Aafrika antiloopide maailm on väga mitmekesine ja huvitav. Nad võivad elada nii läbipääsmatutes vihmametsades kui ka veevabas Kalahari kõrbes. Kui sellised ekstreemsed elutingimused välja arvata, siis eelistab suurem osa antiloope viibida savannides. Peale selle, et nad piiravad puude ja põõsaste kasvu, on antiloobid ühed olulisemad saakloomad, kellede heaolust sõltub ka kiskjate käekäik.

	Jaanus Järva

Aafrikas elutseb suurem osa maailma antiloopidest – 86 antiloobi liigist on seal esindatud 73. Enamik neist liigub ka Ida-Aafrika savannides ja vihmametsades, välja arvatud mõned haruldased dukkerid, kes elavad ainult Lääne- ja Kesk-Aafrika tihedates vihmametsades. Antiloopide suurus varieerub küüliku mõõtu kääbusantiloopidest kuni lehmasuuruste kannadeni, kes kõik on kohanenud elama erinevates tingimustes.

Kirki kääbusantiloop on küülikusuurune loomake, kes armastab viibida okkaliste põõsastega kaetud savannialadel, kus ta leiab varju ja ka piisavalt toitu. Söövad nad peamiselt põõsaste lehti, võrseid, marju ja vilju. Vett nad jooma ei pea, sest saavad selle toidust kätte. Samas vajavad nad palju soola, mida õnneks savannides leidub piisavalt. Pikarohulised alad kääbusantiloopidele ei sobi, sest seal on nad kiskjate eest praktiliselt kaitsetud. Vaatamata oma väikesele kasvule saavad nad üpris hästi hakkama. Nii Ida- Aafrikas elutsev Kirki kääbusantiloop kui ka paljud teised väikesekasvulised antiloobid elavad paaridena kindlatel territooriumitel, mille strateegiliselt tähtsaid punkte märgistatakse väljaheidetega. Neil on komme oma väljaheiteid paigutada isegi suurte loomade nagu elevantide seeditud maosisule, mis oma kaalult ületavad sageli loomakese kehakaalu. Teiseks territooriumi märgistusmeetodina kasutavad Kirki kääbusantiloobid silmanurgas paiknevat nääret, mis eritab tumedat kleepuvat sekreeti. Seda määritakse rohulibledele, okstele ja ka maapinnal lebavatele kividele, et liigikaaslastele teada anda, kes on peremees. Sissetunginud liigikaaslased, eriti emased, aetakse raevukalt minema. Territooriumi kaitsest võtavad mõlemad sugupooled aktiivselt osa.
Kääbusantiloopide liha jahivad suuremad sisalikud,püütonid, kotkad, väiksemad kaslased, lõvid, gepardid, hüäänid, hüäänkoerad ja ka inimesed. Suuremad kiskjad eriti oma aega ja energiat Kirki kääbusantiloobi peale ei kuluta, sest sellest ei piisa isegi ühe lõviemanda kõhu täitmiseks. Põhiline oht tuleb ikka õhust, kus lendab igat masti röövlinde. Ilmselt sellest tingituna on kääbusantiloobid öise eluviisiga. Ohu eest nad mitte ei põgene, vaid püüavad end peita kusagile põõsa või puutüve alla. Ega väiksematel kiskjatel, nagu karakal, genett või suuremad sisalikud, Kirki kääbusantiloobi tapmine nii lihtne olegi. Kui peitmisest ei piisa, lasevad loomakesed käiku oma zhilett-teravad sõrad, millega nad võivad kogenematule jahimehele suuri vigastusi tekitada.

