2/2004



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Priit Vesilind: “Bill, Berliini müür langeb! Ma lähen”

Priit Vesilind
Priit Vesilind, Tiit Hunt
Ta on näinud ligipääsmatuid varandusi merepõhjas, Berliini müüri langemisel näinud esimeste kivide kukkumist, intervjueerinud Neil Amstrongi – kas pole see elu, millest poisipõlves unistatakse? Elu, mis on veidi ohtlik, samas erutavalt põnev. Eesti sünnipäraga mees Priit Vesilind on sellist elu juba 31 aastat elanud, töötades maailmakuulsa ajakirja National Geographic juures. “Kümme aastat sellest olen veetnud reisidel, nüüd enam nii palju ei tahakski,” kommenteerib ta ise.

Priit Vesilinnu uurimusreisidel põhinevad artiklid, mis aastate jooksul on ilmunud maailmakuulsas ajakirjas, on nüüd tõlgitud eesti keelde ja ilmunud pealkirja all “Eestlane igas sadamas”. Millist osa Te loodusest hästi tunnete?

Pean ütlema, et ma pole teadlane, kes mingit teemat täiesti valdab. Olen ajakirjanik. Töötan ühe artikliga kuid, mõnikord aasta, aga kui see valmis saab, siis on teema minu jaoks lõpetatud ning võtan uue käsile, süvenen järgmisse.

Üks Teie artikkel räägib Berliini müüri langemisest, mida nägite pealt – kuidas Te Ameerikast nii kiiresti kohale jõudsite?
Ma olin büroos Ameerikas ja kuulsin uudist, et Berliini piir on lahti. Läksin kohe alla peatoimetaja juurde, kes oli mingil kokteilipeol ning ütlesin talle, et Bill, Berliini müür langeb, ma lähen! Ta vaatas mulle otsa, ning ütles, jah, mine. Helistasin siis naisele, et ma tulen kodust läbi, palun paki mulle üks kohvritäis olulisi asju kaasa, ma võtan taksouksel koti ja sõidan edasi lennujaama. Seal sain ma viimase pileti Berliini. Jõudsin kohale üks päev hiljem, 10. novembril 1989..
Berliinis oli piir lahti, inimesed said äkki käia edasi-tagasi, ida ja lääne vahet. Olin ühes fotograafide grupis, ning ühtäkki saime minna Berliini, Leipzigi ja Dresdeni, keegi ei takistanud. See oli ärkamisaeg, kõigile.

Kas National Geographic (edaspidi NG) on võlusõna, mis avab uksi?
Muidugi on intervjuud lihtne saada, kui ütled, et oled National Geographicust. See avab palju uksi. Aga seda enam on meil kohustus usaldust, mis inimestel meie vastu on, hoida ja kaitsta. Oleme üks väheseid suuri ajakirju, kes saadab inimesele täpselt tema ütlused üle kontrollimiseks. Tsenseerida ta neid ei või, aga kui on tehtud viga, võib ta selle parandada. Muidugi, kui ta on midagi enne öelnud, mida tahab pärast tagasi võtta, siis seda on juba hilja muuta.

Kas pahandusi on ka olnud?
Jah, muidugi. Paljud ütlevad, et minu jutt on kontekstist väljas, et ma ei mõelnud seda nii. Eks me üritame mugandada.

Te läksite NG-sse tööle 1973. aastal – kas sinna oli suur konkurss?
Enne olin natuke aega töötanud spordiajakirjanikuna, pärast läksin veel ülikooli ja sain magistrikraadi fotograafia erialal. Mõtlesin, et minust tuleb ajakirjanik, kes kirjutab ja pildistab. Esialgu sain tööle ühte suuremasse ajalehte, kus olingi mõlemat. Tegin mitu suuremat lugu. Mind näiteks saadeti Iisraeli, millest kirjutasin riigi 25. juubeliaasta reportaažina terve ühe ajalehe osa – minu poolt olid nii pildid kui tekst. See andis mulle enesekindlust minna NG-sse: vaadake, ma oskan mõlemat teha. Aga seal öeldi mulle, et väga heal tasemel kirjutada ja pildistada – ajakirjas, kus töötavad maailma parimad fotograafid – ei ole võimalik, ning mul tuleb valida.

