidzemes Madona linna lähistel on hirvepark, kus kolleegid Läti televisiooni keskkonnasaatest hirvemängu filmisid. Pilt oli nii vapustav, et ajendas selle suursuguse looma kohta rohkem teadmisi nõutama. Nähtut arvesse võttes ei olnud üllatav, et hirvemäng on jätnud sügava jälje teistessegi, kes sellega kokku puutunud.

Pargihirved ja loodushirved. “Ma sain aru, kes meist on tugevam, ja mul oli hea meel, et ma sain peidus olla,” meenutab zooloog Tiit Randveer aastate eest samuti Lätis kogetud vaatemängu. “Ma küll ei tea, kas ta oleks mind üldse tähele pannud ja konkurendiks pidanud, aga tahtmine ennast väikseks teha mul muidugi oli.”
Eesti jahimeeste esmased kokkupuuted euroopa punahirvega olid just Lätis, kus neid enam kui paarikümne aasta eest imetlemas käidi. Rohkem kui trofeed, jahiti toona elamusi. Kuigi euroopa punahirv jooksis tuhandete aastate eest ka praeguse Eesti aladel ringi, surus kliima muutumine selle looma asustuspiiri kaugemale lõunasse.
19. sajandil läksid moodi hirvepargid, ja neid rajati ka Eestisse. Viimased tegutsevad pargid olid Audrus, Vigalas ja Mustjärvel. Vigala hirvedele langes au olla siinse loodusliku asurkonna alusepanijaks. 1969.–1970. aastail toodi Hiiumaale Vigalast 28 looma – 25 lehma, 3 pulli. Hiljem toodi hirvi ka Lätist ja Leedust. Hiiumaa Jahimeeste Seltsi direktori Arvo Maiveli mäletamist mööda on pulle vere värskenduseks toodud isegi Tallinna Loomaaiast.

	Tiit Hunt

Hinnaline uluk. Kogu Eestis arvatakse praegu elavat
1400–1500 hirve. Hirv on põhiliselt levinud Hiiumaal,
Saaremaal ja Lõuna-Eesti maakondades, kuid üksikuid rändajaid
võib kohata pea igas maakonnas.
“Ei ole vist ühtegi teist ulukit, keda peetakse nii hinnaliseks,
kui punahirv,” arutleb Randveer. “Hinnaliseks teevad teda
sarved, see kroon, mis on ainult euroopa hirvedele iseloomulik.
See on uhkem kui ühelgi teisel loomal, uhkem kui teistel
hirvedel.”
“Isaslooma küttimine on ikka kuningate jaht,” ei hoia ka
Maivel väljendites kraade kokku, “ei ole igaühe jaht, ta on
väga uhke loom.”
Randveer arvab, et euroopa punahirv on maailmas kõige
enam ümberasustatud uluk.
Põhjus on kahjuks proosaline, jahimehed himustavad trofeed.
Samas on punahirv hea kohaneja, vähenõudlik toidu
suhtes ja on kõikjal suurepäraselt toime tulnud.

Puud maiusroaks. Punahirvega võivad kaasneda metsa- ja põllukahjustused, sest hirv on osaliselt dendrofaag ehk puuõgija, kuid samas võib ka põllult kartuleid või porgandeid üles võtta. Niisiis on võimalik, et hirv on konkurent nii põdrale, metsamehele, metsseale kui põllumehele.
“Kartulipõlde on küll kaapinud, viljapõlde on ka külastanud, aga mitte nii tihti kui metssiga,” vahendab Maivel Hiiumaa kogemusi. Talumehed on harva abi saamiseks jahimeeste poole pöördunud, kuigi üksikuid juhtumeid on ikka ette tulnud.
Randveeri hinnangul pole hirvedega probleeme tekkinud, kuna nende arvukus ei ole kõrge.
“Praegune asustustihedus ei ole kaugeltki võrreldav sellega, mis on Kesk-Euroopas või mõnes teises piirkonnas, iseäranis, kui me võrdleme Shotimaaga, kus on kõige tihedam üleüldse,” ütleb Eesti Põllumajandusülikooli dotsent Randveer, kes ühtlasi on ka jahimees.
Euroopa punahirv on täna Eestis võõrliik, sest ka vabalt üle Läti piiri Lõuna-Eestisse tulnud loomad ei ole loodusliku protsessi tagajärg. Koiva jõe orgu, kust on pärit suurem osa ise Eestisse rännanud punahirvedest, on loomad asustatud Kuramaalt ja kaugemalt. Ajalugu on näidanud, et enamus introdutseerimise katsetest ei ole hästi lõppenud. Kõige eredamad näited Eestis on kährik, mink ja ondatra. Punahirv on siiski aastatuhandete eest siin elanud, seega kadunud poeg. Oht elukeskkonnale ja teistele metsaasukatele ilmneks arvukuse mitmekordistumisel.