Kääbusantiloobid armastavad monogaamset eluviisi. Kuid paarikesega koos võib näha ka kolmandat. Ei, see pole mitte armuke, vaid armastuse vili – noor kääbusantiloop. Pärast talle sündi on emane võimeline tiinestuma juba kümne päeva jooksul. Seda peamiselt tänu kõrgekvaliteedilisele toidule, mis võimaldab emasel kanda loodet ning samal ajal juba sündinud järglast imetada. Alguses peidab emane vastsündinu turvalise okaspõõsa alla, tulles ise mitu korda päevas teda imetama. Alates kolmandast nädalast hakkab “pereõnn” ise rohtu sööma ning kümnendaks nädalaks võõrutatakse ta täielikult piimast.
Noor kääbusantiloop saab suguküpseks 6–8 kuu pärast ning selleks ajaks ajavad vanemad ta territooriumilt minema. Väljaaetu peab leidma paarilise, kellega pere luua ning oma territoorium kindlustada.
Ka minul õnnestus Masai Maral viibides seda miniatuurset antiloopi näha. See juhtus ühel õhtupoolsel väljasõidul, kella viie paiku. Päike hakkas juba horisondile jõudma ning varjud venisid järjest pikemaks. Olime parasjagu teel laagrisse, kui ühtäkki pidas giid auto kinni. Giidi käeviibe vasakule ilmutas mootori seiskumise põhjuse. Autost umbes kümmekonna meetri kaugusel pikema heina seest kostis veidrat häält - “zik, zik, zik”. Tundus linnuna, kuid siis tuli häälitseja ise ka nähtavale. See oli Kirki kääbusantiloop ehk dikdik, nagu kohalikud teda nimetavad. Tema paariline oli veidi eemal rohu sees. Giidi seletuse kohaselt teevad kääbusantiloobid sellist häält siis, kui mõni röövloom või -lind läheduses viibib. Ei, mitte meie auto, vaid taevas hõljuv kotkas, keda meie loomulikult alguses tähele ei pannud, oli nende häälitsuste põhjuseks. Loomake tegi paar kiiremat hüpet ning kadus madalate akaatsiapõõsaste alla.

Lehmasuurusi kannasid võib savannis üsna tihti kohata.
Maailma suurima antiloobi kehakaal võib küündida tonnini.Nendel üksikute triipudega,
pruuni või helepruuni karvastikuga loomadel on
ligi poole meetri pikkused spiraalis sarved ning väike lakake. Vaatamata suurusele on kannad, nagu kõik antiloobid,head hüppajad. Kohapealt võivad nad hüpata ligi 3 meetri kaugusele.
Kannade sotsiaalne organiseeritus on erinev teistest antiloopidest. Vanemad, dominantsed isased, elavad erakutena. Noored isased kogunevad aga kolme-neljaliikmelistesse gruppidesse. Emased
liiguvad karjadena, kus indiviidide hierarhiline staatus muutub iga päevaga. Mõnikord kogunevad kannad mitmesajapealistesse
karjadesse, kus dominantisased naudivad emaste seltsi mõnest tunnist kuni nädalani, misjärel nad uuesti eralduvad. Emaste karjad liiguvad toitu otsides ligi 1000-ruutkilomeetrisel territooriumil. Isased viibivad aastaringselt väikesel savannialal, kus leidub piisavalt vett ja toitu.
Kui emased on valmis paarituma, lähenevad neile kõigepealt tugevad dominantisased. Sellel ajal teevad nad klõpsatusi meenutavat häält, mis kostub mitme kilomeetri taha. Varem arvati, et selle hääle tegemiseks kasutavad nad sõrgu või sarvi, kuid nüüdseks on teada, et klõpsatusi tehakse hoopis esijalgade kõõlustega. Selline klõpsimine on hoiatuseks teistele isastele, kes juba aegsasti, konflikti vältimiseks, emaste juurest taanduvad. Kuigi kannad liiguvad rohumaadel, ei ole nende peamiseks toiduks mitte hein ja rohulibled, vaid hoopis puude ja põõsaste lehed ning võrsed. Toidu hankimisel kasutavad nad sageli oma sarvi, mille abil murtakse värskete lehtede kättesaamiseks oksi.