See on suur asi, et Teile anti valida.
Mõnes väiksemas ajakirjas oleksin ma kindlasti mõlemat saanud teha.

Kui suur ikkagi see konkurss tookord olid?
Kui ajakirjanik tahtis sinna kandideerida, siis anti talle prooviülesanne – kirjutada pildiallkirju. See on eraldi oskus ja anne, koondada informatsioon paari lausesse, ning teha seda loovalt.
Kandidaatidele saadeti trobikond pilte ning tekstid ja kujunduse maketid. Kolm nädalat oli aega pildiallkirjade tegemiseks. Siis hindajad lugesid neid, ilma et oleksid teadnud, kes on need kirjutanud. Kandidaate oli umbes 400.

Ja üks valiti – Teie?
Vist küll, jah. Üldiselt töötavad inimesed selles ajakirjas suhteliselt kaua, kaadrivahetus toimub väga aeglaselt. Vanemaid on keskmiselt rohkem, kui mujal tööl. Inimestele meeldib NG-s – nad teevad seal head karjääri (muigab).

Tagantjärele – kas Te oleksite meelsamini fotograaf, kui nüüd valida saaksite?
Kui fotograaf ütleb inimesele, ole nagu oled, siis ajakirjanik ütleb, seleta mulle end lahti. Ajakirjanikul on raskem töö, aga huvitavam. Ajakirjanikku peljatakse, et mida ta võib küsida, teda ei kutsuta n-ö õhtusöögile.

Nõukogude Eesti 1979.
Priit Vesilind, Tiit Hunt
Olete Eestist kirjutanud selle mitmekümnemiljonilise tiraazhiga ajakirjas neljal korral. Kas ka praegu õnnestuks kirjutada meist midagi National Geographicule?
Ei usu hästi, sest Eesti on väiksusele vaatamata mitmel korral ajakirja kaante vahel olnud, toimetus on juba tüdinenud sellest väiksest maast (naerab). Palju suuremad kohad ei ole veel üldse sisse pääsenud. Arvan ka, et praegusel ajal poleks siin toimuv piisavalt huvitav sellele ajakirjale, paraku.

Kas Teile tundub, et meie elu siin on amerikaniseerumas?
Ma ütlesin just pojale, et minu “tagasitulek Eestisse” (see on ühtlasi Vesilinnu kuulsa artikli pealkiri – toim.) on nüüd midagi muud. Kui vanasti siin käisin, rääkisid inimesed mulle, et nad ei taha muud, kui normaalset elu. Nüüd on siis see käes, ning inimestel pole otseselt mõtet kurta – mina mäletan, kui raske oli enne, kui igatseti ainult seda: “Tahame normaalselt elada”. Minu arust pole inimestel enam sellist painet elus, mida enne nägin. Muidugi, vanemale põlvkonnale on muutused rasked.

Te kirjutasite, et eesti inimeste kehakeel, mida 1979. aastal nägite, väljendas hirmu, masendust, tüdimust. Olite shokeeritud.
Jaa, see on nüüd muutunud! Inimesed naeratavad rohkem. Kui ma aastakümneid tagasi tänaval naeratasin, siis keerati pea kõrvale, kardeti. See oli mulle
shokk! Eesti keel oli mulle midagi väga kodust, siia tulles oli selline tunne, et kõik peaksid olema minu sugulased või sõbrad – oli see ju minu keel, mida rääkisin kodustega, ema-isaga, vennaga. Aga sain kiiresti aru, et Eesti oli palju muutunud. Ja minu eesti keel, mis vanematelt õpitud, oli veidi vanamoodne, olin lausete ja sõnadega hädas. Mäletan, et küsisin tänaval WC-d: “Kus on vannituba?” (Tõlge inglise keelest – “Where ise the toilet?” – toim.). Mind vaadati, nagu oleksin Kuu pealt tulnud.

Nii et praeguse Eestiga võib rahul olla. Aga praeguse Ameerikaga? Mida arvate Bushi valitsuse soovimatusest alla kirjutada looduskaitse seisukohalt olulisele Kyoto protokollile?
Arvan muidugi, et inimene on kliimamuutustes süüdi ja peab selle eest vastutama. Et Bushi valitsus ei taha Kyoto protokolli vastu võtta, see on natuke piinlik – oleme samas olukorras, kui Venemaa. Muidugi, suurel riigil on raskem allkirja anda kui väiksemal, suuremal on rohkem teha...

