Tõnis Saadre

Kummaline on hetk, mil esmakordselt märkame, et päike teeb tavatuid trikke. Tõuseb paremalt, et siis üle taevavõlvi vasakule veereda. Teoreetiliselt on ju kõik selge, aga kui seda esmakordselt märkad, ajab küll naeru peale. Oleme jõudnud Tðiili, teisele poole maakera, kus aastaajad ja päike põhjapoolkeralase jaoks risti vastupidi käituvad.

Pärast pikka lennureisi jõuame pealinna Santiago hilissügisesse. Eestis puhkeb õitsev mai, neile tähistab see kevadkuu sügist. Väljas valitseb meie mõistes suvesoojus, ainult et vahtrad on juba üleni punakollased. Ja lehed üha langevad ja langevad... Tðiili on kontrastide maa. Selle põhja-lõunasuunaline ulatus on tohutu: üle 4300 kilomeetri, ja kui kraadide keeles rääkida, siis ligi 40 kraadi pikk – põhjapiiril algab Tshiili ca 18. laiuskraadil, Tulemaa lõunatipus jõuab see 56. laiuskraadini.

Seda on ligikaudu sama palju maad kui Norra põhjapiirilt Sahara kõrbe südamesse. Ja eks siin ole ka esindatud vastavad kliimavöötmed nagu laiuskraadidele kohane, ainult et meie poolt vaadatuna peegelpildis. Lõunaosas laskuvad mägedest jääliustikud, põhjaosas valitseb elutu kõrb. Ja nende äärmuste vahele jäävad nii metsa- kui stepivöönd ning muidugi ka vahemerelise kliimaga alad. Samal ajal on Tðiili ääretult kitsas, moodustades keskmiselt 180 km laiuse riba, Võrdluseks, Eesti laius on ca 300 km – kujutage ette, et venitate Eestist poole kitsamat maariba Aafrika südameni. Kummalise kujuga maa, kas pole? Tshiilis aitavad seda riba kaitsta looduslikud piirid – mis surutud Andide lumiste harjade ja Vaikse ookeani vahele.

	San Pedro de Aracama praegune kirikuhoone
	Tõnis Saadre

Siinset äärmiselt omapärast ja mitmepalgelist loodust võib imetleda pea igal sammul, eriti aga siia loodud paljudes rahvusparkides. Ometi kuulub neist maailma kuumemate turismipiirkondade hulka vaid kolm – Tðiili Antarktika, Lihavõttesaar ja Atacama soolatasandik. Esialgu oli meil plaanis külastada ka Santiagost lõuna poole jäävat järvede piirkonda, kuid sealse sügise tunnusjooneks olevad rängad vihmad muutsid meie meelt ja nii leiamegi end teel Atacama kõrbe südamesse, San Pedro de Atacamasse.
Atacama elanikele saabub vesi kaugelt. Atacama kõrb võtab enda alla ligi 1500 km pikkuse maariba, pea kogu Tðiili põhjaosa. Seda on ju tublisti rohkem kui Tallinnast Moskvasse. Oma 400 000 km2 pindalaga mahub ta selgelt maailma esikümnesse. Atacama kõrb kuulub nn rannikukõrbete hulka, mille teke on otseselt seotud subtroopiliste antitsüklonite esinemisega. Näib otse mõistusevastane, et lausa ookeani rannal võib janusse surra. Ometi on see nii. Vaiksel ookeanil on nendel laiuskraadidel püsiv kõrgrõhkkond ning sealt lähtuvad tuuled toovad endaga kaasa kuiva ja sooja õhu. Idast kaitseb Atacama kõrbet Atlandi ookeanilt lähtuva niiskuse eest Andide kõrgmäestik, kus kõik pilved end lume näol tühjendavad. Oli aeg, kus joogivett veeti rannikulinnadesse aurikutega ning ühe lahendusena magestati merevesi. Tänapäeval tuuakse suurem osa vajaminevast veest otse Andide nõlvadelt võimsate torujuhtmetega.

Lisaks Atacama kõrbele on maailmas veel vaid kaks samavõrd pikka ja kitsast kõrberiba, mõlemad samuti rannikukõrbed – Namiibias ja California poolsaarel.

Soolatasandikel on nähtavus erakordne.Atacama kõrbet on õnnistatud tohutute maavaradega – salpeetri, vase, kullaga. Väga iseloomulikuks on talle ka rohkete soolatasandike ehk soolakute esinemine. Soolakud on alad, kus maapind on kaetud mitmesuguste soolade kihiga. Need on tekkinud nii soolajärvede kuivamisel kui ka põhjavee aurustumisel, mille käigus settivad välja varem lahustunud ainete soolad. Atacama suurim on tohutu ulatusega Atacama soolatasandik e soolak. See on igast küljest mägedega piiratud 3000 ruutkilomeetri suurune lamendunud nõgu, mis jääb Andide ja Domeiko aheliku vahele. Seda peetakse ka maailma kõige kuivemaks paigaks. Siin, kõrbe südames, on kohti, kus pole sadanud nii kaua, kustpeale inimene ilmavaatlusi kirja pannud on. Andidest alguse saavad San Pedro ja mõned väiksemad jõekesed jäävad siin mägede vahel lõksu ega leia väljavooluteed. Nii sumbuvadki nad kõrbeliiva, pannes sellega aluse kõrbe suurimale soolakule. Siin on ladestunud maailma suurimad liitiumi varud, aga ka tohutud kogused potast ja booraksit, mida kasutatakse keemiatööstuses.