Kannad poegivad aastaringselt. Emased ja vasikad kogunevad “lasteaedadesse”, kus noored tegelevad põhilise ajast üksteise puhastamise ja lakkumisega. Nõnda arenevad nende vahel palju tugevamad sidemed kui ema ja vasika vahel. Pärast kolmekuulist imetamist ühinevad emased uuesti vanaloomade karjadega, jättes vasikad “lasteaeda”. Tänu aastaringsele poegimisele on “lasteaias” alati mõni vanaloom, kes kaitseb kõiki noorloomi, mitte ainult enda vasikat. Noored jäävad “lasteaeda” kuni kaheaastaseks saamiseni, mil nad ühinevad teiste sookaaslaste gruppidega.
Tänu suurele kasvule on kannadel vähe vaenlasi. Peamiselt kardavad nad inimesi, kuigi lõvid ja tähnikhüäänid neid mõnikord murravad. Tänu maitsvale lihale ja toitainete rikkale piimale on mõnedes Aafrika piirkondades kannasid ka kodustatud. Tegelikult on nad pigem vabapidamisel, sest nii nagu lehmi, kes igal õhtul koju tulevad, neid ei peeta. Kanna liha on tõesti maitsev. Olen ise selle ära proovinud ning peab ütlema, et ainult sebra maitses paremini.

Impala on üks Aafrika levinumaid antiloope. Neid triibuliste taguotstega graatsilisi loomi võib kohata peaaegu kõikjal savannides ja ka metsaaladel. Neil on hoopis omalaadne sotsiaalne struktuur. Kui toitu on külluses, muutuvad isased paikseteks. Umbes seitsme ruutkilomeetrisel alal seab end sisse kuus kuni kaheksa isast, kes märgistavad oma territooriumi, kasutades sekreeti, väljaheiteid ja asendit. Just nimelt – asendit. Seistes kindlas asendis, annavad isased märku, kellele see ala kuulub. Emased moodustavad 10–50-pealisi karju, mis liiguvad läbi isaste territooriumite. Kui emased hakkavad mõne isase territooriumilt väljuma, ajab isane nad keskossa tagasi ning võtab sisse asendi, näitamaks, et tal on tõsi taga ning parem, kui emased paigale jäävad. Indlevate emastega ta paaritub, samas kaitstes oma territooriumi teiste isaste eest.
Territooriumi omavad isased impalad peavad end “üles töötama” nn poissmeeste gruppides. Ainult grupi juhil on õigus territooriumile ning oma geenid edasi anda. Selline karjääriredelist ronimine ei ole lihtne, vaid toimub läbi võitluste. Siinjuures ei ole oluline mitte sarvede pikkus, vaid hoopis looma suurus ja jõud. Kui territooriumit omav isane hakkab kaotama oma jõudu ja kaalu, siis võtab selle üle poissmeeste grupi liiderisane. Endine omanik peab liituma teiste poissmeestega, et edasisteks võitlusteks uuesti jõudu koguda.
Kuivaperioodil territooriumi süsteem tavaliselt ei toimi, sest loomad peavad liikuma pikki vahemaid, et toitu leida. Sellel perioodil moodustavad emased impalad palju väikseid grupikesi, mis liiguvad isaste territooriumitest sisse ja välja nii sageli, et “maaomanikud” kurnavad end lihtsalt ära. Kui see juhtub, siis maaomanikust saab vallavaene, kes ühineb emaste grupiga, mis omakorda ühineb teiste sarnaste karjadega. Kui tingimused paranevad, siis vana hea territoriaalne süsteem ka taastatakse.
Impalaid jahivad kõik suured kaslased, hüäänid, shaakalid ja isegi paavianid. Kui impalad tunnevad kiskja lähedust, siis algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena. Tugevad vanaloomad annavad sellega kiskjatele teada, et nende püüdmine on üsna mõttetu. Tugevamad karjaliikmed tõmbavad kiskjate tähelepanu endale, mistõttu noortel ja nõrgematel impaladel on suuremad võimalused kiskjate lõugade vahelt pääsemiseks.