Mäletan juba lapsest saadik keefiri maitset. Keefir lausa sulas suus ja jättis endast keelele hapuka, värskendava tunde. Et keefirist ka väikse võimsusega patareid teha saab, on paljudele kindlasti üllatus.

Bakterite võimet muuta elektrolüütides laengukandjate tasakaalu saab kasutada tuleviku mikro-elektrielementide tööks ja sellistele elusolenditele kõlbab söögiks mis tahes orgaaniline materjal. Nimelt on kogu elektroonika muutumas järjest ökonoomsemaks.
Keefiriseente tekitatud piimhape tundub keelel hapu, ning seda saab kasutada keemilise energia muundamiseks elektrienergiaks. Patareis ehk galvaanielemendis siirdub ühe metalli poolt rohkem laengukandjaid lahusesse, kui teise metalli poolt. Nii tekibki potentsiaal kahe elemendi vahel.

Lihtsa galvaanielemendi valmistamiseks on meil vaja:

• elektrolüüti, mis koosneb hapete või soolade lahusest

• kahte erinevat metalli; näiteks vaske ja tsinki
Katseks on vaja:
• vähemalt pool liitrit keefiri elektrolüüdiks (võib olla ka mitte eriti värske);

• neli umbes 15–20 sentimetri pikkust juppi vaskjuhet (tööriistade poest);

• kolm tavalist tsingitud polti või puukruvi (tööriistade sahtlist);

• kolm madalat plasttopsikut

• üks valgusdiood, hmm... seda küll köögis lahtiselt ei esine, kuid ehk leiate selle elektroonikapoest.

Puhastame vaskjuhtmete otsad ja keerutame ümber poltide (vaata pilti).

Igasse anumasse asetame ühe vaskjuhtme otsa ja ühe poldi (juhtmega ühendatud).

Valame keefiri anumatesse. Tekkiv ühendus peaks välja nägema nagu pildil ja seda nimetatakse järjestikühenduseks. Igas keefirianumas tekib tsingi ja vase elektroodide vahel kuni 0,9-voldine pinge. Seega on kolme järjestikuse elemendiga võimalik saavutada 2,7-voldine pinge. Mis kasu võib olla sellisest väikese võimsusega elemendist?

Voolutugevus jääb küll 1–2 milliampri piiridesse ehk siis, taskulambipirni selline vooluallikas käima ei pane. Küll aga piisab selle elemendi tekitatud elektrienergiast taskukompuutri kasutamiseks.