Pulmad peetakse septembris. Kui metskitsel on sokk ja kits peaaegu ühesuurused, siis euroopa punahirve isasloomad on tunduvalt suuremad kui emased. See on loodusliku valiku tulemus, sest pullide vahel käib väga terav võitlus ning peale jäävad ainult kõige suuremad ja tugevamad. Üks isasloom võitleb endale välja voli viljastada kõik emasloomad.
“Kui talle peale vaadata ja tema häält kuulda, võib arvata, et ta on igatepidi tegija,” ütleb Randveer.
Hirvekisa algab septembri keskel ja vältab umbes kuu aega. Enam-vähem samal ajal hakkavad emahirved eritama lõhnavat sekreeti, mis ajab isased pööraseks.
Kõik kogenud ja tugevad pullid koguvad endale oma haaremi. Mida suurem on haarem, seda enam muret ja peavalu valmistab see omanikule, sest võõra vara kallale tikkujatest pole puudust.
Soo jätkamiseks ei piisa ainult ähvardavast häälest ja muljetavaldavatest sarvedest. Sageli tõuseb isahirvede vahel armutu võitlus, mida noortel pullidel on targem kaugemalt jälgida ja hädaohu korral jalga lasta. Puseldes võivad loomad sarvipidi kinni jääda ja seeläbi hukkuda. Juhtub sedagi, et peale rasket tööd, kui haarem on kokku aetud ja noorte pul - lide eest kaitstud, tuleb omand võitluseta loovutada jõult samaväärsele, kuid puhanud vastasele. Siis tuleb kas loobuda või kõike taas otsast alustada.

“Hirvepopulatsioonis on kord majas, igal lorul ei ole seal asja,” võtab Randveer kokku.
Noortel pullidel pole muud võimalust, kui suuremaks ja tugevamaks kasvada, et ükskord ise teistest üle olla. Paraku kõigile paaritumise õnne elus antud ei olegi. Ometi, kui lehmi on karjas väga palju, üritavad ka väiksemad vennad paarituda, vahel see neil ka õnnestub.
Punahirve pull on seksuaalselt võimekas, kuid sellele vaatamata jääb hirve kui liigi sigimispotentsiaal mõnevõrra põdrast maha ja on oluliselt väiksem, kui metskitsel. Siinses piirkonnas toob hirvelehm aastas ilmale reeglina ühe vasika, harva kaks.

Jaht toimub jooksuajal. Praegu kütitakse Eestis igal aastal 100–200 looma. Randveeri hinnangul jääb see arv alla juurdekasvu.
Peale inimese tunnevad hirvest kui saakloomast rõõmu ka suurkiskjad.
Hiiumaal ilves, mandril ka hunt. Suurkiskjate jõud käib üle vasikatest ja lehmadest, pullile nad reeglina ohtlikud ei ole. Vaid oktoobris-novembris, kui pull on ennast möirgamise ja armumänguga väga ära vaevanud, võib hunt ka tema vastu taplusest võitjana väljuda. Paraku kasutab ka inimkütt enda kasuks aega, mil hirvepull just arukusega ei hiilga. Jahihooaeg punahirvele algab koos jooksuajaga. Maiveli sõnul on muul ajal pulli pea võimatu kohata. Hullunud isaseid päästavad hädaohust sageli emahirved, kes ka paaritumise ajal suudavad pea selgena hoida. Hiiumaal, kuhu punahirv kõige esimesena asustati, on ka üleküttimise kogemus. “Igal ministrihärral oli loapakk taskus, sõpru oli palju, keegi ei tahtnud lehma või vasikat lasta,” meenutab Maivel nõukogudeaegset arutust. “Pullide laskmisega aeti asurkond tasakaalust välja ja see paarikümne aasta tagune allakäik annab tunda tänaseni.”
Praegu kaotab Hiiumaal küti kuuli läbi elu umbes kolmkümmend hirve aastas. Hirve laskmine on väga kallis lõbu, mida suudavad reeglina endale lubada ainult välismaalased. Olenevalt trofee suurusest võib ühe lasu hind olla kuni 50 000 krooni.
Üldiselt punahirv inimesele ohtlik ei ole, kuid sarnaselt põdraga võib arusaamatusi ette tulla noorte kogenematute pullidega. Ka jooksuaegne pull võib olla üsna pahane, kui sel ajal tema teele sattuda. Siiski pole Eestis teada juhtumeid, et hirv oleks inimest rünnanud.
“Mõned mehed oskavad teha põdralehma häält,” räägib Randveer, “ma täitsa saan aru sellest pullist, kui ta kuuleb lehma häält ja näeb selle asemel mingit veidrat olendit, kellest tal mingit rõõmu ei ole. Mina pulli asemel saaksin ka kurjaks.”
Hirve eluiga on umbes 14 kuni 16 aastat, oma parima füüsilise vormi saavutab punahirv 10–12-aastasena. Selles vanuses on hirvedel kõige suuremad ja harulisemad sarved. See on ohtlik ilu, nagu veenduda võisite.