Milline on National Geographicu seisukoht? NG toimetus asub üsna Valge Maja lähedal...
NG ei võta põhimõtteliselt seisukohta kellegi poolt või vastu, üritame olla neutraalsed. Üldiselt oleme muidugi looduskaitse advokaadid, aga kirjutades ei tohi me võtta sellist positsiooni. Raske on erapooletu olla, kui küsimus on nii selge, aga vastaspoole fakte peab ka suutma ajakirjas esitada.

Teie artikkel “Tagasitulek Eestisse” oli kõike muud kui neutraalne, nõukogude poolele Te nii-öelda sõna ei andnud...
(Jääb pikalt mõttesse.) Võib-olla. Aga ma ei oleks suutnud teisiti. Nad lootsid – siinne valitsus ja VEKSA ühing –, et kirjutan väga positiivselt Eesti kohta, mulle näidati ju parimaid kohti Eestis! Aga nagu öeldakse – näe puude taga metsa, ma nägin kohe selle metsa ära.

Küsiks Teie arvamust keskkonnaskeptikute kohta, kes ründavad tihti looduskaitsjate seisukohti, tuues tõestuseks fakte ja faktituletusi, mida on keeruline ümber lükata. Tavainimestel on kohati juba raske mõista, kas looduskaitsjatel on ikka õigus. Kas inimtegevus hävitab ohtlikul määral loodust või mitte?

Ma arvan, et sellised inimesed, nagu keskkonnaskeptikud, ei ole palju reisinud. Mööda maailma sõites näed fakte oma nina all. Kui käid merel, näed milliseks on muutunud kalade elustik, kui kiiresti nad kaovad, kuidas peale karmide triiv-võrkudega püütakse – ookeanipõhi on nagu kõrb pärast seda. Ja kui kiiresti tulevad loomad tagasi, kui selleks antakse võimalus!

Möödunud sügisel ilmus National Geographicus Teie artikkel Atacamast. Sealses kõrbes matkates nägite kohalikku kommet matta surnuid lahtiste kirstudega, laibad n-ö lageda taeva all. Öelge, kas mõned reisikohad vahel kummitama ka jäävad?
Mulle sellised situatsioonid eriti ei mõju. Palju rohkem mõjub, kui näen elavaid inimesi, kelle olukord on vilets, kui nende lapsed on haiged – mõnikord ei saa seetõttu magada. Ütlen ausalt, et esimene öö, kui olin Eestis 1979, ei saanud ma magada. Iga päev suruti mulle nagu lisakoorem kaela, vajusin selle all kokku. Sõitsin ära, ning alles siis sain vabaks, siis tulid pisarad. Näod vastu klaasi surutud, lehvitati mulle, kui ma lahkusin. Kui sellele praegu mõtlen, tuleb ka pisar silma.
Sellepärast oli ka Berliini müüri langemine nii tähtis minu jaoks nägin, et see klaas, kuhu vastu need näod olid surutud, purunes. Klaas oli katki tehtud ja sealt tuldi läbi. Ja kui ma seisin Berliini müüri juures 1989, katsusin seal kirjutada sündmusi üles, aga silmad oli vett täis, pidin kogu aeg pühkima, kirjutama ja siis jälle pühkima. Oma raamatu sissejuhatuses ütlen ka, et ma teadsin, et need, kes teisele poole müüri läksid, olid sakslased, aga minu jaoks olid nad eestlased. See oli väga emotsionaalne hetk.

Te olete läbi oma ajakirja Eesti maailma viinud, nüüd Teie äsjailmunud raamat “Eestlane igas sadamas” pöörab protsessi vastupidi – toob maailma Eestisse. Teie reisid on nüüd eesti keeles kättesaadavad kodumaalastele
Tegelikult polegi seda enam vaja – olla üksik eestlane igas sadamas. Eesti on vaba, eestlased saavad reisida, kuhu tahavad, sõita ise Filipiinidele. Minu töö on nüüd tehtud. Enam pole vaja teie asemel kuhugi minna.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?