2/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Priit Vesilind: Bill, Berliini mr langeb! Ma lhen

Priit Vesilind
Priit Vesilind, Tiit Hunt
Ta on ninud ligipsmatuid varandusi merephjas, Berliini mri langemisel ninud esimeste kivide kukkumist, intervjueerinud Neil Amstrongi kas pole see elu, millest poisiplves unistatakse? Elu, mis on veidi ohtlik, samas erutavalt pnev. Eesti snnipraga mees Priit Vesilind on sellist elu juba 31 aastat elanud, ttades maailmakuulsa ajakirja National Geographic juures. Kmme aastat sellest olen veetnud reisidel, nd enam nii palju ei tahakski, kommenteerib ta ise.

Priit Vesilinnu uurimusreisidel phinevad artiklid, mis aastate jooksul on ilmunud maailmakuulsas ajakirjas, on nd tlgitud eesti keelde ja ilmunud pealkirja all Eestlane igas sadamas. Millist osa Te loodusest hsti tunnete?

Pean tlema, et ma pole teadlane, kes mingit teemat tiesti valdab. Olen ajakirjanik. Ttan he artikliga kuid, mnikord aasta, aga kui see valmis saab, siis on teema minu jaoks lpetatud ning vtan uue ksile, svenen jrgmisse.

ks Teie artikkel rgib Berliini mri langemisest, mida ngite pealt kuidas Te Ameerikast nii kiiresti kohale judsite?
Ma olin broos Ameerikas ja kuulsin uudist, et Berliini piir on lahti. Lksin kohe alla peatoimetaja juurde, kes oli mingil kokteilipeol ning tlesin talle, et Bill, Berliini mr langeb, ma lhen! Ta vaatas mulle otsa, ning tles, jah, mine. Helistasin siis naisele, et ma tulen kodust lbi, palun paki mulle ks kohvritis olulisi asju kaasa, ma vtan taksouksel koti ja sidan edasi lennujaama. Seal sain ma viimase pileti Berliini. Judsin kohale ks pev hiljem, 10. novembril 1989..
Berliinis oli piir lahti, inimesed said kki kia edasi-tagasi, ida ja lne vahet. Olin hes fotograafide grupis, ning htkki saime minna Berliini, Leipzigi ja Dresdeni, keegi ei takistanud. See oli rkamisaeg, kigile.

Kas National Geographic (edaspidi NG) on vlusna, mis avab uksi?
Muidugi on intervjuud lihtne saada, kui tled, et oled National Geographicust. See avab palju uksi. Aga seda enam on meil kohustus usaldust, mis inimestel meie vastu on, hoida ja kaitsta. Oleme ks vheseid suuri ajakirju, kes saadab inimesele tpselt tema tlused le kontrollimiseks. Tsenseerida ta neid ei vi, aga kui on tehtud viga, vib ta selle parandada. Muidugi, kui ta on midagi enne elnud, mida tahab prast tagasi vtta, siis seda on juba hilja muuta.

Kas pahandusi on ka olnud?
Jah, muidugi. Paljud tlevad, et minu jutt on kontekstist vljas, et ma ei melnud seda nii. Eks me ritame mugandada.

Te lksite NG-sse tle 1973. aastal kas sinna oli suur konkurss?
Enne olin natuke aega ttanud spordiajakirjanikuna, prast lksin veel likooli ja sain magistrikraadi fotograafia erialal. Mtlesin, et minust tuleb ajakirjanik, kes kirjutab ja pildistab. Esialgu sain tle hte suuremasse ajalehte, kus olingi mlemat. Tegin mitu suuremat lugu. Mind niteks saadeti Iisraeli, millest kirjutasin riigi 25. juubeliaasta reportaaina terve he ajalehe osa minu poolt olid nii pildid kui tekst. See andis mulle enesekindlust minna NG-sse: vaadake, ma oskan mlemat teha. Aga seal eldi mulle, et vga heal tasemel kirjutada ja pildistada ajakirjas, kus ttavad maailma parimad fotograafid ei ole vimalik, ning mul tuleb valida.