Kuna õhk on täiesti kuiv, siis on ka nähtavus erakordne. Auto poolt üleskergitatud tolmusammas on nähtav juba 30 km kauguselt. Mäeküljelt vaadates on kogu soolatasandik nagu peo peal. Kohati on valge soolakate nähtaval, kohati – liivakivide keskel peidus. Igalt poolt on ta ääristatud mägedega, millel troonivad vulkaanikoonused.

Iidsest külakesest on saanud turismikeskus. San Pedro de Atacama on siinsete alade iidne keskus olnud üle aegade. Esmaasukad jõudsid siia juba 11 000 a tagasi. Atcamenose kultuuri kõrgaeg saabus 12. sajandil ning leidis oma lõpu inkade käe läbi 15. sajandi alul. Läks veel sajand ning esimese Hispaania vallutajana astus siia Diego de Almagro jalg. Küla praegune hoonestus pärineb vallutustejärgsest ajast. Kuna ehituskivi lähikonnas puudub, on siinseks ehitusmaterjaliks mudatellised. Küla suurim õitseng jääb nüüd juba sajanditagusesse aega, mil ta oli oluliseks transiidipunktiks Argentina ja Vaikse ookeani sadamate vahel. Nüüdseks on temast aga saanud tõeline turismi magnet, mille teenindamisega on seotud pea kogu sealne elanikkond. Lugematud hotellikesed, kohvikud, baarid väikeste kitsaste tänavate ääres. Rohkelt on ka pisikesi turismifirmasid, kes korraldavad peamiselt poolepäevaseid ekskursioone lähiümbrusse. Võimalik on osa saada ka 3-päevastest reisidest, mille käigus külastatakse naabermaa Boliivia kauneid kõrgplatoo alasid.

Kuumaveebassein 4 kilomeetri kõrgusel. Esimene retk viib meid Tatio geisrite juurde. Pärast paaritunnist sõitu jõuame kõrgplatoole (Altiplano). Paremal kõrguvad vulkaanide koonusjad tipud, ees seletab silm aga juba aurusambaid. Väljas ootab meid Altiplano jäine õhk – kõrgust on siin 4300 meetrit. Juba on näha esimesi koidukiiri noolimas vastasasuva vulkaani tippu. Koidueelses hämaruses jätavad need geisrid ja fumaroolid oma aurujugadega kõige müstilisema mulje. Esimeste koidukiirte ajal see efekt isegi veel suureneb, kui aga valgus on vallutanud kogu lahingutandri, on lummus kadunud. Valgus on selle üleni neelanud. Selle termaalvälja teke ja püsimine on tänu võlgu kohe siinsamas paiknevatele vulkaanidele. Maa sisemuses kuumutatud vesi ja aur on küllastunud paljudest elementidest, millest siis geisrite ja fumaroolide äärde settivad eelkõige ehedast väävlist, aga ka teistest mineraalidest äärised, koonused, minivulkaanide lehtrid. Kuumavee tiigikeste kallastel kasvavad rabavalt erksates toonides samblad ja rohttaimed. Igal pool ümberringi midagi podiseb või keeb, ühes mulksuvas tiigikeses keedame mune pikniku tarvis. Soovijad saavad aga end lõbustada looduslikus soojaveebasseinis.

Looduskaitseala säilitab sätendavad soolakristallid. Retk Chaxa järvele on loojanguelamuseks lavastatud. Teel kohtame mitmesuguseid kõrbetüüpe – nii liiva-, savi- kui kivikõrbet. Paiguti üllatab kõrb meid tiheda soolalembese taimestikuga. Juba hulk maad enne järveni jõudmist muutub maapind laudtasaseks ja soolakirmeliseks, taimestik puudub aga sootumaks. Oleme jõudmas soolaku südamesse, Chaxa soolajärvele. Kogu järve ümbritsev väli on kaetud suurte sätendavate soolakristallidega. Kui igaüks kasutaks siin käimiseks oma rada, leiaks kogu see sätendav muinasjutt kiire lõpplahenduse. Seetõttu võibki siinsel looduskaitsealal liikuda vaid tähistatud radasid pidi. Järvekese madalas vees kõnnivad graatsilised flamingod oma nõtketel jalgadel. Mis maitsega toidulaud neile selles kibesoolases vees kaetud on, annab vaid oletada. Ka siin on kogu silmapiir kolmest küljest ümbritsetud mägedega, millel troonivad arvukad vulkaanikoonused. Ning loojang on siin loomulikult samuti värviküllane. Kõik taevas leekima löövad värvitoonid peegelduvad järvepinnal ning pintseldavad üle ka lõppematu soolalagendiku. Öö on laskumas Atacama kohale.