Kalavarude seisukohast kõige paremini kontrollitavaks püügiviisiks peetakse mõrrapüüki, sest säilib võimalus alamõõdulisi ja keelatud liike järve tagasi lasta. Lämmijärve kalurid on kogemusi isalt pojale edasi andes püügioskusi hoidnud sajandeid.

Veebruarihommik Mehikoormas. Peipsi ja Pihkva järve ühendava Lämmijärve-äärsetel kalameestel on mõrdade vettelaskmise aeg. Autodekaravan peatub paari kilomeetri kaugusel sadamast, kohas, kus järvel laiust kõigest 2,8 kilomeetrit ja püüniste sissepanemisel tuleb arvestada piki järve kulgeva riigipiiriga. Mõniteist meest hargnevad jääl ning asuvad vilunult toimetama. Asjatundmatu silm erilist korrapära selles tegevuses ei märka, ometi on mõne aja pärast selge, et iga mees teab täpselt, mida talt oodatakse.

“Siin on igaühel oma töö,” kinnitab OÜ Latikas juhataja Margus Narusing. “Kõigepealt mõõdetakse mõrrakombinatsioon lahti ja joonistatakse jää peale, siis lähevad mehed minema. Tulevad teised mehed, lõikavad kõik selle valmis, lähevad ära. Tuleb mees, kes ajab kõik nöörid jää alla, läheb minema ja siis nood mehed, kes mõõtsid selle asja, nood mehed tulevad tagasi ja panevad mõrrad sisse.”
Kuna paadist mõrdu panna ei saa, paigaldatakse mõrrad aastas üks kord – talvel vette, sügisel võetakse välja. “Siin mees kandis latti, mille peale mõrrad jäävad püsima, lati kaal on 50–60 kilo,” põhjendab Margus. “Kõik latid tuleb käsitsi 3 meetrit sisse lüüa, paadist seda teha ei saa.” Tõsi, sügisel võetakse needsamad latid küll paadiga välja, aga siis kasutatakse spetsiaalseid kaalupuid.
Jää oli jaanuaris kõigest 30 sentimeetri paksune, seetõttu alustati püüniste paigutamist tavapärasest mõni nädal varem. Õige püük algab alles kevadel ja kestab kuni novembrikuuni.
Kuidas kavalam olla kui kala. Voldemar Narusing alustas kaluritööd 16-aastaselt 1946. aasta 1. jaanuaril. Selle aja jooksul on vahetunud kolm meeskonda ning poeg Margusest on saanud kohalike kalurite juhataja.
“See on kõik suguvõsade värk,” ütleb Voldemar, “näe, seal on naabrimees pojaga.”
Naabrimehe poeg Vladimir Rõžov hakkas kaluriks pärast sõjaväge, mineval sügisel sai juba 15 aastat. “Tarkust ikka kogud siia,” näitab Vladimir sõrmega teadmiste salvestamise kohta. “Siukest ülikooli ei ole, kõike peab ise õppima. Käid ja otsid, kuidas kavalam olla kui kala.”
Mõrd on üks kaval asi – koonusjas mõrrasuu juhib kala üha edasi, kuni ta ujub väikse ava kaudu mõrrakotti. Tagasi pöördumiseks peab suures kotis otsima selle väikese avause üles. Enamik kalu seda ei suuda. Mõrrapüügi põhimõtted on samad, mis aastakümneid, tõenäoliselt sajandeid tagasi.
Vladimir õppis tarkusi oma vanaisalt ja isalt. Vanaisa suri kolme aasta eest, kuid Vladimir hellitab lootust, et kui ükskord tema pojast saab kalamees, on taas püügil kolm põlvkonda.
“Esialgu noored, kes tulevad, teevad füüsilist tööd, mis oskusi ei nõua,” selgitab Voldemar ranget tööjaotust. “Vanemad mehed valmistavad püüniseid, see nõuab oskusi, nooremad mehed õpivad aegamööda. Järve peal teevad füüsilist tööd, ega mina vana mees neid teibaid enam sisse ei jõua panna, minu võhm on selle koha pealt väljas.”Mõrd on Peipsi kalapüünistest kõige säästvam. OÜ Latika mehed püüavad peaaegu eranditult mõrdadega, üksnes talvel pannakse ka vahel võrgud vette. Tartumaa keskkonnateenistuse jahindus- ja kalandusspetsialist Aimar Rakko peab mõrda Peipsi kalapüügi püünistest kõige säästvamaks.
“Mõrras kala ei hukku, ta jääb kotti kinni, võib seal vabalt ujuda ning on võimalik kõik keelatud liigid ja alamõõdulised kalad tagasi vette lasta.”
Ka Margus Narusing kiidab mõrra omadusi: “Mõrd ei ole mingi mutnik või traal, millega tõmmatakse, ta on passiivne püügivahend. Silmad on neil hõredad – 50 millimeetrit. Ei ole ohtu, et väike koha siia sisse läheks.”
Kokku kasutab OÜ Latikas 260 mõrda, 52 pannakse Mehikoorma alla. Sihikul on suur soomkala. “Meie peenkala ei püüa,” räägib Margus. “Siin on läbivoolav vesi ja vee vool on nii kõva, et peenkala mõrdu on praktiliselt võimatu panna.”
Vool on nii võimas, et murrab 15 cm läbimõõduga kaselatid pooleks “nigu makaronid”.

Mõrras kuni pool tonni kala. Üks mõrd võib parematel päevadel püüda kuni pool tonni kala. Aga võib ka täitsa tühjaks jääda. Kevadel on meeste sõnul kala rohkem. Kui on püügikeelu aeg, keeratakse mõrrakotid keerdu paremaid päevi ootama.
Kalade arvukus kõigub aastatega tuntavalt. Praegu on Peipsis ja Lämmijärves koha, aga ei ole eriti särge, mida Vene ajal hoolega kuivatati ja Ukrainassegi müüdi. Ka ahvenat on praegu vähe.
“Kõige rohkem annab see tunda koha puhul, kõikumised toimuvad 3–4-aastaste lainetena,” selgitab Aimar Rakko. “Kui on nõrk põlvkond, siis 3–4 aasta pärast polegi midagi püüda.”
Latikas kasvab püügikõlbulikuks 7–8 aastaga, röövkalad kiiremini, koha näiteks 4 aastaga.

Mehikoormas käib kogu elu kalapüügi ümber. Samas pole tänapäeval sugugi lihtne saada kaluriks. Selleks, et sind kampa võetaks, peavad üldjuhul endal püünised olemas olema. Need aga maksavad kümneid tuhandeid kroone. Ja kus on garantii, et kulutus ennast ära tasub?
“Mõnikord torm lõhub kogu töö ära ja ongi moos,” kirjeldab Voldemar Narusing musta stsenaariumi, mis paraku võib vabalt reaalsuseks osutuda.