See on suur asi, et Teile anti valida.
Mnes viksemas ajakirjas oleksin ma kindlasti mlemat saanud teha.

Kui suur ikkagi see konkurss tookord olid?
Kui ajakirjanik tahtis sinna kandideerida, siis anti talle proovilesanne kirjutada pildiallkirju. See on eraldi oskus ja anne, koondada informatsioon paari lausesse, ning teha seda loovalt.
Kandidaatidele saadeti trobikond pilte ning tekstid ja kujunduse maketid. Kolm ndalat oli aega pildiallkirjade tegemiseks. Siis hindajad lugesid neid, ilma et oleksid teadnud, kes on need kirjutanud. Kandidaate oli umbes 400.

Ja ks valiti Teie?
Vist kll, jah. ldiselt ttavad inimesed selles ajakirjas suhteliselt kaua, kaadrivahetus toimub vga aeglaselt. Vanemaid on keskmiselt rohkem, kui mujal tl. Inimestele meeldib NG-s nad teevad seal head karjri (muigab).

Tagantjrele kas Te oleksite meelsamini fotograaf, kui nd valida saaksite?
Kui fotograaf tleb inimesele, ole nagu oled, siis ajakirjanik tleb, seleta mulle end lahti. Ajakirjanikul on raskem t, aga huvitavam. Ajakirjanikku peljatakse, et mida ta vib ksida, teda ei kutsuta n- htusgile.

Nukogude Eesti 1979.
Priit Vesilind, Tiit Hunt
Olete Eestist kirjutanud selle mitmekmnemiljonilise tiraazhiga ajakirjas neljal korral. Kas ka praegu nnestuks kirjutada meist midagi National Geographicule?
Ei usu hsti, sest Eesti on viksusele vaatamata mitmel korral ajakirja kaante vahel olnud, toimetus on juba tdinenud sellest viksest maast (naerab). Palju suuremad kohad ei ole veel ldse sisse psenud. Arvan ka, et praegusel ajal poleks siin toimuv piisavalt huvitav sellele ajakirjale, paraku.

Kas Teile tundub, et meie elu siin on amerikaniseerumas?
Ma tlesin just pojale, et minu tagasitulek Eestisse (see on htlasi Vesilinnu kuulsa artikli pealkiri toim.) on nd midagi muud. Kui vanasti siin kisin, rkisid inimesed mulle, et nad ei taha muud, kui normaalset elu. Nd on siis see kes, ning inimestel pole otseselt mtet kurta mina mletan, kui raske oli enne, kui igatseti ainult seda: Tahame normaalselt elada. Minu arust pole inimestel enam sellist painet elus, mida enne ngin. Muidugi, vanemale plvkonnale on muutused rasked.

Te kirjutasite, et eesti inimeste kehakeel, mida 1979. aastal ngite, vljendas hirmu, masendust, tdimust. Olite shokeeritud.
Jaa, see on nd muutunud! Inimesed naeratavad rohkem. Kui ma aastakmneid tagasi tnaval naeratasin, siis keerati pea krvale, kardeti. See oli mulle
shokk! Eesti keel oli mulle midagi vga kodust, siia tulles oli selline tunne, et kik peaksid olema minu sugulased vi sbrad oli see ju minu keel, mida rkisin kodustega, ema-isaga, vennaga. Aga sain kiiresti aru, et Eesti oli palju muutunud. Ja minu eesti keel, mis vanematelt pitud, oli veidi vanamoodne, olin lausete ja snadega hdas. Mletan, et ksisin tnaval WC-d: Kus on vannituba? (Tlge inglise keelest Where ise the toilet? toim.). Mind vaadati, nagu oleksin Kuu pealt tulnud.

Nii et praeguse Eestiga vib rahul olla. Aga praeguse Ameerikaga? Mida arvate Bushi valitsuse soovimatusest alla kirjutada looduskaitse seisukohalt olulisele Kyoto protokollile?
Arvan muidugi, et inimene on kliimamuutustes sdi ja peab selle eest vastutama. Et Bushi valitsus ei taha Kyoto protokolli vastu vtta, see on natuke piinlik oleme samas olukorras, kui Venemaa. Muidugi, suurel riigil on raskem allkirja anda kui viksemal, suuremal on rohkem teha...

