Märtsis harjutati Aegviidu polügoonil lõhkamist, kuigi teada oli, et läheduses magab karu. Lõhkamisele järgneval päeval avastasid jahimehed pesast lahkunud emakaru ja kahe karupoja jäljed.
Karu pesa uurimas käinud jahimehed leidsid pesa lähedalt suure isakaru poolt maha murtud aastase karupoja jäänused. Tekkis mulje, et isakaru ründas magavaid liigikaaslasi ja ajas nad üles, kokkulangemine plahvatusega tundus juhuslik.
Järgmisel päeval sündmuspaika uuesti üle vaadates selgus siiski, et emakaru poegadega oli juba enne isakaru tulekut üleval olnud. Sellele viitas pesa ümbrusse tallutud rada. Rada oli määrdunud sama turbamullaga, mis paljandus karupesas. Käidud oli üksjagu. Isakaru jäljed lumel olid puhtad, seetõttu said jälgi teha üksnes pesaelanikud.

GPS-iga mõõtes oli polügoonil värskelt tekitatud plahvatuslehter 1,22 km kaugusel karupesast. Plahvatust olnud maa värisemisena tunda Aegviidus. Kraater oli silmaga hinnates ca 2 m diameetriga ja üle meetri sügav. Tahtlikult või tahtmata testiti magava karu taluvusläve. Raske on uskuda, et mõmmid selle peale vaikselt edasi nohisesid. Raske on ka seda uskuda, et unesegane isakaru paugu vastu huvi tundis, küll võisid jõmisevad kutsikad näljasele liigikaaslasele kõrva puutuda.
Tänavu talvel aeti erinevatel andmetel üles 5-6 talveunes karu.