Milline on National Geographicu seisukoht? NG toimetus asub sna Valge Maja lhedal...
NG ei vta phimtteliselt seisukohta kellegi poolt vi vastu, ritame olla neutraalsed. ldiselt oleme muidugi looduskaitse advokaadid, aga kirjutades ei tohi me vtta sellist positsiooni. Raske on erapooletu olla, kui ksimus on nii selge, aga vastaspoole fakte peab ka suutma ajakirjas esitada.

Teie artikkel Tagasitulek Eestisse oli kike muud kui neutraalne, nukogude poolele Te nii-elda sna ei andnud...
(Jb pikalt mttesse.) Vib-olla. Aga ma ei oleks suutnud teisiti. Nad lootsid siinne valitsus ja VEKSA hing , et kirjutan vga positiivselt Eesti kohta, mulle nidati ju parimaid kohti Eestis! Aga nagu eldakse ne puude taga metsa, ma ngin kohe selle metsa ra.

Ksiks Teie arvamust keskkonnaskeptikute kohta, kes rndavad tihti looduskaitsjate seisukohti, tuues testuseks fakte ja faktituletusi, mida on keeruline mber lkata. Tavainimestel on kohati juba raske mista, kas looduskaitsjatel on ikka igus. Kas inimtegevus hvitab ohtlikul mral loodust vi mitte?

Ma arvan, et sellised inimesed, nagu keskkonnaskeptikud, ei ole palju reisinud. Mda maailma sites ned fakte oma nina all. Kui kid merel, ned milliseks on muutunud kalade elustik, kui kiiresti nad kaovad, kuidas peale karmide triiv-vrkudega ptakse ookeaniphi on nagu krb prast seda. Ja kui kiiresti tulevad loomad tagasi, kui selleks antakse vimalus!

Mdunud sgisel ilmus National Geographicus Teie artikkel Atacamast. Sealses krbes matkates ngite kohalikku kommet matta surnuid lahtiste kirstudega, laibad n- lageda taeva all. elge, kas mned reisikohad vahel kummitama ka jvad?
Mulle sellised situatsioonid eriti ei mju. Palju rohkem mjub, kui nen elavaid inimesi, kelle olukord on vilets, kui nende lapsed on haiged mnikord ei saa seetttu magada. tlen ausalt, et esimene , kui olin Eestis 1979, ei saanud ma magada. Iga pev suruti mulle nagu lisakoorem kaela, vajusin selle all kokku. Sitsin ra, ning alles siis sain vabaks, siis tulid pisarad. Nod vastu klaasi surutud, lehvitati mulle, kui ma lahkusin. Kui sellele praegu mtlen, tuleb ka pisar silma.
Selleprast oli ka Berliini mri langemine nii thtis minu jaoks ngin, et see klaas, kuhu vastu need nod olid surutud, purunes. Klaas oli katki tehtud ja sealt tuldi lbi. Ja kui ma seisin Berliini mri juures 1989, katsusin seal kirjutada sndmusi les, aga silmad oli vett tis, pidin kogu aeg phkima, kirjutama ja siis jlle phkima. Oma raamatu sissejuhatuses tlen ka, et ma teadsin, et need, kes teisele poole mri lksid, olid sakslased, aga minu jaoks olid nad eestlased. See oli vga emotsionaalne hetk.

Te olete lbi oma ajakirja Eesti maailma viinud, nd Teie sjailmunud raamat Eestlane igas sadamas prab protsessi vastupidi toob maailma Eestisse. Teie reisid on nd eesti keeles kttesaadavad kodumaalastele
Tegelikult polegi seda enam vaja olla ksik eestlane igas sadamas. Eesti on vaba, eestlased saavad reisida, kuhu tahavad, sita ise Filipiinidele. Minu t on nd tehtud. Enam pole vaja teie asemel kuhugi minna.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet